Ütlemata sõnad

Millist sõna kasutab inimene elu jooksul kõige rohkem? Ilmselt ikka "mina" - mina tahan, mina tean, mina arvan, aga ka - mina ei taha, mina ei oska, mina ei suuda...

Ühest küljest täitsa loomulik, aga koledaks läheb lugu siis, kui see mina muutub inimese maailma keskpunktiks ja kõik teised on olemas just sedavõrd, kui need mina heaoluks vajalikud. Veel enam, teiste olemasolu on nii enesestmõistetav, et pole vaja neile selle eest isegi mitte aitäh ütelda, mõnest veel soojemast sõnast rääkimata...

Sageli taipamegi kellegi olulisust alles siis, kui teda miskipärast enam meie jaoks olemas pole. Siis võib tekkida kahetsus - kui ma vaid oleksin õigel ajal öelnud... Vahel aga on lootusetult hilja...

Kas olete tähele pannud, et kõige kenamaid sõnu räägitakse inimese kohta tema matusel? Kui tubli, kui tark, kui hooliv jne jne ta ikka oli... Aga kui küsida, kas sedasama inimesele ka tema eluajal öeldi, vaadatakse imestunult - mis sa nüüd, imelik ju teist kogu aeg kiita... Ja pealegi, küllap ta teadis isegi, mis ma temast arvan ja kui tähtis ta mulle oli...

Aga ega ikka teadnud küll! Kui palju arusaamatusi ja südamevalu on tingitud just sellest, et me ei tea, mida teine inimene tegelikult mõtleb... Kui palju ilusaid hetki jääb lihtsalt sellepärast olemata, et üks või teine ei julge või ei oska õigel ajal suud lahti teha...

Lahkuv aasta viis endaga erakordselt suure arvu mulle ühel või teisel ajahetkel oluliseks olnud inimesi. Mõnigi neist oli osa juba minu lapsepõlvest, nende olemasolu oli kuidagi loomulik ja puudumine seda enam tuntav. Aga ka need, kellega on elus saadud lühema või pikema jupi teed koos käidud ja siis jälle kaugenetud, on jätnud oma jälje. Kui varem oli lootus veel kohtuda ja mõndagi poolelijäänut jätkata, siis enam seda võimalust antud pole.

Mõtlen minagi, kas ja kui palju jäi ütlemata...

Üha selgemaks on elu jooksul saanud, et häid sõnu ja mõtteid ei tohi edasi lükata. Need ei maksa midagi, aga võivad kellelegi teisele olla just sel hetkel hädavajalikud. Halvad sõnad aga võiks hoopis ütlemata jätta...

Aastale ring peale...

Aeg sealmaal, et peab blogiaastast kokkuvõtte tegema...

Nagu ikka, kõigepealt link iga kuu esimesele postitusele (koos väikese kommentaariga) ning siis muud blogimõtted kah.

Jaanuar - lühike videolõik uusaasta ilutulestikust. Ise filmisin oma seebikarp-fotokaga. Järgnes veel paar samasugust ning meenutus "Helisevast muusikast".

Veebruar - ehted kui naise parimad sõbrad. Oli selline aardejahi mäng aasta algul...

Märts - virisemine haisva reisikaaslase teemal. Kommentaarid aga tulid hoopis lisamärkuse kohta, mis ma postituse lõppu torkasin, konkreetselt sellest teemast mitte midagi...

Aprill - tunnete väljendamisest

Mai - alkoholipildid. Fotojaht teadagi...

Juuni - Tallinn tahab Nõmmest loobuda. Nüüd küll enam ei taha, nagu näha...

Juuli - haijahi kirjeldus

August - fotojaht palju

September - valitsusele langetati süüdimõistev kohtuotsus. Paraku küll mitte Eestis...

Oktoober - autoportree

November - fotojaht koos kommentaariga minu pildistamisoskuste kohta

Detsember - algatasin blogimängu. Endalegi üllatuseks leidsin veel enne pühigi blogipuust selleteemalisi postitusi. Loodan, et kõikide osalejate soovid täitusid, minu omad seekord küll.

Tänase seisuga on postitusi sellel aastal 283, mis on vähem kui varasematel. Suvest alates olen jah blogimist tagasi tõmmanud ja vähem kirjutanud. Teemasid nagu oleks, aga kirjutamisisu mitte. Rohkem olen pildistama hakanud ja blogijuttude illustratsioonidki on nüüd peamiselt omalooming...

