Küsimus laiale ringile: kui kohtute esimest korda kellegagi, kuid teate teda juba varasemast tema blogi järgi, kas tohib inimesele seda ka öelda? Eeldusel, et tema ilmselt teie blogi põhjal teid välja pole peilinud.
Minu meelest on see kahe otsaga asi.
Ühest küljest võib see suhtlemisele meeldiva lisaväärtuse anda - ahaa, sina siis oledki see, väga tore ja juttu jätkub kauemaks.
Teisest küljest aga - paljud blogivad ju varjunime all (mina kaasa arvatud) ja võib-olla ei tahagi, et inimesed tema blogi põhjal tema kohta mingeid põhjapanevaid järeldusi teevad: eelarvamuse jõud on ju suur. Võib tekkida hoopis suhtluskramp.
Mida arvate?
14 kommentaari:
Mina ütlen kindlasti. Selle pärast ütlen, et tõde võib küll häirida, valus olla jne, ent tõde on ainus õige tee, eriti täiskasvanute suhetes. Lapsukesele võib mõnikord valetada, lapse enda pärast. Aga milleks säästa blogipidajat? Kui ta on haiglastes kompleksides, õhutab salatsemine ta kompleksidele takka. Hirmu saab ületada vaid hirmule vastu minnes, sellele silma vaadates. Nii et aususele roheline tee.Samas võib muidugi ses osas vaikida, näiteks kui teatamist oluliseks ei peeta.Aga kui kibeled ütlema, siis ütle.
:-)
Mulle küll meeldiks, kui inimene, kes mind blogi järgi ära tunneb, seda ka mulle ütleks. Kasvõi sellepärast, et oleks tore kohata päriselt ka inimesi, kes mind lugemas käivad.
Ja lisaks... ma ei oska seda päris täpselt sõnastada, aga kui teine teab mind mu blogi kaudu, aga mina seda ei tea, siis on suhtlemisel kuidagi ebavõrdsed positsioonid.
Samas võib tekkida olukord, kus inimene rõõmsalt teatab seltskonnas, et oi näed, ma loen sinu blogi!, aga on võimalik, et teised ei tea sinu blogimisest midagi (ja sa võib-olla ei soovi neile sellest ka rääkida.)
Nii et ühtepidi oleks tore, kui inimene sellest ka mind informeeriks, et ta mind loeb, aga seda võiks teha igaks juhuks diskreetselt ja ilma teisi liialt informeerimata. (Ma siin tööl olen sellepärast end siniseks vihastanud, et üks teadis ja kilkas kõva häälega, peale seda teadsid kõik, kuigi ma oleks eelistanud, et ei teaks.)
Olen siia kirjutanud juba kaks kommentaari, mis aga kohale ei lähe. Ei tea, milles asi.
ei oska öelda, mis viga, äkki ei näinud alt neid tähti korralikult ja läks Sul mõni valesti. proovi veel
Hmm... Ma olen kohtunud 4-5 inimesega, kellega ma olen oma blogi kaudu tutvunud ja kuskil 10 tükki on mul MSNis... Mul ei olegi veel olnud otseselt juhust, et ma kohtun inimesega, kes blogib ja kes ei tea, et ma loen.
Mulle on tänaval lugu tuldud, et - "Kuule, sina oled ju Nirti!" ja mind tabab siis alati mingi Rincewindi laadne kabuhirm - hakkaks jooksma õige.
Ma tahaks juba sellepärast teada, et kas inimene loeb mind, et äkki ma kogemata kirjutan mingi nõmeduse ta kohta ja ta satub lugema.
Ma siis kirjutan nüüd teemakohase kommentaari.
Minu tutvusringkonnas on vähe (õieti polegi) neid, kes blogivad või blogisid loevad. Tiiule ütlesin küll, kui tema blogi hakkasin lugema. Epp andis mulle ise mõned aadressid(tema kaudu ma üldse blogidese sattusin). Nüüd ma olen juba muidugi "vana kala".
Arvan, et ma esimesel korral esimese asjana vist küll ei ütleks võõrale inimesele, et ma teda blogi kaudu tunnen. Võib-olla siis, kui tekib usalduslik suhe- vastastikune. Enne ikka uuriksin omaette, kas virtuaalne ja reaalne ettekujutus langevad kokku.
On palju tuntud ja huvitavaid blogijaid, kellega ma vaevalt oma elus kokku puutun, ja sellist olukorda, nagu Marta kirjeldas,kus kohvikus tema kõrvallauas võhivõõrad arutasid tema blogielu, mul vaevalt tekiks.(Kas oli nii, Marta?)
Aga Sulle, Kukupai, ütleksin küll esimesel kohtumisel,et su blogi loen!!!
Ma pole oma blogimisest suurt kellelegi rääkinud, aga mõned vist loevad vahel.
Elus on aga kõik võimalik,ka kohtumine reaalelus mõne virtuaaltuttavaga. Miks mitte, kui isegi abieludesse jõutakse läbi interneti.
