Helevalge tuvi....

....lendas üle Inglismaa.

Inglismaa oli lukku pandud,

luku võti katki murtud.

Seda liisusalmi peaksid mäletama kõik minuealised ja ehk isegi nooremad. Igal juhul salmi lõpus pidi keegi ütlema, mitu seppa võtit parandama peaks.

Siit saab teha vaid ühe järelduse - võti on väga tähtis asi....

Aga kui muid võtmeid käepärast pole, on abi sellisest, nagu mul tööriistakastis seisab. Vajaduse korral saab ukse kah lahti keerata sellega (ja on keeratud ka).

Suurus pole oluline?

Ega alati ole küll, sest vahel meie nägemine lihtsalt petab - mis tegelikkuses suur, paistab väike ja mis väiksem, paistab hoopis suurena.

Sellel pildil siin ongi just nii juhtunud. Kumb siis ikka on suurem (kõrgem), kas Oleviste või Püha Vaimu kirik?

Üks omapärane seos on neil kahel kirikul veel.

Aastani 1950 pesitses Olevistes luterlik kogudus. Siis aga leidis punavõim, et nii ikka ei lähe ja tõstis luterlased välja, asemele pani vabakogudused. Peavarjuta Oleviste kogudusel ei jäänud muud üle kui liituda Püha Vaimu kogudusega.

Kui nüüd riigikord vahetus ja suure hurraaga kõike endistele omanikele tagastama hakati, tekkis kurbnaljakas olukord - Püha Vaimu kogudus osutus omandireformi käigus õigustatud subjektiks, kes oleks võinud Oleviste kirikut endale nõudma hakata. Loomulikult seda ei tehtud, polnud ju mingit mõtet ebaõigluse hulka siin maailmas kasvatada - seda niigi palju.

Kuna muud vabakogudused said endile uued pesad, jäi Oleviste baptistide ainuhaldusse. Sõbralikud ja heanaaberlikud suhted kahe kiriku rahva vahel kestavad siiani.

Peaküti saaginäitus

Pea on ikka üks tähtis asi - ei saa üle ega ümber sellest.

Riigipea

Kirikupea

Linnapea

Perekonnapea

Pealinn

Pommi polnudki vaja...

... aga oma õiguste eest tasub seista.

Kuu aega tagasi kurtsin siin muredest poja läpakaga. Stoori muidugi jätkus.

Poja juristist sõber tuhnis natuke paragrahvides ning tema abiga koostasin ametliku pretensiooni, kopipasteerisin vajalikud seadusepunktid ka sisse ja nõudsin seletust. Vastust aga ei tulnud ega tulnud. Helistamisele vastas pidevalt kinnine toon või ei tõstnud keegi toru.

Täna aga juhtus ime - esimese helistamise peale vastati. Kui oma pretensiooni kohta aru pärisin, küsiti kõigepealt, mis aadressil saatsin. Saadetud oli õnneks kõigile firma kodulehel olevatele meilidele, seega ei saanud öelda, et kaotsi läinud. Paluti hetk oodata, probleemiga peaks tegelema osakonnajuhataja. Veidi aega kostis torust kõnekõminat, siis öeldi, et läpaka emaplaat vahetatakse ikkagi tasuta ja arvatavasti on esmaspäevaks valmis. Et klaveril üks täht puudu, siis selle vahetust pakuti tasulisena, aga loobusin - saab ilmagi hakkama, pealegi on tuttavaid arvutipoisse küll, kes selle ühe tähekese paarikümne krooni eest paika paneksid.

Nüüd jääb loota, et enam venitama ei hakata, kasvõi juba sellepärast, et tülikast kliendist lahti saada :P

Kindel on see, et edaspidiste probleemide korral selle firma poole me enam ei pöördu.

Õigluse huvides...

... ja kuna see lugu tekitas üsna laialdast vastukaja, kopin siia ka TTÜ õppeprorektori Jakob Kübarsepa vastuse.

Tallinna Tehnikaülikooli juhtkonna nimel vabandan lõpuaktusel tekkinud
intsidendi pärast viipekeeletõlgiga. Matemaatika-loodusteaduskonna
bakalaureuste lõpuaktust juhatasin õppeprorektorina mina. Olavi
Pihlamägi vastutusvaldkonda kuulus aktuste korralduslik pool ja
lõpetamiskäskkirja ettelugemine. Rektor ja õppeprorektor ei olnud
informeeritud sellest, et lõpetajate hulgas on ka kurt üliõpilane.

TTÜ astub samme, et sellist kahetsusväärset intsidenti tulevikus ei
korduks.



Lugupidamisega

Jakob Kübarsepp

Rektori asendaja

Vabandused võtame vastu, kuigi mõned küsitavused jäävad.

Meie meelest pole üldse oluline, et tingimata peaks kõiki ette informeerima sellest, et osalejate hulgas on mõni kurt. Kui juba viipekeeletõlk kohal on, järelikult on teda kellelegi vaja ja korraldajate asi on tagada talle normaalsed töötingimused.

Aga kui järgmine kord kuskil midagi analoogset juhtub, lähen küll löön oma nimekaardi letti ja teen veidi ametlikku häält, sest praegu ei saanud ma ju konkreetse inimese käest tagasisidet (kuigi mulle kohe pärast kirja saatmist helistati ning lubati sel teemal temaga vestelda).

Aga aitäh kõigile, kes kaasa elasid ja oma toetust väljendasid. Hea tunda, et me pole päris üksi.