Ah et ei kommenteeri?

"Mis mõte on mul siin kirjutada, kui te üldse ei kommenteeri?!"

Sellise karjatuse leidsin hiljuti ühest blogist. Ja samalaadseid olen ennegi tähele pannud. Tavaliselt on tegemist algajate blogijatega, kes on teinud kümmekond postitust ning nüüd paaniliselt tagasisidet ootavad. Mida pole, seda pole.

Kuna Wildikas mind mõni aeg tagasi poolnaljatamisi blogisfääri suurimaks märgistajaks tituleeris (kuigi ma seda siiski vist ei ole, on hullemaid), julgen sel teemal natuke sõna võtta.

Keda siis kommenteeritakse?

Esimeses järjekorras ikka tuttavate blogisid, eks ju. Niisiis, kui tahate tagasisidet, jagage oma blogiaadressi hoolega kõigile tuttavaile, ehk mõni ikka kommenteerib.

Teiseks kindlasti neid, kelle postituses on midagi, mis puudutab, millele tahaks kaasa rääkida, oma arvamust avaldada, toetada või vastu vaielda. Mind isiklikult näiteks ei tõmba üldse kommenteerima Ajaveebi kategooriaid laenates "Söön, joon, spordin" tüüpi blogid. No mida on minul öelda sellise postituse kohta, kus kirjeldatakse üksikasjalikult, mitu pudelit õlut eelmisel õhtul kulus või kes kellele külge lõi. Ent lähemal tutvusringkonnal võib siin paljugi öelda olla.

Kõige rohkem kommentaare koguvad siiski need postitused, kus on lahatud üldhuvitavaid teemasid, mis puudutavad paljusid.

Samas, üsna tihti jätan ka niisugusel juhul kommentaari kirjutamata. Keda peaks huvitama, kui kirjutan: "Jaa, olen Sinuga täiesti nõus!" või "Ära aja jama!". Kui ikka midagi rohkemat lisada pole, siis võib teise inimese blogi risustamata jätta.

Muidugi, mõnikord olen ka ise veidi pettunud, kui kirjutan asjast, mis mind vägagi puudutab ja mille kohta tahaksin teiste arvamust saada, aga keegi ei arvagi midagi. Kas peaksin siis otse küsima, et mida teie arvate?

Eks meile kõigile meeldivad ju sõbralikud, mõistvad, viisakad kommentaarid. Ja kui tahate vastu vaielda, saab sedagi teha viisakas vormis, teist solvamata. Väga vähe on neid blogijaid, keda teiste arvamus üldse ei huvita. Enamasti nad siis avalikku blogi ei peagi.

Nii lihtne see ongi.

Nelikud

Ei-ei, ega mina vahepeal nelikuid saanud. Claara pommitas järjekordse blogipalliga ja kuna pühapäeva õhtul enne tordisöömist suurt muud teha pole, katsun kähku ära vastata ja edasi visata.

4 tööd, mis mul on olnud:
1. ökonomist
2. autolao kaubatundja
3. lasteaiakasvataja
4. tõlk

4 filmi, mida vaataks uuesti ja uuesti:
1. Forrest Gump
2. Apocalypsis
3. The Little House on the Prairie (film, mitte sari!)
4. Lõuad I

4 kohta, kus ma olen elanud:
1. Nõmmel ja ainult Nõmmel

4 sarja, mida ma armastan:
1. CSI (kõik variandid)

2.House
3.Kondid
4.Mõrv sai teoks

4 kohta, kus ma olen puhkamas käinud:
1.Gelendžiki Musta mere ääres
2.Pärnus
3.Saaremaal
4.Itaalia trip

4 lemmikrooga:
1.Kana-riisi pajaroog
2.Ahjuliha
3.Kartulipuder kotlettidega
4.Itaaliapärane pajaroog

4 veebilehte, mida ma külastan iga päev:
1.Blog.tr
2.blogid mida loen
3.Zone.ee
4.Hot.ee

4 kohta, kus ma praegu parema meelega oleksin: (kui just peab kodunt ära minema)
1. kurgust saadik soojas merevees
2. mõnes spa-s
3. Capri saarel
4. Austraalias

4 inimest, kellele ma palli viskan:
Katseloom

Sirje

Aire

Maret

Sildistatud

Me kohtame silte ja märke igal sammul. Mõnedel neist on meie jaoks olulisem tähendus, teistest vaatame niisama mööda.

Seekordse fotojahi jaoks valik silte eri aegadest.

Kaheksakümnendate keskpaik. Aeg, mil iga vähegi endast lugupidav organisatsioon ja firma korraldas töötajate suvepäevi. Telgid kaasa, looduskaunisse kohta ja tegus nädalalõpp kindlustatud. Oma laagrikoha kujundus ja silt kuulusid vähemalt meie organisatsioonis žürii poolt hindamisele.


Kas mäletate veel aega, kui plekkpurkides jooke sai ainult valuutapoodidest või välismaa tuttavatelt? Ilusad värvilised, kuidagi ei raatsinud ära visata ja nii lapsed neist kireva kollektsiooni koostasidki. Ajastu märk seegi.

1998 Brandenburgi väravate juures. Kas infopunkt on prügikastis?

See aga on koht, kus me vist kõik aegajalt jalutame...

Nagu kiuste ei olnud mul fotokat kaasas, kui eelmisel nädalal ühe naljaka sildi otsa komistasin. Allkirjaks oleks saanud panna "Sooline diskrimineerimine Kristiine keskuses". Nimelt on seal tualettruumile viitaval sildil mehekujule suur must rist peale tõmmatud (remont, noh).

Ja mitte kohe ei saa viitamata jätta Netikullerile, naersin südamest.

Ämmast - emadepäeval

Ämmadest on lugusid ja anekdoote seinast seina. Millegipärast leitakse neis aina negatiivne pool üles. Kuid ometigi on ju ka ämm ema - abikaasa või elukaaslase ema ja juba sellepärast tänu ja austuse ära teeninud.

Minul pole oma eksämma kohta ühtegi halba sõna öelda. Muidugi polnud me kõiges samal arvamusel, muidugi tahtis temagi, et ma teeksin asju samal kombel nagu tema ja mitte nii nagu ma ise õigeks pidasin. Mehega tekkis meil sel pinnal konflikte küll, ei saa salata. Aga võib-olla päästis mind suurematest tülidest ämmaga ka see, et me ei pidanud koos elama.

Ämm on alati olnud väga töökas ja korralik ning hindab inimesi suures osas just selle järgi. Loomulikult, maal ei saanudki käed rüpes istuda, majapidamine nõudis hoolt. Praegugi pole tal peenardel ainsatki umbrohuliblet, muru on niidetud, toad piinlikus korras. Ja ämma kokakunst on ikka üle prahi. Olen minagi temalt üht-teist õppinud.

Olen mõelnud, miks mees ega pojad teda piisavalt ei väärtustanud, südamevalu seevastu valmistasid üleliiagi. Ega ämm virise, üksainus kord kuulsin teda südamest ohkavat: "Üks joodik peres on juba õnnetus, miks mind kolmega on karistatud?" Tõsi see on. Äi armastas pudelisse vaadata rohkem kui vaja, purjus peaga aga muutus riiakaks ja tülinorijaks. Selleks ajaks, kui mina temaga tutvusin, oli äial avastatud suhkruhaigus ja seetõttu tõmbas ta tagasi ning pruukis vägijooke vaid tähtpäevadel.

Aastaid hiljem jõi end põhja minu eksabikaasa. Pärast õnnetust, kui tuli kõigega nullist alustada, said äi ja ämm tohutult vaeva näha, et teda uuesti endaga toime tulema õpetada. Siis suri äi ootamatult, ämm jäi vanema pojaga kahekesi. Oleksid rahulikult võinud elada, kuid ega noorem poegki pudelineedusest puutumata jäänud. Nüüd elab temagi seal ja ämmal süda valutab - mis edasi?

Ja ikkagi on mu ämm üks kange eesti naine. Niisugune, keda hädad ja õnnetused vaid tugevamaks teevad, kes oskavad leida head ka kõige väiksemates asjades, kelle najal püsib maa.

Pildil on ämm koos minu pojaga, oma ainsa pojapojaga, sest teised lapselapsed on kõik tütred.

Sümbolid pole lörtsida!

Jälle on käes see aeg aastast, kus linn on täis Georgi linte kandvaid kaasmaalasi ja autosid. Küll näeb neid hallipäiste vanakeste rinnas, küll noorte ja kenade tibide pluusidel ja jakirevääridel. Lasteaialastel vist siiski mitte. Kahtlane aga, kas paljud selle lindi kandjatest üldse teavad, mida see tegelikult tähendab?

Georgi rist oli Tsaari-Venemaa üks kõrgemaid sõjalisi autasusid. Seda anti ainult erilise vapruse eest. Risti kavalerid olid lugupeetud mehed ja päris kindlasti oli neil ka kergem hilisemas elus tšinovnikutega asju ajada. Üsna palju oli ka eestlasi, kes selle autasu pälvisid, üks nendest minu vanavanavanaisa. Tema sai risti Krimmi sõjas.

Kuid millega on silma paistnud need noored, kes täna lindiga eputasid? Millist sõnumit nad tahavad edastada? Tahes-tahtmata tajuvad eestlased seda vaenulikkuse kandjana. Vapruse sümbol on muudetud suurriikliku šovinismi, üleoleku, hoolimatuse ja jõhkruse sümboliks. Sellega antakse mõista, et ei hoolita maast, kus elatakse, rahvast, kes siin peremees on, keelest, mida siin maal räägitakse.

Mingi sümboli kasutamisel tuleb alati mõelda, mis on selle sisu, mida see tähendab kandjale ja mida teistele. Lihtsalt niisama ilu pärast lint rinda panna tähendab selle muutmist lihtlabaseks riideribaks. Sümbol, mille väärtus sedasi ära lörtsitakse, ei ole enam sümbol.