Külalisi on käinud üle 60 tuhande, mis on sellise kirjutamistiheduse juures mõnevõrra üllatavgi. Aitäh kõigile uudishimulikele, loodan, et leidsite midagi siit.

Otsisõnade TOP on ikka kukupai, äriplaan ja jõehobu elutoas. Päris palju otsinguid puudutavad ka viipekeelt ja puuetega inimeste temaatikat. Nojah, eks need selle blogi põhiteemadeks ole muutunudki...

Ongi ring blogiaastal peal... Kas selle aastanumbri sees veel midagi kirjutamisväärilist ette jääb, ei tea...

Aga ilusat aastavahetust kõigile!

Kingid, kingid...

Jõulude aeg on mõnes mõttes paras peavalu küll - kuuse alla peab ju midagi tekkima... Niisama prahti, millega saajal midagi teha pole, ei taha sinna sokutada ja päris ilma kedagi ka ei tahaks jätta. Vähemalt meie peres on jõulukinkide traditsioon täiesti elujõuline ja kuna pere suur, siis oli kuusealune ka kuhjaga täis.

Väike päkapikk oma kingihunniku otsas.

Eriti kaval - ühes suures kingikotis oli veel mitu väiksemat pakikest...

Natuke ametlikumat sorti peol olid kah kingid ootel,

Kas olen mina loll või...

Sain lugemiseks paar filmiarvustust. Kirjutajaks inimene, kellest tean, et ta on laia silmaringiga, mitmekülgsete huvidega, palju lugenud ja reisinud.

Muidugi hakkasin siis neid arvustusi õhinaga lugema. Lugesin ühe läbi, lugesin teise - mitte midagi aru ei saanud. Seda jah, et need filmid kirjutajale meeldisid, aga miks, mis neis üldse toimus, mis oli sisu ja point - no ei taipa, tee või tina!

Asi oli selles, et arvustused koosnesid põhiliselt klassikute tsitaatidest. Olgu, olen ise koolis õppinud ja ka oma lastele õpetanud, et tsitaat on hea asi, kui sellega saab oma mõtet kinnitada. Aga kui ma tsitaatide tagant mõtet üldse üles ei leia, siis on küll midagi väga valesti.

Olen pettunud... Minu jaoks on suur lugemus alati olnud harituse ja eruditsiooni tunnus. Olen uskunud, et paljulugenud inimene on võimeline ka oma mõtteid kenas vormis ja arusaadavalt väljendama. Enamasti on see uskumine ka paika pidanud. Aga ehitada kogu oma jutt üles teiste mõtetele - mis liig, see liig...

Punase paraad

Punane on üks hea värv küll - torkab kohe silma, olgu see punane asi siis nii pisike kui tahes. Aga päkapikud vist siiski punased ei ole, sest neid mu kaamera ette jäänud pole...

Muud aga küll...

Kui palju jood sina?

Kiire pühade-eelne test

Mida on raske vindiselt öelda:
- Revolver
- Distsipliin
- Reguleerkruvi

Oled kerges joobes.

Mida on väga raske vindiselt öelda:
- Transkriptsioon
- Arterioskleroos
- Tärklisekliister
- Mustriline

Oled raskes joobes

Mida on võimatu vindiselt öelda:
- Ära mulle enam vala.
- Minu laulmist ei taha küll keegi kuulata.
- Ei, suur tänu, aga ma ei hooli seksist.
- Pole mul tahtmist sinuga kakelda.
- Tere õhtust, härra politseinik, väga kena teist, et mind kinni pidasite.

Oled üliraskes joobes.

Keele muutumisest ajas

Lapsuliblikas kurjustab imeliku keelekasutusega reklaami pärast. Ei kõla jah hästi, suisa vanamoeliselt.

Mina aga mäletan, et minu vanaema rääkis just nõnda - nürida, viluda, mõruda... Eks tema kooliaeg jää ka peaaegu sajandi taha juba. Mäletan veel selliseid sõnu, mille kasutamise eest mina riielda sain - pole õige! Seia ja kerves tulevad esimestena meelde...

Kas olete lugenud vanaemade-vanaisade vanu kirju? Imelik tundub. Keel on kuidagi kummaline ja raskepärane. Tolleaegsetele inimestele aga täiesti loomulik. Keelekasutus lihtsalt on nii palju muutunud üsna lühikese ajaga. Isegi mu vanaema hakkas tasapisi "õigesti" rääkima.

