kolmapäev, 22. september 2010

Makaronimaa kroonika - 2.päev - tihedalt tööd


Hommik oli mõnus, Une-Mati polnud kade poiss ja võttis mu ööseks kenasti kaissu. Hommikusöögil polnud ka viga, kuigi itaallased hommikuti kuigi palju ei söö. Värsked,otse ahjust tulnud krõbeda koorikuga kuklid, sarvesaiad, singid, juustud, lisaks veel vahelemäärimiseks šokolaadikreem ja marmelaad, soovijatele helbeid ja krõbuskeid - saab ikka kõhu täis küll. Söögisaali kohv oli seevastu lahja ja maitsetu, ei andnud võrreldagi sellega,mida meile kohvipausi ajal pakuti...

Hommikusöögilt tuppa tagasi jõudnud, avastasin, et on käidud koristamas. Vaevalt korra pruugitud käterätid uute vastu vahetatud, voodil tekk siledaks ja kanti pandud nagu sõjaväes, põrand läikis puhtusest. Ainus, mis seejuures häiris,oli üsna vänge puhastusvahendite lõhn, eks seepärast olid aknadki pärani. Võtsin asjad ja kadusin konverentsisaali.

Konverentsi peateemaks on, kuidas kaasata noorukeid ja noori täiskasvanuid kogukonna tegemistesse.

Algustervitused ja sissejuhatus tehtud, saime põhjaliku ülevaate eri maade senisest noortetööst. Ilmnes, et vaatamata kohalikele erinevustele on põhisuunad sarnased ja ka probleemid enamasti üsna samad. Üha suurenev rahvusvaheline suhtlemine, internetikeskkondade levik ja arengu ühtlustumine on noortele andnud suuremad valikuvõimalused ning nad tahavad enamat kui ilusad sõnad ja targad õpetused. See esitab noortetöö tegijatele uued väljakutsed ning sunnib neid üha enam kuulama noori endid.

Vahepeale mahtus ka lõuna - kusjuures Itaalia köök on kuritegelikult hea - ning siis sain lõpuks ka interneti toimima. Kasutajanimi ja parool olid küll juba hommikul saadud, aga ühendust ikka mitte. Võtsin läpaka kaenlasse ja läksin alla vastuvõttu. Sealne tegelane kratsis veidi kukalt, klõbistas natuke arvutiklahve, ei midagi. Mõtles natuke veel, klõbistas jälle, sai seaded paika, siis aga teatas Tulirebane, et tegemist on väga ohtliku saidiga, mõtle hoolega järele, kas lubad ikka erandkorras avada. Lubasin ikka ja voila! - nett olemas!

Pärastlõuna kulus rühmatöödeks. Põhiküsimuseks siis, kuidas kaasata noori ning suurendada nende endi aktiivsust kogukonnas. Erijooneks oli, et tegemist viipekeelsete noortega ja see seab omad piirangud. Meie grupp jõudis üsna kiiresti järeldusele, et tegelikult pole võimalik tõmmata mingit ranget piiri, keel on meie rikkus, kuid see ei saa olla eraldaja. Paljud probleemid ja lahendused ei sõltu üldse sellest, vaid on ühised kõigile noortegruppidele. Samas on oluline oma keelt hoida ja arendada, selle üle uhkust tunda. Ühel meelel olime ka selles, et kui inteneti suhtluskeskkondade poolt pakutavaid võimalusi targalt kasutada, on need väga heaks noorte kaasamise vahendiks.

Õhtu teadagi kulus omavaheliseks suhtlemiseks.

Pildil osa meie konverentsi- ja majutuspaigast Domus Pacis, frantsiskaani ordu külalistemajast.

Kommentaare ei ole: