Eesti Pandipakend, mõistus koju!

Nädalapäevad tagasi avati meie tänava otsas taarapunkt. Lahe, jääb mõnusasti poeteele, poodi minnes pole muud kui taarakott näppu võtta, saad kraamist lahti ja mõne kroonikese võrra rikkamaks.

Täna aga oli selle vastse punkti uksel silt, mis teatas, et kuna Eesti Pandipakend (riiklikult akredtiteeritud ettevõte) ei kompenseeri piisavalt taara kogumise kulutusi, pannakse punkt esmaspäevast ajutiselt kinni. Sellega haakus eile Reporterist kuuldud uudisklipp, kus räägiti plaanist taarapunktid üldse likvideerida ja töötajad koondada ning täielikult üle minna taaraautomaatidele. Mamma mia!

Kas ma pean siis hakkama oma taarakottidega mööda linna sõitma ja töötavat automaati otsima? Lähema viie kilomeetri raadiuses polegi ühtegi sellist. Meie pood ka nii pisike, et sinna automaati panna - ei mahugi. Pealegi ei ole suurema koguse taara puhul üldse mõtet automaadiga jamada, ajakulu on nii suur, et ei tasu ära.

Polegi muud öelda kui et kutsuge mõistus koju ja küsige tarbijate käest ka, mida nad eelistavad.

Sõbra-eri 29.02, viimane

Ongi käes 29.veebruar, selleaastase sõbrakuu viimane päev. Kuid see ei tähenda, et sõbrad otsas on. Tegelikult olin ma isegi üllatunud, et neid on nii palju kogunenud. Paljusid pole ma selle kuu jooksul nimepidi nimetanud, paljusid ma isegi ei ole suutnud identifitseerida. Näen, et on mitmed IP-aadressid, millelt mu blogi pidevalt lugemas käiakse, kuid pole suutnud välja peilida, kes nende aadresside taga on.

Kuid - sõbrad pole ju ainult üheks kuuks. Sõbrad on olemas igal päeval ning head sõnad nende jaoks ei tohiks kuidagi olla loetud ega piiritletud kindlate ajahetkedega. Täna tahaksin öelda kõigile neile, keda siin nimetanud olen ja nimetamata jätnud - te olete olulised ka siis, kui ma just konkreetsel hetkel teie peale ei mõtle.

Sõprus ei tähenda pidevalt teineteise käest kinni hoidmist ja teineteisele suurte silmadega otsavaatamist. Pigem on see koos ühes suunas vaatamine, on teadmine, et võid oma mõtteid ja tundeid jagada, on teadmine, et sind mõistetakse, et sulle andestatakse ka väikesed vead ning ka sina ise oled valmis teist inimest kuulama, toetama, lohutama kui tarvis.

Kõigile sõpradele tänane südameke. Uute kohtumisteni!

Sõbra-eri 28.02

Mõne inimesega suheldes tekib vahel tunne, et vaataks nagu iseennast aastate tagant. Samasugused ideaalid, samasugused konfliktid maailmaga, samasugune kompromissitus. Ometigi pole kõik sama. Muutunud on maailm meie ümber, muutunud on vahendid ja võimalused. Ning loomulikult on nende noorte probleemid teisemad kui minul omal ajal.

Täna on sünnipäev koguni kahel noorel, kelle blogisid ma pidevalt jälginud olen. Soovin teile, Rojukene ja Nirti, et elu teile rohkem oma paremat poolt näitaks, et saaksite hakkama kõigega, mida plaanite, ja et teie ümber oleks alati sõpru, kellel on aega teie jaoks, toetavat õlga ja sooja sõna.

Teile tänane südameke.

Laisa perenaise unistus

Üks asi, mis mulle ulmeraamatutes meeldib, on see, et tegelased ei käi kunagi poes. Selleks lihtsalt pole vajadust. Enamasti vajutavad nad oma kodus mingil paneelil nuppe ja mõne minuti pärast teatab kellahelin, et soovitud toit on kohal. Pole muud vaeva, kui mine luugi juurde, tee see lahti ja võta toidunõud välja. Võid kohe sööma hakata. Pärast sööki pista mustad nõud samasse luuki, ei mingit vaeva nende pesemisega.

Mina vaeneke pean poodi minema igasuguse ilmaga, seal riiulite vahel jalutama, aru pidama, mida siis seekord teha, kauba kärusse, sealt kassalindile ja hiljem kotti laduma, kotid kaameli kombel koju tassima ning ostetud kraamist söögi valmis ka veel vaaritama. Nõudepesu takkapihta.

Nojah, häda korral kõlbaks mulle selline külmkapp ka, mis ise ennast täidaks. Et lähed kapi juurde, mõtled, mida tahaks ja võtadki sealt soovitud ained. Siis võib ju isegi natuke aega köögis veeta. Nõud võiksid küll ise puhtaks minna...

Ega seal ulmeraamatutes ei koristata ka. Ruumid kas ei lähegi kunagi segamini või koristab siis robot. Vaat see kuluks ka mulle ära. Pidada isegi juba olemas olema niisuguseid...

Sõbra-eri 27.02

Mõne inimesega võid puuda soola koos ära süüa ja ikka ei ole veel päris kindel, kas ikka võid teda usaldada ja oma sõprade hulka lugeda. Teise puhul piisab ainult paarist grammist ning kohe saad selgeks, et olgu mis tahes, aga see inimene sind juba alt ei vea.

Elu teeb vahel imelikke uperpalle. Teoreetiliselt oleks kellegagi võinud kohtuda juba aegu tagasi, kuid millegipärast jäi see tollal olemata. Võib-olla on see isegi hea, võib-olla just nüüd oli õige aeg, võib-olla just nüüd oskame märgata neid omadusi, mis tolle inimese sümpaatseks teevad.

Nii on minul läinud ühe igavesti tubli mehega. Ma küll ei kahtlegi, et ta oli tubli juba siis, kui me samades ringkondades liikusime, kordagi kohtumata. Aga nüüd kiidavad seda tublidust teisedki ning kindlasti õigustatult.

Igavene tubli, Sulle tänane südameke.