laupäev, 3. oktoober 2009

In memoriam - VLADIMIR BEEKMAN


Ma rändamast nüüd tulen,
mul käidud maine tee.
Üht kõrget kutset kuulen,
mis hüüab rahule.
Sest reisikepi jätan -
las jääb see puhkama.
ma vaikselt sinna ruttan,
kus viimne kodumaa...










Ema helistas hetk tagasi kurva uudisega - hommikul suri mu armas onu Vladimir Beekman.
Hetkel ei suuda midagi mõeldagi, kõik ilusad lapsepõlvemälestused tulvasid ühtäkki meelde.... Aga alles natuke üle kuu aja tagasi kirjutasin temast pikemalt.

Paraku pole mul hetkel temast ühtegi paremat pilti ka käepärast, pildid on ema juures...

10 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Tunnen kaasa.
Elutöö on tehtud.

iltaka ütles ...

Tunnen minagi kaasa, kallis Kukupaike.
Mul oli au temaga kohtuda ja aastate jooksul veidi koostööd teha. Tore ja elutark inimene, kellest jäävad head mälestused.

iibis ütles ...

Tunnen südamest kaasa.

Tõlkida paremini, kui tema seda tegi, pole võimalik. Soojus ja huumor, vääramatult hea maitse ja ilus emakeel jäävad raamatusõpru edasi rõõmustama. Kauneim monument võimalikest.

ninataga ütles ...

Keerulistel aegade märk - sureb palju teinud ja näinud inimesi...
Kurbus ei taha sind kohe kuidagi maha jätta :(
Pikk ja lohutav pai sulle!

P6rgukiz ütles ...

Kaastunne Sulle ja Su perele.

Hundi ulg ütles ...

Need on hetked, kus mistahes sõnad tunduvad öeldes tobedad. Mees, kelle töö on jäädavalt pikem kui ta elu.

thela ütles ...

Kord astume me kõik sellest väravast läbi. Kaastunne.

Helve ütles ...

Kaastunne Sulle ja Su perele.

sille ütles ...

Tunnen kaasa! Sul on tõeliselt karm sügis olnud :(

laborihiir@ ütles ...

Kaastunne Su perele. Oma tõlketöödega jääb ta aga paljude laste ja suureks kasvanud laste hinge!