laupäev, 5. märts 2011

Kus on sinu juured?

Mu ema on pensionipõlves võtnud ette suure töö - koostada meie sugupuu, niipalju kui veel on võimalik andmeid kätte saada. Tänaseks on koos juba mitu kausta ning ühes neist kirjutab ema sissejuhatuseks: "Õnnelik on inimene, kes teab, kus on tema juured..." Sellega olen väga nõus, sest teadmine eelnevatest põlvkondadest annab järjepidevuse tunde, tunde, et sa pole siia maailma sattunud juhuslikult ja lootuse, et see puu kasvab ja areneb ka edaspidi (mis polegi päris põhjendamata, sest umbes kuu aja pärast peakski võrasse üks oksake juurde tulema).

Aga nüüd juurte juurde...
Kuigi suguvõsa mitmest harust on teateid päris pika aja tagant, siis pilte paraku mitte enne eelmist sajandit...

Kõigepealt siis vanavanaisa ja vanavanaema. Kui ma oleksin poisina sündinud, oleks mulle vanavanaisa nimi pandud... Vanavanaema nimi aga on ühel noorel sugulasel...















Seejärel vanavanatädi Amalie Katariina, kes oli minu praeguse kodumaja esimene omanik ja kelle nimi erinevates variantides meie suguvõsas edasi kandub.























Vanaema ja vanaisa (ema poolt). Ka vanaisa nimi on suguvõsasse püsima jäänud.























Isapoolsed vanavanemad koos isa ja tema õega















Isa ja ema, esimene pilt pulmapäeval, teine kuldpulmade ajal...




14 kommentaari:

Oudekki ütles ...

Kui liigutav... Huvitav, selline perepiltide žanr kipub vist sootuks kaduma?

Köögikata ütles ...

Sul on neid perepilte tõesti palju tallel. Ilus! Eriti meeldib see Amalie Katariina taimede keskel, ta on nii rõõmsa olemisega ja kohe on aru saada, et ta ongi selline, mitte ainult ei poseeri.

Voldemar-August ütles ...

Need kaks viimast olid veel kuidagi erilise auraga.
Hämmastav et ühe arvutihiire liigutusega võib nõndamoodi üle viiekümne aasta hüpata.

osaline ütles ...

Õnnelik varahoidja! Minu vanaema fotoalbumid, mis vanem tädidest hoida võttis, langesid varaste saagiks. Milleks kellelegi võõrad fotod? Meie jaoks on kahju korvamatu.

Armas pildirida.

Hundi ulg ütles ...

Amalie Katariinal ongi selline tubli majaomaniku poos:)

Ja see mingi fiikus seal potis, mis peeti vajalikuks fotografeerimiseks laua nurgale asetada. Huvitav, kas tähenduslikult või lihtsalt kompositsioonilise detailina. Proovin pihta saada, mis taimega tegu aga paraku aru ei saa.

Vanad fotod on minu jaoks alati olnud põnevad.

Tiia Tiik ütles ...

oleks tahtnud neid esivanemate kauneid nimesid ka lugeda - äkki täpsustad oma vanavanaisa ja vanavanaema nimesid.

kukupai ütles ...

Jaan ja Marie olid nende nimed.

tegelinski ütles ...

Need just on need õiged juured :)

Liana ütles ...

Vaatan ja mõtlen, et vanasti inimesed kuidagi oskasid fotodel olla, nii et neid kaua kaua aega hiljemgi on ilus vaadata.

veraprima ütles ...

Kaunid. Liigutavalt kaunid. Meie lood, mis kõik kokku on Meie Ajalugu. Tänud jagamast!

killuke ütles ...

Vanatädi Amalie on olnud vist üks väga asjalik tegelane pildil võetud poosi järgi otsustades :) Mulle meeldib väga vaadata neid vanu fotosid, proovida pildi sisse pugeda, osa saada nende mõtetest ja olemisest.

vuuduu ütles ...

Südamlik osavôtt, tänud.
Mul seisab see töö veel ees...vöi mu lapsel.

Anonüümne ütles ...

ilusad pildid!

Anonüümne ütles ...

Lahe! Mulle meeldivad sellsied teemad. ISe kolasin ringi Genis ja avastasin ühe haru sugupuu välja kuni 1700 aastasse. Päris põnev. Kõik need nimed ja mõnedel ka pildid. Kahjuks on see seal kõik üsna pealiskaudne.
Ise plaanin sel suvel vanu mälestusi koguma minna.
Ega eriti polegi enam kellegi juurde minna. Üks onu, kes mind jutule ehk võtab ja .. teised on juba minuvanused ja nooremadki.

Claara