Samas on veidi kurb, kui kõik räägiksid täpselt nii, nagu emakeeleõpikus kirjas. Vanamoelised sõnad, murdeväljendid, uudissõnad annavadki keelele tema rikkuse ja omapära. Mõnikord aitab selline väljend sisu mõistmisele hoopis rohkem kaasa kui keeleliselt korrektne ja kaasaegne sõna. Hea, et me oma igapäevakeeles siiski õpikust näpuga järge ei vea.

Esimene reageering sellele kurjustamisele tuli Nirtilt. Pean tunnistama, et Nirti on väga hea keeletajuga noor inimene. Aga oma tänases blogipostis kasutas temagi sellist sõna, mis mulle on võõravõitu - käppelt. Jah, ma tean, mida see tähendab ja tean ka, kust see pärit. Aga minu kooliajal oleks emakeeleõpetaja kulme kergitanud, kui ma seda kasvõi kirjandis oleksin kasutanud ja rasvase punase joone sinna alla vedanud...

Oma lasteltki olen kuulnud, et mõnigi asi, mida mina koolis õppisin, on nüüd muutunud, nüüd kirjutatakse ja räägitakse teisiti. Mõne reegli olen omaks võtnud, mõnest harjumusest on aga raske loobuda.

Avalikus meedias oleks siiski tore, kui kirjakeelest kinni peetaks - saavad kõik ühtemoodi aru asjast. Blogide ja kõnekeelega aga on nagu on, kui just päris vigane ja labane pole, ei häiri mind kõrvalekalded normidest kõige vähematki.

"Tee most üks ilus pudree..."

Näopiltide tegemine on üsna riskantne ettevõtmine. Võib saada ühe mittemidagiütleva klõpsu, kus pildistatava olemust kõige vähemalgi määral välja ei paista. Võib aga ka õnnestuda ja pilt räägib inimesest rohkem kui hulk sõnu.

Mina endast tehtud piltidega tavaliselt rahul ei ole, ma ei tunne ennast neil ära. Seepärast olen ise ka inimeste pildistamisega ettevaatlik. Aga väike galerii siiski.

Ah et autoportreed soovite ka? Aga palun!

Vanade fotode lumm

Ühes meie suuremas fotoportaalis oli reedeseks teemapildiks "Minu minevikust". Päris paljud riputasid üles arvutisse skännitud vanu mustvalgeid pilte ning nagu arvata oligi, kogusid need ka arvukalt klikke ja kommentaare. Enamasti kas imestavaid (nooremate poolt) või nostalgilisi ja äratundmisrõõmu väljendavaid.

Mind pani mõtlema üks juhuslikult loetud kommentaar: "nendes vanades piltides on soojus ja armastus".

Kas meie tänapäevastes piltides siis seda pole, et peab minevikust otsima?

Mul endalgi on albumitäied pilte vanadest aegadest, muidugi mustvalged. Mõned ka pruunikamad, osa lausa koltunud ja kahvatuks muutunud, aga ikka nad toovad meelde hulgaliselt armsaid mälestusi. Ja olgugi, et pildid on mustvalged, tean ma täpselt, mis värvi on olnud pildistatu kleit või mis värvi tapeet taustale jäi.

Üks arutelu jäi veel meelde. Nimelt leiti, et varem polnudki pildistamine igaühele kättesaadav, kellel juba aparaat ja võimalus kodus nõiaköök püsti panna, oli teiste silmis tegija. Eks ta veidi nii tundus küll. Minul oli aparaat, oli suurendi ning eks ma tegelesin nendega päris palju. Teisedki käisid meil ning sai öid pildivannide taga istutud, ned solgutatud, kuivatatud, läigestatud, ääri lõigutud... Päris mõnus oli. Ning pärast mingit üritust või väljasõitu kooli minnes oli summ ümber - pilte ka palun!

Ressursside piiratuse tõttu tuli valida, millest klõpsutada ning tavaliselt ka pildistatav sättis end veidike, et pildil kenam välja näha (ma ei räägi siin ateljeepiltidest). Kuid mõnevõrra piiras see ka väljenduslikkust. Eks suurem osa perealbumitest olegi täis selliseid pilte, kus kõik ontlikult istuvad ja kaamerasse vaatavad, veidi ka mitmesugustest tegemistest, aga üsna vähe hetkesähvatusi, ootamatuid leide. Sellega tegelesid juba "päris" fotograafid, mitte asjaarmastajad...

