Eluvett otsimas

Vesi on eluks hädavajalik, ilma veeta ei ole elu. Need ütlused on kindlasti kõigile tuttavad. Küllap mäletavad paljud ka muinasjutte eluveest. Kas aga eluvett tegelikkuses leidubki? Seda sai pika nädalavahetuse uuritud Vivamos.

Soomes kauni Lohja järve ääres asuv Vivamo koolitus- ja laagrikeskus pakkus neljapäevast pühapäevani peavarju ligi poolesajale naisele Soomest, Rootsist, Lätist ja Eestist, kes sama küsimuse ees seisid. Neli päeva täis loenguid, arutelusid, koosviibimisi....

Esimese päeva sügavaim mulje oli vee pühitsemine järve rannal - tseremoonia, millest ma küll kuulnud olen, kuid näha sain esimest korda.

(Nüüd väike vahemärkus Isa Sakariasele - ma tean küll, et Sa seda blogi aeg-ajalt lugemas käid - Sind palus tervitada Isa Kalevi, kes selle tseremoonia seal toimetas.)

Lohja linnapea (samuti naine) vastuvõtt lehmalaudas. Hmm, tegelikult oli see kunagi küll kohaliku aadliperekonna laut olnud, nüüd on seal muuseum.

Mitu tundi 110 m sügavusel maa all - vapustav Tytyri lubjakivikaevandus. Lisaks mööda kunagisi kaevanduskäike marssimisele sai vaadata valguskunsti meistriteoseid, kuulata kottpimedas augus kontserti - ja kui siis hakkas äkki tugevat veesolinat kostma, oli hetkeks isegi kõhe. Oli ju räägitud, et mingi osa käikudest ulatub Lohja järve alla ning kui järvepõhja peaks auk tekkima, täituks kogu kaevandus veega.

Hulk mõnusaid jutuajamisi eri maade kolleegidega, mitmeid mõtteid, mida edaspidi ka blogilugejatega jagada, äärmiselt liigutav hetk, kui enne kojusõitu lõunalauas ühtäkki ligi paarsada inimest (ka kõik muud külalised, kes parasjagu keskuses olid) mulle minu jaoks olulisel tähtpäeval ühest suust "Palju õnnistatud aastaid" laulis....

Kas ma eluvee allika leidsin? Ma vist olen ammu juba teadnud, kus see on, see teadmine vaid sai uuesti kinnitust.