40 päeva

Ühel tuttaval proual oli suur mure: abikaasa surmast sai 40 päeva mööda, nüüd sugulased kukil, et peab mälestamise korraldama ja samas ka kõik abikaasa asjad silma alt ära panema, veel parem, kui välja viskama päriselt. Tema aga ei suuda seda sugugi veel teha. Ja üleüldse, mis tärmin see 40 päeva siis on, tema pole sellest enne kuulnudki.

Tõepoolest, ega see lahkunu mälestamine 40 päeva möödumisel meie kultuuris eriti levinud olegi. Tagapõhi on küll Piiblist, kõige otsesem seos sellega, et 40 päeva pärast ülestõusmist võeti Jeesus taevasse. Uskumus on selline, et enne lõplikku lahkumist viibib inimese hing veel 40 päeva maailmas, siis aga lahkub päriselt. Ortodoksi kiriku praktika on, et sel päeval korraldatakse mälestustseremoonia, käiakse haual, korrastatakse see, süüakse ja juuakse ning sorts viina valatakse ka lahkunu kääpale.

Asjade silma alt ärapanemist seostatakse kõige enam sellega, et kui neid esil hoida, ei saa hing rahulikult minna, teda nagu hoitaks vägisi kinni. Teiselt poolt peavad ka järelejäänud oma eluga edasi minema, olukord on muutunud ja kui püüda kõike kramplikult säilitada nii nagu oli, pole see ka võimalik. Nad peaksid suutma lahkunu vabaks anda. Mingil moel on selline suurpuhastus ja asjade korrastamine osa leinatööst.

Kuid inimesed on erinevad. Mõni vajab rohkem aega, mõnele annab turvatunnet ja lohutust just lähedase inimese asjade lähedalolek. Mõni asi toob esile head mälestused, annab jõudu edasielamiseks. Teisele võib seesama asi aga ainult valu tekitada.

Kuid mitte keegi ei saa kellelegi ette kirjutada, kuidas ja kui kaua ta leinama peaks. Ei saa öelda inimesele, et nüüd teeme platsi puhtaks, eriti kui inimene ise selleks valmis pole. Saab olla lähedal, saab kuulata, saab toetada sooja sõna, käepigistuse või kallistusega.

Aga iseenesest on kena korraldada üks koosviibimine, mil lahkunut ühiselt mälestada, meenutada ilusaid hetki. Kas seda teha 40, 50 või 100 päeva möödumisel, polegi niiväga oluline.