Sageli küsitakse, et kui laps jonnib, kas siis on teda halvasti kasvatatud? Vanemad tunnevad piinlikkust, "heasoovlikud" tädikesed ohivad ja ähivad - mis vanemad need ometi on, kes oma lapsega toime ei tule?! Meie ajal küll lapsed nii ei käitunud!
Kui vanemad tajuvad lapse jonni kui iseenda ebaõnnestumist (mina ju tean, mis mu lapsele hea on, aga tema ikka mind ei kuula!), juhtub sageli, et jonnivat last karistatakse ja noomitakse, talle antakse mõista, kui paha ta ikka on.
Tegelikult on jonnimine lapsele eluliselt vajalik. Sedakaudu õpib ta toime tulema erinevate emotsioonidega, õpib ennast kehtestama. Muidugi ei pea ta jonni abil alati oma tahtmist saama, kuid ta õpib üsna ruttu end valitsema, oma probleemide ja soovide üle arutlema, kokkuleppeid saavutama.
Kui aga lapse jonni ja kapriisidesse suhtuda nagu mingisse keelatud asja, kasvab arg ja ebakindel laps. Ta ei julge oma soovidest märku anda, sest ta ei tea, kas need on vastuvõetavad või mitte, kas ta võib vanemaid usaldada ka siis, kui ta täpselt nende tahtmist ei tee. Ta ei tea, millised emotsioonid on lubatavad ja millised mitte, kas teda ennast aktsepteeritakse sellisena kui ta on või peab ta tingimusteta alluma autoriteetidele.
Hilisemas elus tekitab see aga lapsele hulgaliselt suhtlemisprobleeme ja komplekse. Iga väiksemgi vastuväide paneb teda end tundma saamatu ja äpuna, ta ei julge mingeid ideid välja pakkuda, eelistab jääda kõrvaltvaatajaks või kaasatõmmatavaks. Siis pole ta aga kaitstud ka halbade mõjude eest, eriti kui mõjutajaks on keegi, kes teiste silmis autoriteet on.
Kui aga lapse jonni on suhtutud rahulikult ja mõistvalt, kui on talle selgeks tehtud, et kõik emotsioonid ja soovid on lubatavad, aga neid lihtsalt pole alati võimalik sellisel kujul täita, õpib laps enesekindlust, õpib end väljendama teiste vahenditega, õpib kompromisside ja kokkulepete keerulist kunsti.
Lapsest, kes on saanud lapseeas oma jonnid ära jonnida, kujuneb palju terviklikum ja enesekindlam täiskasvanu.
