Sõlm peale

Blogiaastale muidugi, millele siis veel...

Nagu ikka, link iga kuu esimesele postitusele ja väike kommentaar.

Jaanuar - peab ütlema, et päikest aastasse tõepoolest jagus...

Veebruar - rohkem pole sellest prohvetist kuulda olnud...

Märts - sedasorti reklaame ikka aegajalt üles panen...

Aprill - siin pole isegi midagi kommenteerida...

Mai - aga kas on siis veel kuskil koolitädisid?

Juuni - jälle reklaamtulpa mängitud...

Juuli - blogil oli sünnipäev...

August - sünnipäevalugu

September - puhas udujutt :)

Oktoober - silme eest kirju

November - lugu, mis senini lahenduseta...

Detsember - jälle oma tavalise teema juures tagasi...

Üldiselt võrreldes varasemaga oli kesisem see blogiaasta, vahepeal tulid pikad vahed sisse ja nagu avastasin, on päris mitmed lood drafti jäänud. Eks paistab, kas need pärast ülelugemist ja väikesst kohendamist veel avaldamiskõlblikeks osutuvad või mitte.

Fotojahte olen kah vahele jätnud ja seda kohe kindlasti mitte piltide puuduse tõttu. Osalt on aega nappinud, vahel olen lihtsalt hiljaks jäänud ja siis pole enam midagi üles pannud.

Lugejate arv imelikul kombel vähenenud polegi... Kas käiakse siin harjumusest piilumas?

Aasta ise -polnud vigagi. Oli tööd, oli reisimist, muidu ilusaid kohtumisi... Aasta lõpp tõi küll kaasa selliseid arenguid, mis mulle just ei meeldi, aga tundub, et midagi katastroofilist siiski lahti pole, on toetajaid ja koos leiame lahendusi. Kunagi ei tea ju, mis millekski hea võib olla...

Matuselised peavad kella tundma!

Vähemalt nii arvas see bussijuht, kes oli täna tellitud rahvast Volli Ilja matusetalituselt kirikust kalmistule toimetama. Tuli bussiga kohale küll, aga kuna kirstu väljakandmine hilines 15 minutit, leidis ta, et pole mõtet oodata, keeras otsa ringi ja kadus.

Nii oligi kirikutäis rahvas hämmingus. Õnneks on kirikust Hiiu Rahu kalmistule vähem kui kilomeeter maad ja üsna kohe otsustati siis, et minnakse jala protsessioonis surnuauto järel. Mindigi, mööda sõiduteed. Autojuhtidele (ja ka liinibussi juhile), kes selle kolonni taga pidid sõitma, tuleb küll kiitust avaldada - keegi ei kippunud signaali andma ega mööda trügima.

Muidu aga oli kogu talitus ilus ja südamlik. Väike Nõmme kirik oli puupüsti täis. Lilli jätkus kõikjale. Kauaaegseima sõbra Eenok Haameri järelehüüde luges ette Eenoki poeg ja Volli ristipoeg Naatan Haamer - Eenok paraku on parasjagu tõvevoodis... Kogudus ja koor laulsid Volli lemmiklaule, õnnistussõnad peapiiskopilt...

Kalmistu oli paksu lumevaiba all, lahti oli aetud ainult peatee. Selle kõrvale Volli ka viimse puhkepaiga sai. peielauas kippus kohtadest puudu tulema,nii palju oli neid, kellele Volli aastate jooksul oluliseks ja kalliks sai.

Meenutused, ühislaulud... Oleks olnud paljugi veel öelda ja paljud asjad meenuvad alles mõne aja pärast.... Aga helge ja rahulik tunne oli...

Aastaring kaameraga

Aastaga on pilte kogunenud üksjagu. Kui neid nüüd lappasin, et fotojahile nö parimaid välja valida, siis sain kohe aru, et see on tegelikult võimatu. On pilte, mis on tehniliselt head, on neid, milles peamine on emotsioon ja on ka juhuklõpse, mis alles hiljem hakkavad oma kohta ja tähendust leidma. Seega noppisin välja need, millel on minu jaoks lugu. Kas need ka vaatajale midagi räägivad, seda ma ei tea...

Kõik need pildid pole kindlasti fotojahil esil olnud, mõnda pole üldse veel avalikult näidanud. Aga siin nad siis on...

RIP Volli Ilja

Täna hommikul sai kojukutse taas üks meie vanema põlve vaimulikke. Lahkus Voldemar Ilja (13.11.1922 - 16.12.2010)

Ligi 55 aastat (õpetajaks ordineeritud 5.09.1956) teenimist jõudis lõpule. Vollist kauem on meie kirikus ametit pidanud ainult emeriitpeapiiskop Kuno Pajula. Viimased aastakümned möödusid Vollil Nõmmel.

Oma leerilastele ja üliõpilastele ütles Volli ikka, et kõike, mida raamatust lugeda saab, lugege ise, tema rääkis lisaks elust, inimestest ja inimeseksolemisest laiemalt. Et aga raamatuid oli tollal vähe, kirjutas ta usinasti ka ise. Kaante vahele sai mitu köidet Põhja-Eesti vennastekoguduse ajalugu. Ise naeris Volli, et uurija kõige tähtsam töövahend on tagumik - arhiivides istumisele kulus ju kuid ja aastaidki.

Oma viimaselt ametikohalt Nõmme Rahu kogudusest ei tahtnud Volli sugugi teenitud pensionile jääda. Üks põhjus oli muidugi, et kirik ja inimesed olid nende aastatega armsaks saanud. Teisalt oli vist ka väike hirm, et nii võib kõrvale jääda ja pole enam tegevust. Paar aastat hiljem aga kurtis, et pensionäri amet röövib kogu aja - tegemist nii palju, et ei jõuagi ära teha...

Kohtumistel küsis Volli alati, kuidas läheb. Paar julgustavat sõna oli tal ikka varuks. Samas oli ta ka omal kombel muretu - läheb nagu läheb, kõik on nii nagu peab ja mitte halvemini. Kõhedustundega kuulasin, kuidas Volli paar nädalat tagasi kirikusse tulles paremale-vasemale vaatamata üle raudtee kõndis ning otse tema selja tagant tuhises mööda elektrirong. Volli jätkas teed nagu poleks seda kuulnud ega näinud.

Üks töömees on puhkama pääsenud. Sõbrad ootavad ees...

RIP Priit Rannut

Tänase päevani oli Eestimaal vanim elusolev kirikuõpetaja Priit Rannut. Enam mitte. Tema aeg sai täis...

Konsistooriumi teates öeldi:

Täna enne kella viit õhtul lahkus igavikku õpetaja emeeritus Priit Rannut
(27.01.1919 –12.12.2010). Ta pidi täna Endla tänava palvemajas jutlustama,
oli sinna teel, jäi autoga lumme kinni, rookis auto lumest välja, tundis
end halvasti, istus tagasi autosse ja suri.

Üsna natuke jäi tal 91. sünnipäevast puudu...

Minu mälestused Priidust ulatuvad pikkade aastate taha. Oli ta ju esimene kirikuõpetaja, kes pidas loomulikuks, et ka kurdid peavad saama osaleda jumalateenistustel. Nii ta siis hakkas juba möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel pidama pühadeteenistusi tollases Tallinna Kaugõppe-erikeskkoolis. Kuna ta ise viipekeelt ei osanud, siis kasutas ta tõlgi abi. Sellegipoolest võeti ta kurtide seas hästi vastu.

Samal ajal hakkas Eestisse tulema humanitaarabi Saksamaalt. Priit kui hea saksa keele oskaja oli osaline selle jaotamises ning tellis lisaks toidu- ja riideabile sõpradelt kuuldeaparaate, mida siis vaegkuuljatele jagas. Tema eestvõttel ning saksa sõprade abiga paigaldati Märjamaa kogudusemajja (ehk siis talvekirikusse) ka esimene induktsioonsilmus, mis võimaldas kuuldeaparaadi kasutajatel kuulata jutlust ilma segavate kõrvalhelideta. Aastaid toimusid Märjamaal vaegkuuljate talvepäevad. Paraku lakkasid need pärast Priidu pensionileminekut, kuna uus õpetaja asjast huvitatud polnud. Silmus aga jäi paika ja on senini ainus omataoline Eestimaa pühakodades, mujal neid pole...

Inimesena oli Priit ääretult soe ja südamlik, alati oli tal mõni naljakild varuks.

Priidu autojuhtimise kohta võib rääkida vana anekdoodi pastorist ja bussijuhist. Nimelt saabusid nad korraga taevaväravasse. Pastor jäeti ukse taha, bussijuht lasti sisse. Kui pettunud pastor küsis, miks, vastas Peetrus, et kui pastor kantslit jutlust pidas, siis kõik magasid, aga kui bussijuht bussi juhtis, siis kõik palvetasid. Priit oli tõepoolest oma aastatele ja kehvenenud silmanägemisele vaatamata väga uljas autojuht ning mitmedki nooremad kolleegid ütlesid ikka, et enne tema autosse istumist oli mõistlik hingepalve ära lugeda. Kuid kohale temaga alati jõuti ning pole kuulda olnud, et ta üldse kunagi mõne avarii oleks teinud.

Ning Priidu jutluste ajal ka uni kallale ei kippunud. Jutt oli selge ja konkreetne, huumoriteradega pipardatud.

Eks Priit viskas enesegi üle nalja vahest. Viimasel kohtumisel, kui küsisin, kuidas elad, vastas ta: Nii küsitakse nooremate käest, minu käest ikka küsitakse, et sa ikka elad veel?!

Rahulikku puhkust Sulle, Priit! Loodetavasti on seal, kus Sa nüüd oled, piisavalt kiired autod ja siledad teed...

Edit: lugu oli juba netis, kui leidsin selle. Oh, inimesed on ikka vastikud vahel...