Hommik tõi kaasa ebameeldiva üllatuse - seni korralikult toiminud nett otsustas seiklema minna, ja mitte ainult minul, vaid kogu majas. Lisaks ei soovinud töötada a dataprojektorid, nii et tööpäeva algus venis, kuni itimungad juhtmete ja seadetega mässasid. Et aega mitte päris tühja lasta minna, oligi hea võimalus kuulata konverentsi eksootilisimaid külalisi Madagaskarilt, kes andsid lühikese ülevaate sealsete kurtide elust-olust.
Selles saareriigis on umbest 20 miljonit elanikku, neist kurte ligi 20 000. Kuid ainult 500 on senini saanud hariduse ning riigi seitsmes kurtide koolis õpib praegu 600 noort. Koole peavad ülal Malagassi Luterlik Kirik ja Norra misjoniselts. Riik koole ei toeta ning neid ei jätku, sest Madagaskaril loetakse kurtust ebanormaalsuseks. Ning neistki vähestest õpilastest lõpetab kooli veel vähem, oluliseks põhjuseks on vaesus. Paljud vanemad ei saadagi oma kurte lapsi kooli, vaid peidavad neid kodus. Mõned üksikud kurdid õpilased pääsevad ka tavakooli, seda eelkõige pealinnas.
On kolm kurtidepastorit, kes nädala sees õpetavad koolis lapsi, nädalalõppudel aga rändavad mööda maad, enamasti jala või jalgratastel, ning püüavad harida ka täiskasvanuid. Sageli leiavad nad oma retkedel kurte lapsi ning üritavad vanemaid veenda lapsi kooli saatma.
Kool püüab õpetada noortele ka eriala, tüdrukutele kokkamist ja õmblemist, poistele peenemat käsitööd ja põllumajandust.
Kuigi olukord tundub raske, ollakse siiski lootusrikkad.
Kuna vahepeal saadi dataprojektorid enamvähem toimima, võisime alustada õpikodadega. Minu valik oli sõnumi visualiseerimine.
Üldiselt kiputakse õpetuses ja üldse tegevuses panema liiga suurt rõhku sõnale. Inimene aga tajub maailma kõigi meeltega, seepärast oleks vaja pakkuda enamat. Võibolla saaks mõnegi asja edasi anda hoopis ilma sõnadeta, kasutades pilte, erinevaid esemeid, lõhnu, maitseid? Kuidas seda kõige parem oleks teha, seda arutasimegi. Panime kokku ka oma osa lõpuõhtu korralduses. Teiste õpikodade töötulemusi saab ka siis näha, huvitav, kuidas sellest kõigest üks tervik kujuneb...
Täna avastasin ka,mis mulle Itaalias ei sobi. Kui aastaid pole nahaga probleeme olnud,ei tulnud ma selle pealegi, et suuremas koguses niisutavaid kreeme kaasa tarida, mulpeaaegu polegi neid. Siin aga oleks hädasti tarvis, nahk on kuiv ja ketendab...
Pilti seekord lisada ei saa, kuna nett teeb morset. Arvuti järgi ei peaks üldse võrku olema, imelikul kombel siiski on, aga pidevalt katkev ja megaaeglane, just piltide osas...
Homme aga ootab bussiretk mööda Umbriat ning seejärel suur lõpugala.
Selles saareriigis on umbest 20 miljonit elanikku, neist kurte ligi 20 000. Kuid ainult 500 on senini saanud hariduse ning riigi seitsmes kurtide koolis õpib praegu 600 noort. Koole peavad ülal Malagassi Luterlik Kirik ja Norra misjoniselts. Riik koole ei toeta ning neid ei jätku, sest Madagaskaril loetakse kurtust ebanormaalsuseks. Ning neistki vähestest õpilastest lõpetab kooli veel vähem, oluliseks põhjuseks on vaesus. Paljud vanemad ei saadagi oma kurte lapsi kooli, vaid peidavad neid kodus. Mõned üksikud kurdid õpilased pääsevad ka tavakooli, seda eelkõige pealinnas.
On kolm kurtidepastorit, kes nädala sees õpetavad koolis lapsi, nädalalõppudel aga rändavad mööda maad, enamasti jala või jalgratastel, ning püüavad harida ka täiskasvanuid. Sageli leiavad nad oma retkedel kurte lapsi ning üritavad vanemaid veenda lapsi kooli saatma.
Kool püüab õpetada noortele ka eriala, tüdrukutele kokkamist ja õmblemist, poistele peenemat käsitööd ja põllumajandust.
Kuigi olukord tundub raske, ollakse siiski lootusrikkad.
Kuna vahepeal saadi dataprojektorid enamvähem toimima, võisime alustada õpikodadega. Minu valik oli sõnumi visualiseerimine.
Üldiselt kiputakse õpetuses ja üldse tegevuses panema liiga suurt rõhku sõnale. Inimene aga tajub maailma kõigi meeltega, seepärast oleks vaja pakkuda enamat. Võibolla saaks mõnegi asja edasi anda hoopis ilma sõnadeta, kasutades pilte, erinevaid esemeid, lõhnu, maitseid? Kuidas seda kõige parem oleks teha, seda arutasimegi. Panime kokku ka oma osa lõpuõhtu korralduses. Teiste õpikodade töötulemusi saab ka siis näha, huvitav, kuidas sellest kõigest üks tervik kujuneb...
Täna avastasin ka,mis mulle Itaalias ei sobi. Kui aastaid pole nahaga probleeme olnud,ei tulnud ma selle pealegi, et suuremas koguses niisutavaid kreeme kaasa tarida, mulpeaaegu polegi neid. Siin aga oleks hädasti tarvis, nahk on kuiv ja ketendab...
Pilti seekord lisada ei saa, kuna nett teeb morset. Arvuti järgi ei peaks üldse võrku olema, imelikul kombel siiski on, aga pidevalt katkev ja megaaeglane, just piltide osas...
Homme aga ootab bussiretk mööda Umbriat ning seejärel suur lõpugala.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar