Paar päeva tagasi tegi üks blogija (kuna ma unustasin loo endale järjehoidjasse ära märkida, ei saa linkida) vägagi selgeks, et koolidepoolne rahakorjamine lapsevanematelt on täiesti õigustatud ja kui tahad oma lapsele paremat haridust ja õppetingimusi saada, siis lihtsalt tuleb maksta, kuna see on privileeg.
Natuke hakkas vastu see seisukoht. Olen ise ka kunagise eliitkooli vilistlane ja sel teemal ennegi sõna võtnud, seepärast kobisen nüüd jälle.
Kirjutises oli tegelikult mitugi asja, millele ma vastu ei vaidlegi. Näiteks jutt selle kohta, et sageli on tegemist süvaõppega, mingile ainele (enamasti siis keeltele) kulub rohkem tunde kui riiklikus õppekavas ette nähtud ning need ju maksavad. Täiesti nõus. Õpetajate töö on meil paraku senini alatasustatud ja pole normaalne neilt veel tasuta tunniandmist nõuda. Ka see, et täiendav õpe vajab täiendavaid õppematerjale, on arusaadav.
Aga vastu vaidleksin sellele, et maksta tuleks ka heade õppetingimuste eest. Korralikud tingimused ja õppevahendid ei ole privileeg. Need on iga kooliõpilase põhiõigused, õppigu ta siis pealinna uhkes eliitkoolis või Kapa-Kohila pisikeses külakoolid. Ei saa öelda, et kui ei pääsenud eliitkooli sisse, pead rahulduma viletsamate sportimisvõimaluste, koledamate klassiruumide või muu taolisega.
Ise käisin ka süvaõppeklassis, mõningaid ainetunde oli rohkem kui tavakoolis. Aga tollal olid sellised "kallakutega" koolid osa riiklikust õppekavast, õpetajad tasuta neid siiski andma ei pidanud, kuigi ega tollalgi palgad neil kiita polnud. Ainukesed tunnid, mille eest tõesti maksta tuli, olid inglise keele tunnid esimesest neljanda klassini, kuna need tõesti õppekavva ei kuulunud ja olid lapsevanemate soovil tunniplaani võetud.
Tingimused olid ajastule kohaselt kõikides koolides ühtlaselt kehvad. Ning tegelikult aitasid lapsevanemad koole oma võimaluste piires küll - kes hankis värve, kes muid remondimaterjale (šefluse korras nii-öelda), kelle kaudu sai ekskursioonibussi või midagi muud. Aga see toimis kõikides koolides, mitte ainult mõnedes, eks ju.
Kui minu lapsed koolis käisid, olid ajad mõnevõrra kitsamad, isegi WC-paberi pidid lapsevanemad ise hankima, muud nipet-näpet ka. Käeliseks tegevuseks kaubeldi materjale vanemate töökohtadest ja kust iganes sai. Kah normaalne ja puudutas samuti kõiki, mitte ainult valitud seltskonda. Aga hakkasid juba eralduma üksikud koolid, kes tahtsid rohkemgi, samuti tekkisid esimesed erakoolid. Kihistumine algas.
Ja nüüd siis küsitakse lausa avalikult annetusi. Küsitagu, miks mitte. Aga ärge tulge selgeks tegema, et see garanteerib lapsele parema hariduse.
3 kommentaari:
Kirjutasin siin kommentaari, aga see kustus ära :S
Ei hakka loobuma ja tahtsin varem öelda, et me tegime koolis mõne klassiga majanduse tunnis äriidee brainstormingu (sihtrühm: õpilased) ja peaaegu igas klassis leidus rühm, kes tuli välja "unistuste kooliga".
Mis mõtlema pani, oli see, et kirjeldati üsna tavalisi asju. Taheti mugavaid toole, häid sportimistingimusi jne. Olid küll ka lennukamaid ideed (ma ei ütle, et ebarealistlikud, kuid nõuaksid rohkem raha).
Ma ei ütleks "ei" erakoolidele põhiliselt ühel põhjusel: Neil on paremad võimalused tuua muudatusi meie haridusellu. Nad ei ole niii piiratud ja õppemaks võimaldabki neil lisaboonusena tuua ka parimaid õppetingimusi.
Nüüd juba oleneb koolist, kui palju seda küsitakse ja kelle käest. Kas head õpilased peaksid maksma? Võib-olla tuleks tegutseda nagu laenude puhul: väljavõte sissetulekust ja kellel on piisavalt raha, siis nemad maksavad. Kas see on aus? Ega siin on raske valida tegelikult - kõigile on raske meeldida.
Mina olin see, kes väitis, et annetuste küsimine on normaalne. Muidugi, õppevahendid ei ole privileeg, kuid sõna "õppevahend" on väga hägune. Ma ei tahagi väita, et õpilastel ei ole õigust hästi valgustatud soojadele klassiruumidele jne, aga sellegipoolest on teatud asju, mis ei ole hädavajalikud, kuid muudavad õppetöö palju mugavamaks. Kuna ma olen käinud kahes totaalselt erinevad koolis, siis saan võrrelda. Minu esimeses koolis, mis oli vägagi korralik kool, olid kõik peamised õppevahendid olemas. Tulles aga "eliitkooli" sain ma aru, et tegelikult oli väga palju puudu. Näiteks endises koolis ei saanud me koolis väga paljundada/printida, nüüd ei kujuta enam seda ettegi. Samuti ei olnud õpetajatel võimalust suurt pilti tahvlile näidata, klassides ei olnud arvuteidki (nüüd juba on) ega telekaid. Need on kõik vahendid, mis muudavad õppetöö lihtsamaks, kuid tegelikult saab ka ilma hakkama. Vahe ongi selles, et kas lapsevanemad soovivad oma lastele mugavamaid võimalusi või mitte. Sest riik üldiselt selliste asjade eest ei maksa.
Ma ei ole kunagi väitnud, et sellised õppevahendid loovad võimaluse paremaks hariduseks. Seda kindlasti mitte. Aga debiilne on "eliitkoole" süüdistada kõigis seitsmes surmapatus. Üldiselt kui vanem on juba nõus oma lapse kooli rahaliselt toetama, siis see tähendab, et teda huvitab lapse käekäik. Ja kuna lapsest huvitutakse ja temaga tegeldakse, siis on lapse õppeedukus ka üldjuhul parem. Ka tavakoolides, muidugi. Ma lihtsalt ei näe halba annetuste küsimises. Targemaks lapsed selle tulemusena muidugi ei muutu. Aga kui koolil pole kunagi olnud võimlat ja lapsevanemad peavad ise oma lastele võimla ehitama, siis räägime uuesti sellest, et kõigil lastel on võrdne võimalus sportimiseks, eks. Eestis on koolid alarahastatud ja pole mõtet vihata neid, kes julgevad olukorra parandamiseks raha küsida. (Paremate võimalustega kooli koonudvad alati targemad õpilased, hence ka parem õppeedukus)
Mind huvitab ka minu lapse käekäik ja see, et ta saaks parima hariduse ja tal oleks tulevikus mingigi võimalus. Kindlasti oleks mul võimalik maksta kahe lapse pealt kokku aastamaksu ehk "vabatahtlikku annetust" mis on viidud tegelikult sinnamaani, et kui sa ei maksa, siis pole su lapsel ka siia kooli asja. Kõik peavad andma. Võtan näiteks oma vanema lapse kes käib teises klassis. Ta lõpetas esimese klassi kiituskirjaga. Kogu aasta peale olid tal mõned hinded mis polnud viied ja sealhulgas ka üks kaks. Sel aastal on seis sama. Kas näiteks ei võiks ta saada stipendiumi, et õppida meie kandi eliitkoolis? Tema tulemused oleksid head või siegi väga head ka raskemas koolis, kuid kui esimese klassi õpetaja rääkis vastuvõtukatsetel sellest, et lapsed nutavad inglise keelt õppides alates teisest klassist, kuna keel on niivõrd raske.. siis, isegi kooli sisse saades, otsustasin ma oma last sinna kooli mitte panna. Mina ei taha, et minu 8 aastane laps nutaks kodus kuna tema kooliprogramm on liiga raske. Ma arvan, et kuna ta on väga tubli ja kohusetundlik, siis saab ta omale piisava hariduse ka täiesti tavalisest koolist.
Kas ma võtsin oma lapselt ära võimaluse saada parimat võimalikku haridust? Kas mu laps saab olla ikka veel laps?
Ma arvan, et need küsimused pole omavahel võrreldavad. Normaalse närvisüsteemiga, tubli ja aktiivne laps on igati parem ja läbilöögivõimelisem täiskasvanu kui üleõppinud ja lapsepõlvest ilma jäänud täiskasvanu.
Claara
Postita kommentaar