Hommikul aknast välja vaadates nägin, et kohalikud töötegijad liiguvad ringi päris paksude jopedega. Ja nii ongi - õhtud, ööd ja hommikupoolikud on jahedad, kaasasolev jope hädavajalik. Keskpäeval see-eest on päris palav. tegemist on siiski mägismaaga, Umbria asub suhteliselt Itaalia keskel.
Hommikupoolik kulus rühmatööde kokkuvõtete kuulamisele. Nagu arvata oligi, jõudsid ka teised rühmad üsna samadele järeldustele kui meie - ei saa tõmmata rangeid piire inimrühmade vahele, ei saa jagada keele ja kultuuri alusel nii, et sinuga me suhtleme sedaviisi ja sinuga teistviisi (sisulises mõttes muidugi). Noorte põhilised probleemid ja soovid on sarnased ja nad tegelikult ka tahaksid koos tegutseda, arvestades üksteise erivajadusi, austades ja hoides üksteist. Kuid kõik algab lapsepõlvest ning enda identiteedi teadvustamisest. Ainult tugeva identiteediga inimene suudab teha teistega koostööd seejuures iseendaks jäädes.
Noored vajavad häid eeskujusid ja kuna me räägime peamiselt viipekeelsetest noortest, siis on oluline ka hea ja ilus viipekeel, et oma sõnumit edasi anda. Samuti on väga oluline teiste noorte olemasolu, nende endi aktiivsus, järjepidevus. Ning muidugi tuleb arvestada ja ära kasutada kaasaegseid tehnilisi ja infovahetamise võimalusi, tuleb leida tasakaal internetielu ja reaalse elu vahel. Kuigi suur osa infost kolib netti, ei suuda see asendada tõelisi inimlikke kontakte.
Pärastlõunal sõitis ette suur kollane buss ning kõik see rahvas suundus mõne kilomeetri kaugusele mäkke Assisi vanalinna. Seal jaguneti soovi järgi gruppidesse ning mindi keskaegseid maju ja nurgataguseid uudistama.
Meie punt valis alustuseks kõige pikema ja järsema tänava ning rühkis seda mööda vapralt ülespoole. Avanevad vaated olid ka seda väärt. Üldiselt olid selle tee ääres peamiselt kabelid ja kloostrid, müüriservadelt rippusid roniroosid, kõik oli äärmiselt puhas ja korras. Vahepeal tekkis meil küsimus, kas need majad ikka on keskajast pärit või alles äsja ehitatud. Siiski jõudsime järeldusele, et on ikka küll, lihtsalt hoole ja armastusega korrastatud. Põhiline värv tundub olevat roosa, seda karva on nii seinad kui ka paljud tänavakivid. Üksikud majad on ka määrdunudpruunid ning kirikud valged. Kiviseid treppe ja kangialuseid ilmestavad pottides kasvavad puud ja põõsad, veel täies õiteilus.
Tagasitee viis mööda turistimarsruuti, iga maja alumisel korrusel pisike poeke või söögikoht ning üleval siis elukorterid. Vahepeal tuli kitsastel ja käänulistel tänavatel end tihedalt vastu seinu suruda, et üpriski kiiresti kihutavaid autosid mööda lasta. Nunnad tundsid end roolis väga hästi, manööverdasid nagu kogenud rallisõitjad.
Üldse näeb siin munki ja nunnasid päris palju, nii noori kui vanu. Mingi haruldus pole ka mungakuue alt paistvad teksapüksid. Nende kandjad pidid siiski olema lihtsalt palverändurid, kes mungakuue vaid katteks peale tõmmanud.
Soovijad võisid jääda õhtuks linna shoppama ja sööma, teised viis buss mingil hetkel tagasi all-linna. Võõrastemaja õuel ja kohvikus käis mokalaat hiliste õhtutundideni, vahepeal käisin pilte arvutisse laadimas ja muidu netis suhtlemas.
Aga jäi ennist kirja panemata, et arvuti sihipäraseks kasutamiseks pidin tükk aega personali piinama. Itaalias nimelt on pistikupesad hoopis teistsugused kui me harjunud oleme, peente aukudega ja kolme sabaga. Meie eurostepslid ei lähe neisse kohe kuidagi. Muidugi teavad nad ise ka seda ja külaliste jaoks on varuks terve sahtlitäis vahejubinaid. Paraku anti mulle alguses vales mõõdus pistik - inforuumi seinakontakti läks, minu toa omasse mitte. Otsisid siis tükk aega enne kui õige välja võlusid...
