Makaronimaa kroonika - 1.päev - päikest ja äikest

See vist hakkab juba reegliks kujunema, et kui Kukupai kuskile reisile läheb, kaasnevad sellega sekeldused.

Esimene probleem oli juba siis,kui kevadel sain kutse erialasele konverentsile. Pöördusin kõige kõrgemate ülemuste poole sõiduraha sooviga. Nemad marineerisid seda kuu aega ja leidsid,et raha ei ole ega tule, asi pole nii tähtis ka. Mis sest, et ma oma erialal Eestis ainuke olen ja seetõttu enesetäiendamise võimalusi napib. Sisuliselt ongi need üle aasta toimuvad konverentsid ainsad uute ideede ja kogemuste kogumise paigad...
Õnneks taipasin muret kurta paarile inimesele, kes leidsid, et olgugi rahaga kitsas,kuidagi ikka saab. Selge siis, et nemad saavad hiljem ka põhjaliku aruande, kõrged ülemused seda ilmselt ei soovi.

Igal juhul olid mul õigeks ajaks olemas nii lennukipiletid Rooma kui ka rongipiletid Roomast Assisisse. Päevaraha paraku mitte. Kraapisime siis kodus viimased sendid kokku, et ma ikka sedajagu eurosid saaksin, et reisi mineku- ja tulekupäeval päris nälga ei jääks ning oma kohvi ja jäätise eest kah ise maksta saaksin, muud kulud on korraldajate poolt kaetud. Et elu armastab oma korrektiive teha, sellest edaspidi.

Minekupäeval otsustas mind alt vedada äratuskell (tal vahest käivad tujud peal). Elupäästjaks osutus taksodispetšer, kes helistas ja teatas, et takso kohe saabub. Palusin kümme minutit oodata ja kuigi ma üldiselt armastan rahulikult end valmis sättida, olen vajaduse korral võimeline ka ahvikiirusel tegutsema.

Taksoaknast paistis,kuidas päike tõusma hakkab. Järvevana teel sai meid kätte paduvihm, nii et üldse midagi ei näinud ja kui auto lennujaama ette keeras, piilusid pilvede vahelt esimesed päikesekiired.

Lennule registreerimine käis kähku, turvakontroll aga oli ilmselt vasaku jalaga voodist tõusnud. Minust natuke eespool olnud vanema daami kotist korjati välja paar veepudelit ja mitu jogurtitopsi, mis mürtsti prügikasti lendasid. Lohutuseks öeldi, et lennujaama puhvetist võib uued osta. Minu seljakott tundus ka millegipärast kahtlane, paluti see lahti teha ja tuhniti ka põhjalikult. Vaesekese nägu oli päris pikk kui midagi konfiskeerimisväärilist ei avastanudki.

Lennust kui sellisest pole midagi rääkida, igapidi normis, ainult toit ei kuulunud pileti hinda ja sellest ma siis loobusin - kallist ja maitsetut kraami ei soovi... Äkki oli see viga, arvestades päeva kulgu? Riia lennujaamas priid wifit ka tuvastada ei õnnestunud, ainuke, millega ühendas, oli Lattelekom ja seegi nõudis parooli...

Rooma võttis vastu niiske ja lämbe õhuga, kuuma oli kõvasti üle 30 kraadi. Jope lendas kohvrisse kohe.
Ja vaat nüüd algasid sekeldused.
Lennujaamast oli ju vaja kuidagi raudteejaama ka saada. Küsisin infoleti näitsikut, tema juhatas, kuidas transfeeri rongile pääseda. Seal omakorda küsisin kassast, mis edasi teha. Näitas perrooni poole - see rong seal lähebki. Piletit ta mulle ei müünud, ütles, et pole vaja, jätkureis ju ja üks pilet juba olemas, aitab küll. Rongis aga astus ligi vanemat sorti kontrollionu, kes teatas, et esiteks ei lähe see rong üldse õigesse jaama (Roomas on kaks suuremat vaksalit - peavaksal Termini ja väiksem Tiburtina ning mina pidin jõudma sellessse viimasesse), teiseks peab mul ikka kohaliku rongi pilet olema ja tema teeks heameelega trahvi. Inglise keel oli papil pea olematu. Vaat selle peale hakkasin mina protestima - kui mulle ikka jaamas ametnik nii ütleb, kust mina peaks teadma, et ei ole nii (pealegi polnud mul mingit soovi kogu oma rahanatukesest lahti saada). Õnneks tuli appi kõrval istunud paarike, kes inglist paremini mõikasid ja nende abiga saime kokkuleppele, et papi müüb mulle kohaliku rongipileti ja asi korras. Peab ütlema, et isegi see piletihind oli suht kirves, eriti kui võrdlesin seda olemasoleva kaugrongi pileti hinnaga.

See aga tähendas, et kui ma äraminekupäeval lennujaama tagasi ka tahan pääseda, tuleb lõunasöögist loobuda.

Ega naljad sellega veel läbi polnud. Papi seletas küll, et sama piletiga võin peajaamas rongi istuda, sest sealt see ju lähebki - ja nii oli ka sõiduplaanis kirjas. Väiksem jaam oli sellest järgmine. Kuid rongi minekuni oli veel mitu tundi aega. Seega lubasin endale tassi kohvi jaama kohvikus - odavam kui Tallinnas ja väga hea maitsega, mis mind päris üllatas, varematel Itaalia-käikudel olen küll jubedat solki saanud. Seejärel tegin väikese jalutuskäigu jaama lähistel, isegi selle lühikese ajaga leidsin päris palju vaatamis- ja pildistamisväärset. Diolectanuse termides oleks rohkemgi aega veetnud, kuid taevas läks mustaks nagu pajapõhi ja selleks ajaks, kui jaama kaitsva katuse alla jõudsin, sadas lahinal, välkus ja paukus pealegi.

Äkki oli see minu õnn... Hakkasin nimelt seda õiget perrooni otsima, kust Assisi rong peaks väljuma ja küsisin kohalikult politseinikult juhatust. Olgu mis on, aga Itaalia politsei on tõesti rahva aitamiseks mõeldud ja nii nad käituvad kah.
Politseinik ütles kohe, et ta ei soovita sellest jaamast rongi peale minna, võib pahandusi tulla, raudteeametnikud võivad õige hullud olla. Parem oleks ikka sellesse teise jaama minna, pealegi pole see üldse keeruline ja ei võta aega kah. Võttis paberi ja pliiatsi, näitas, kust metroole saab ning kirjutas täpselt üles, millist liini vaadata, kuhu suunda sõita ja mitu peatusevahet. Tõsijutt, oligi lihtne. Muidugi Rooma metroos on kõik väga loogiline ka ja tähistused selged ja silmatorkavad.

Edasi polnud enam midagi põnevat. Istusin rongi, kaks tundi sõitu ja olingi Assisis. Kuna ma seal kuus aastat tagasi juba käinud olin, oli tee konverentsipaika kah meeles, see on niivõrd jaama lähedal. Kuna kohapeal oli köök juba kinni, kandsid varem kohale jõudnud rootslased ja norrakad mulle oma varudest sellise kuhja näksimist, et sain kõhu täis ja jäi veel ülegi.
Tuba kena, voodi pehme ja pika päeva (Itaalias on kell tund aega vähem kui meil) lõpuks oli uni kah magus.

Pildil on äikesepilv Rooma kohal, muude piltide Facebooki ja Nagisse panemisega läheb veidi aega...