Piltnikud on ikka hullud...

Parema kaadri nimel ollakse valmis jumal teab kuhu ronima... Igatahes selle kaameraga daami selja taga oli tühjus ja allpool maapinnani ikka mitukümmend meetrit...

Sõber koorib sõbra naha?

Ega alati ikka koori kah, vahel saavad nahksed sõbrad kenasti omavahel hakkama...

Nendest kahest sõbrast on üks (see eesmine) nüüdseks juba ära vikerkaare taha läinud, teine üksiolekuga kohanema hakanud. Aga miilustama ja sülle ronib nüüd rohkem...

Ning arvasin, et saabub kevad koos päikesest sõbraga ja see kohe kindlasti koorib nahkset kraami vähemaks, kuid paraku ei saa veel neid asjakesi aplaagrisse saata...

Hommik saabus kuldse säraga...

Selline rida oli ühes vanas laulus....

Tegelikult muidugi pole kõik hommikud kuldsed, vahel on nad päris hallid ja annavad päevalegi halli tooni. Kuid kui päike ennast näitab, on kindlasti parem...

Mägedes piilub päike esmalt ettevaatlikult, kas ikka võib tulla...

Suvehommikul lõõskab terve taevas.

Talvehommiku puna ennustab külma päeva...

Kuid kõik hommikud teeb mõnusaks tassitäis kuuma kohvi.

Ning et mõnu pikendada, võib selle kohvi ju termosesse panna ja veidi hiljem veel nautida.

Vastlanuhtlus algas...

Terve ennelõuna on lumesahk meie ja paari naabermaja ees edasi-tagasi nühkinud ning sõiduteelt ja kõnniteeservadest jääkihti maha freesinud. Muidu oleks see ju igati tore, aga paraku põhjus, miks just täna see töö ette võeti, on hoopis proosalisem. Nimelt pääseb meie tänavat pidi Mustamäe suusakeskuse juurde. Täna aga vastlapäev ning loomulikult on sinna oodata suuremat rahvamassi. Kuna aga keskuse juures autodele parkimisruumi vähe ning meist edasi enamuse majade juures kõnnitee servas suured lumevallid (kogu kõnnitee laiuses viitsivad puhastada vaid paar meie lähinaabrit), siis on üsna selge, et valmistatakse ette parkimiskohti õhtusele massiüritusele saabujatele.

No ei vaimusta see lugu. Esiteks pargitakse majaesine siis nii tihedalt täis, et oma väravast sisse ka ei pääse. Teiseks algab see üritus nii palju varem, et kui naabrid töölt tulevad, pole neil oma autosid kuhugi panna enam. Ja üldse, Nõmme keskuses mitu parklat, talispordihuvilistele ei peaks poolekilomeetrine jalutuskäik üle jõu käima.

Olen õel? Võib-olla tõesti. Aga ma ei saa aru nendest, kes peavad autoga lausa mäenõlvani pääsema. Ning veel - kuiväga ka ei loodaks, et ei juhtu, aga ikkagi on absoluutselt igal vastlapäeval mäele kiirabi vaja läinud. Kui aga tänav tihkelt täis pargitud, ei pääse see ju ka läbi...

Seega - ilmselt paneme kõnniteele piirded ette...

Hädaabitööd Kilplas

Igati kena, et meie linnaosavalitsus on kutsunud töötud hädaabitöödele - tänavaid jääkoorikust puhastama. See jube paks jää ei sula ju jaanipäevakski ise ära... Silmaga nähtav kasu on kah - bussipeatused, poeesine, suurem osa keskuse kõnniteid on täitsa läbitavad juba.

Aga täna vaatasin esmalt, kuidas laste mänguväljakul üks neoonvestides seltskond vedrukiike lumehunnikust välja kaevas. Tegelikult - kui ilus ilm, oleks mudilastel selle üle hea meel muidugi, tegevust ju vaja, kui enam kelgutada ei saa...

Teine seltskond jäi silma Nõmme turu bussipeatuses. Üks noorem mees, üks vanem mees ja õbluke naine. Meestel jäärauad, naisele oli pihku pistetud suur raudkühvel. Üritasid siis bussipeatuse ja turu värava vahelist teejuppi puhastada. No ei võta need jäärauad seal suurt midagi. Peent puru natuke lahti tuli, naine proovis seda kühvliga ära tõsta - aga polnudki kuhugi tõsta ju, lumehunnik naisele üle pea ja tee peale ometi ei tõsta...

Arutasid kolmekesi, mida edasi teha. Tegelikult polnud seal selliste töövahenditega midagi peale hakata, bussipeatus ise on ju puhas. Seal oleks mõttekam hoopis kangiga tegutseda, jää alt restkaev üles otsida ja lahti raiuda - sulavesi hakkaks tasapisi sinna nirisema....

Kolmik aga korjas kodinad kokku ning siirdus üle tee kasiino ette - seal jääd vähem ja ruumi rohkem...

Valima?

August Kitzberg aastal 1926.

Küll jooseve ja sõidave na ringi
ja kuluteve raha, suud ja kingi.
Ja igaüits püüd puru silma aia,
et muku esi jälle pukki saia!

Kik kiitve ennast, laitve tõisi vahvast,
ja keski see ei hooli maast ja rahvast.
Las minna krooni kurss ka nulli pääle,
kui iki annassime neile ääle!

Mis kasu on nüüd kennigi tost saanu,
et nuu om rahva vastakuti aanu?
Et üits on sots ja tõine enamlane
ja kolmas - kuri tiid mis nimeline.

Kik nema omma essitiile viitu,
kas lugegu end maa- või taivaliitu.
Ja tüü- ja rahvaerakonnalise
om üttemuudu - lüüdu inimese!

Kes rahva kasust kõneleva, trükva
ja esi muku valitsema tükva?
Nuu om vaja asjast iimal aia,
siss võiss ehk asjast tsugu asja saia.

Kus on sinu juured?

Mu ema on pensionipõlves võtnud ette suure töö - koostada meie sugupuu, niipalju kui veel on võimalik andmeid kätte saada. Tänaseks on koos juba mitu kausta ning ühes neist kirjutab ema sissejuhatuseks: "Õnnelik on inimene, kes teab, kus on tema juured..." Sellega olen väga nõus, sest teadmine eelnevatest põlvkondadest annab järjepidevuse tunde, tunde, et sa pole siia maailma sattunud juhuslikult ja lootuse, et see puu kasvab ja areneb ka edaspidi (mis polegi päris põhjendamata, sest umbes kuu aja pärast peakski võrasse üks oksake juurde tulema).

Aga nüüd juurte juurde...

Kuigi suguvõsa mitmest harust on teateid päris pika aja tagant, siis pilte paraku mitte enne eelmist sajandit...

Kõigepealt siis vanavanaisa ja vanavanaema. Kui ma oleksin poisina sündinud, oleks mulle vanavanaisa nimi pandud... Vanavanaema nimi aga on ühel noorel sugulasel...

Seejärel vanavanatädi Amalie Katariina, kes oli minu praeguse kodumaja esimene omanik ja kelle nimi erinevates variantides meie suguvõsas edasi kandub.

Vanaema ja vanaisa (ema poolt). Ka vanaisa nimi on suguvõsasse püsima jäänud.

Isapoolsed vanavanemad koos isa ja tema õega

Isa ja ema, esimene pilt pulmapäeval, teine kuldpulmade ajal...