Eesti on nii väike, et ükskõik kuhu satud, võid kohata mõnd liivakastikaaslast või sugulase lellepoega.
Mul mitugi sellist tuttavat ja tuleb aina juurde. Ei ole hullu midagi. Ehkki kui keegi blogis töiseid andmeid lekitab või kellegi suguelu detailselt kirjeldab, võib vist eeldada, et enne avalikult kuulutamist võiks inimeselt luba kysida. Samas - olen kohanud selliseidki häbelikke, kes minu arust mitte midagi krõbedat või ohtlikku kirjutanud pole. Nii et mitme otsaga asi. Yle kysida tasub alati.
See küsimus on nüüd küll nagu otse perekoolist võetud. Ja mina veel mõtlesin, et Perekooli tegijad panevad neid küsimusi seal ise püsti, et kanad kukuks vaidlema.
Oleneb kohtumise kontekstist ja teemadest ja eelkõige sellest, kas tekib tunne, et inimesega on ka ehk edaspidi kohtudes midagi rääkida/asjatada või piirdub heal juhul "terega".
Esimesel juhul selgub nagunii varem või hiljem, et loen tema blogi, teisel juhul võib vabalt mainimata jätta.
See anonüümselt nn aliase alt blogimine ei muuda sealjuures asja, ei ole tegemist ju kellegi päevikuga sahtlis, vaid kogu ilmale üles riputatud materjaliga. Kui keegi aeg-ajalt põrsamask peas omale teistsugust käitumist lubab, kui maskita, no ju temas see põrsas ikka olemas ka on. Laske põrsas kapist välja.
Et kui ma ootamatult satuksin seltskonda, kus mulle tutvustataks üht inimest, keda ma tema blogi kaudu juba tean, siis ma päris kohe talle seda teada ei annaks. Võibolla jääks see kohtumine meie ainsaks ja inimest jääb saatma ebamugavustunne.
Virtuaalsuhtlejad on omamoodi suhtlejad: nad nagu räägiks endast rohkem, avameelitseksid rohkem kui tavaseltskonnas, reaalis.
Virtuaalsuhtleja tuleb päevatoimetustelt, istub arvuti taha, ohkab ja teeb lahti kõik tuttavad leheküljed, kus jutt pooleli.
Meil oli tööl arvutis ajaveetmine lubatud. Nii sai vahel öösel kella neljani või päevakoiduni maailmaasju arutatud.Mõni töökaaslane küsis, et mis aliase all ma kirjutan, et ta siis loeks. Ütlesin, sest minu põhiteemaks on olnud ikka elu üle arutlemine avatud netisuhtluses. Intiimasju ma netis ei räägi.
Olin kord siis netisõprade kokkutulekul.
Omapärane elamus.
Seltskonnas tutvustamist ei olnud.Kes tahtis, ei öelnud isegi oma aliast. Peoperenaine muidugi teadis kõiki, sest restoraniarve tasumine käis tema kaudu. Oleks võinud ka anonüümselt tasuda, sulas, ilma pangaülekandeta.
oletame ,et lähen kuhugile firmasse ja tean ,et seal töötab üks blogikirjutaja.
on see vajalik talle hõigata ,et tunned sind- sa kirjutad seda ja seda blogi? ei tea, oleneb inimesest. oleneb blogipidajast.
oletame ,et mulle väga meeldib kellegi blogi ja ma tahaksingi tutuvuda selle inimesega, siis ma loomulikult võtan e-mail aadressi ja hakkan temaga kontakteeruma ka muul viisil, kui ainult blogi lugedes. kui tal selle vastu midagi pole. võib-olla me saame silmitsigi tuttavaks ja teeme esimese kohtingu rinnas nelgi asemel blogi nimi :)
aga seda ju tunnetab ära ka blogist, millise inimesega on tegemist, kas ta tahab olla avalikult tuntud vöi mitte. kui väga suurt publikut ümber pole võib ju positiivse ääremärkuse teha ,et tema blogi on suurepärane ja loetav.
vastupidise arvamuse korral ei tasuks keskmist sõrme vibutama hakata :D
taktitunne ja lugejatundlikkus on see õige vastus.
nojah... kui keegi tänaval juurde hüppaks, siis see ehmataks vist tõesti ära. Samas tajub päris hästi ära, kui keegi jõllitama kukub... Mul on üks kord siis hiljem blogis kommentaari kirjutatud, et näed, nägin sind.
Kokkuvõtteks siis - ikka peab arvestama inimest ja olukorda. Kinderstube küsimus siis. Sjgelle, see vist oli kompliment, tänud :)
Mutt, mis Sinu blogiga lahti on, et kommenteerida ei saanud?
Wild - kas just põrsas, aga paras ahv olen ma küll.
Millal ei saanud kommenteerida? Ja mida täpsemalt? Ma pole küll kommenteerimist kinni keeranud viimasel ajal...
Postita kommentaar