Moblalaadija aga läheb seina probleemideta...
Pildil seekord üks huvitav puu, mille nime meile keegi öelda ei osanud ning mille me ise makaronipuuks ristisime.
Hommikupoolik kulus rühmatööde kokkuvõtete kuulamisele. Nagu arvata oligi, jõudsid ka teised rühmad üsna samadele järeldustele kui meie - ei saa tõmmata rangeid piire inimrühmade vahele, ei saa jagada keele ja kultuuri alusel nii, et sinuga me suhtleme sedaviisi ja sinuga teistviisi (sisulises mõttes muidugi). Noorte põhilised probleemid ja soovid on sarnased ja nad tegelikult ka tahaksid koos tegutseda, arvestades üksteise erivajadusi, austades ja hoides üksteist. Kuid kõik algab lapsepõlvest ning enda identiteedi teadvustamisest. Ainult tugeva identiteediga inimene suudab teha teistega koostööd seejuures iseendaks jäädes.
Noored vajavad häid eeskujusid ja kuna me räägime peamiselt viipekeelsetest noortest, siis on oluline ka hea ja ilus viipekeel, et oma sõnumit edasi anda. Samuti on väga oluline teiste noorte olemasolu, nende endi aktiivsus, järjepidevus. Ning muidugi tuleb arvestada ja ära kasutada kaasaegseid tehnilisi ja infovahetamise võimalusi, tuleb leida tasakaal internetielu ja reaalse elu vahel. Kuigi suur osa infost kolib netti, ei suuda see asendada tõelisi inimlikke kontakte.
Pärastlõunal sõitis ette suur kollane buss ning kõik see rahvas suundus mõne kilomeetri kaugusele mäkke Assisi vanalinna. Seal jaguneti soovi järgi gruppidesse ning mindi keskaegseid maju ja nurgataguseid uudistama.
Meie punt valis alustuseks kõige pikema ja järsema tänava ning rühkis seda mööda vapralt ülespoole. Avanevad vaated olid ka seda väärt. Üldiselt olid selle tee ääres peamiselt kabelid ja kloostrid, müüriservadelt rippusid roniroosid, kõik oli äärmiselt puhas ja korras. Vahepeal tekkis meil küsimus, kas need majad ikka on keskajast pärit või alles äsja ehitatud. Siiski jõudsime järeldusele, et on ikka küll, lihtsalt hoole ja armastusega korrastatud. Põhiline värv tundub olevat roosa, seda karva on nii seinad kui ka paljud tänavakivid. Üksikud majad on ka määrdunudpruunid ning kirikud valged. Kiviseid treppe ja kangialuseid ilmestavad pottides kasvavad puud ja põõsad, veel täies õiteilus.
Tagasitee viis mööda turistimarsruuti, iga maja alumisel korrusel pisike poeke või söögikoht ning üleval siis elukorterid. Vahepeal tuli kitsastel ja käänulistel tänavatel end tihedalt vastu seinu suruda, et üpriski kiiresti kihutavaid autosid mööda lasta. Nunnad tundsid end roolis väga hästi, manööverdasid nagu kogenud rallisõitjad.
Üldse näeb siin munki ja nunnasid päris palju, nii noori kui vanu. Mingi haruldus pole ka mungakuue alt paistvad teksapüksid. Nende kandjad pidid siiski olema lihtsalt palverändurid, kes mungakuue vaid katteks peale tõmmanud.
Soovijad võisid jääda õhtuks linna shoppama ja sööma, teised viis buss mingil hetkel tagasi all-linna. Võõrastemaja õuel ja kohvikus käis mokalaat hiliste õhtutundideni, vahepeal käisin pilte arvutisse laadimas ja muidu netis suhtlemas.
Aga jäi ennist kirja panemata, et arvuti sihipäraseks kasutamiseks pidin tükk aega personali piinama. Itaalias nimelt on pistikupesad hoopis teistsugused kui me harjunud oleme, peente aukudega ja kolme sabaga. Meie eurostepslid ei lähe neisse kohe kuidagi. Muidugi teavad nad ise ka seda ja külaliste jaoks on varuks terve sahtlitäis vahejubinaid. Paraku anti mulle alguses vales mõõdus pistik - inforuumi seinakontakti läks, minu toa omasse mitte. Otsisid siis tükk aega enne kui õige välja võlusid...
Moblalaadija aga läheb seina probleemideta...
Pildil seekord üks huvitav puu, mille nime meile keegi öelda ei osanud ning mille me ise makaronipuuks ristisime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar