neljapäev, 12. veebruar 2009

40 päeva


Ühel tuttaval proual oli suur mure: abikaasa surmast sai 40 päeva mööda, nüüd sugulased kukil, et peab mälestamise korraldama ja samas ka kõik abikaasa asjad silma alt ära panema, veel parem, kui välja viskama päriselt. Tema aga ei suuda seda sugugi veel teha. Ja üleüldse, mis tärmin see 40 päeva siis on, tema pole sellest enne kuulnudki.

Tõepoolest, ega see lahkunu mälestamine 40 päeva möödumisel meie kultuuris eriti levinud olegi. Tagapõhi on küll Piiblist, kõige otsesem seos sellega, et 40 päeva pärast ülestõusmist võeti Jeesus taevasse. Uskumus on selline, et enne lõplikku lahkumist viibib inimese hing veel 40 päeva maailmas, siis aga lahkub päriselt. Ortodoksi kiriku praktika on, et sel päeval korraldatakse mälestustseremoonia, käiakse haual, korrastatakse see, süüakse ja juuakse ning sorts viina valatakse ka lahkunu kääpale.

Asjade silma alt ärapanemist seostatakse kõige enam sellega, et kui neid esil hoida, ei saa hing rahulikult minna, teda nagu hoitaks vägisi kinni. Teiselt poolt peavad ka järelejäänud oma eluga edasi minema, olukord on muutunud ja kui püüda kõike kramplikult säilitada nii nagu oli, pole see ka võimalik. Nad peaksid suutma lahkunu vabaks anda. Mingil moel on selline suurpuhastus ja asjade korrastamine osa leinatööst.

Kuid inimesed on erinevad. Mõni vajab rohkem aega, mõnele annab turvatunnet ja lohutust just lähedase inimese asjade lähedalolek. Mõni asi toob esile head mälestused, annab jõudu edasielamiseks. Teisele võib seesama asi aga ainult valu tekitada.

Kuid mitte keegi ei saa kellelegi ette kirjutada, kuidas ja kui kaua ta leinama peaks. Ei saa öelda inimesele, et nüüd teeme platsi puhtaks, eriti kui inimene ise selleks valmis pole. Saab olla lähedal, saab kuulata, saab toetada sooja sõna, käepigistuse või kallistusega.

Aga iseenesest on kena korraldada üks koosviibimine, mil lahkunut ühiselt mälestada, meenutada ilusaid hetki. Kas seda teha 40, 50 või 100 päeva möödumisel, polegi niiväga oluline.

3 kommentaari:

laborihiir@ ütles ...

Aitäh Sulle selle selgituse eest, teadsin abstraksest 40 päevast, aga nüüd siis selgem. Meilgi nüüd 40 päeva täis. Juba... Nagu Sulle öelnud olen - asju ei jäänud pooleli, sestap ei ole süümekaid tegemata asjade ja ütlemata sõnade pärast. Tänan armast inimest oma elus ja mäletused temast on head ja helged.

Tiia ütles ...

Just...

Mina ka tean, et 40 päeva möödudes on hing seal, kus tal hea olla... '

Aga asjad - noo, see ei lähe mitte... Eile möödus mu papa surmast 9 kuud ning ... mõni asi on ikka silma all mul... ja nad on kuidagi armsamadki kui vanasti... Muide, papast jäi maha hunnik tikutoose - praegu on küünlaid armas põlema panna...

joanamari ütles ...

minu isa leinas mu ema aastaid
jah asjad palus jah silma alt ära viia
mina viisin paljud riided kirikuabisse
ja nüüd tänaval kellelgi oma armsa ema kleiti seljas nähes on ebameeldiv tunne
isegi ei tea miks