Invavanaisa

Sellise tiitliga austatakse meie invaliikumise grand old man'i Mihkel Aitsamit juba paar aastakümmet. Eestis pole vist ühtegi selle alaga vähegi kursis olevat inimest, kes Mihklist kuulnud poleks. Suur osa on temaga ka isiklikult kokku puutunud, mõnusalt juttu vestnud, asjalikku nõu ja abi saanud.

Täna oli põhjust sammud Endla tänavale seada - Mihkel pidas 80-dat juubelit. Kui aus olla, kuigi olen Mihklit teadnud ja tundnud juba mitukümmend aastat, oli see isegi mulle mõnevõrra üllatuseks, lihtsalt ei tulnud selle pealegi, et nii nooruslik mees sellise auväärse verstapostini jõudis...

Õnnitlejaid oli palju, häid sõnu ja lilli muidugi ka. Ei ole mõtet neid kõiki korrata, aga kõlama jäi mõte, et kui me kasvatame mitte puudega last, vaid lihtsalt last, saab temast inimene, kes suudab enesega toime tulla ning teistelegi palju anda. Mihkliga on just nii läinud. Üks oluline fakt veel - Mihkel oli Eestis esimene puudega inimene, kes juba väga noorena, vaevalt paarikümneaastasena, võitles endale välja autojuhiload. Asjaajamine käis läbi korraliku paberisõja ja otsus tehti Moskvas, aga järgmistel loataotlejatel oli sedajagu kergem.

Pikem jutt Mihklist on siin. Peopildid aga siin.