Tänapäeval leitakse, et pildistamine on odavaks läinud. Digiseebika jaksab peaaegu igaüks osta ning automaatrežiimil klõpsimine on imelihtne. Kui ei meeldi, saab ju alati ära kustutada. See aga annab ka mänguruumi. Vahel tundub, et sai päris suvaline klõps tehtud, veidikese uurimise ja vahel ka arvutitöö tulemusena võib sealt aga päris kunstipärane asi välja tulla, mis kõnetab ka teisi.

Huvitav, mida mõtlevad tulevikus meie lapsed ja lapselapsed, kui nad tänapäevaseid pilte vaatama juhtuvad (kui need üldse mingil moel selle ajani säilivad). Kas tekib neilgi mingi nostalgiline äratundmisrõõm või imestavad nad, mida nii algeliste vahenditega oli võimalik saavutada?

Tarbetud lisandid

Või mis need ehted siis muud on - praktilist kasu neist ju pole... Niisama vaatamiseks ja ilulemiseks vast...

Minul on ehtekarp olemas küll, aga ega ma neid eriti ei kanna. Ehetel peab olema tähendus, lihtsalt kulinad ei tekita mingit tunnet.

Igapäevaselt kannan kahte sõrmust, mõlemad vanemate kingitus ning mõlemal on ainult minule mõistetav ja oluline taust.

Kõrvarõngad. Vasakult esimesed vanaema pärandus, lehtkullast, viikingiteks nimetatud. Vanaisa poolt temale mingiks pulma-aastapäevaks kingitud. Mina kannan neid ainult VÄGA erilistel puhkudel. Keskel üksik rõngas oli sõrmusega komplektis, paariline läks katki ja kadus ära ning sellest on mul küll väga kahju. Ning parempoolsed - saadud hilinenud sünnipäevakingitusena täpselt sellel päeval, kui kuulutati välja Eesti Vabariigi taastamine...

Vanavanaema tikand kaunistamas laudlina...

Jõulude lähenemisest annavad tunnistust kardinapuu küljes rippuvad kellukesed, ka ühelt armsalt inimeselt kingitusena saadud.

Aga hoopis ilusam on vaadata, milliseid sügisehteid loodus enda jaoks on välja mõelnud...

Kelle päev?

Vaatasin "Reporteri" klippi puuetega inimeste päeva tähistamisest. Ise ma sinna mitmel põhjusel täna ei saanud minna.

Jutt kõik õige ja hea, aga pildiline pool na üheülbaline. Ainult ratastoolirahvas. Kõik toredad inimesed, aga selline valik kinnistab järjekordselt sissejuurutatud stereotüüpi, et puudega inimesed on ainult need, kel raske liikuda. Kuhu jäid viiplevad kurdid, valge kepiga pimedad, intellekti- ja vaimupuudega osalejad?

Kui räägitakse ligipääsetavusest, mõeldakse selle all automaatselt kaldteede, madaldatud äärekivide, liftide, madalapõhjaliste ühissõidukite olemasolu. See pole sugugi kõik! Ligipääsetavus peab olema tagatud ka informatsioonile, haridusele.

Tallinnas on sõitjad väga rahul, et bussides teadustatakse peatusi. Aga et seda saavutada, tuli pimedate ühingul viis aastat linnavõimudega võidelda. Peamine argument oli, et meie linna külalised ei saa ju aru, mida see tähendab. Tohoo tonti, kelle jaoks siis linn on?

Sama rahul ollakse valgustabloodega - kuulmispuudega inimesed saavad peatusi sealt näha. Ka nende jaoks tuli pikka selgitustööd teha ja ega neid pole veel kõigis bussides ja trollides.

Mitmed asjad, mille eest puuetega inimeste organisatsioonid on võidelnud, on kasuks tulnud kõigile linlastele. Loomulikult on palju selliseid asju, mis on kitsalt puudespetsiifilised ja mida ei osatagi võib-olla olulisteks pidada, aga lõppkokkuvõttes võidavad kõik.

Mida parem on igal üksikul inimesel, mida paremini ta oma asjaajamistega toime tuleb, seda parem on kogu ühiskonna elu tervikuna. Seega ei ole tänane päev mitte ainult PUUETEGA inimeste päev, vaid laiemalt võttes kõigi INIMESTE päev.

pildil puuetega noorte näpuharjutused

Väikesed soovid

Algas detsember. Paljudele kõige kiirem kuu aastas, sest on ju vaja pere soovid välja peilida, kaubandusvõrku kammida või ise nobedasti näppe liigutada (loomulikult oleks see paljudele parim variant!), valmistuda aastalõpu suurteks söömapidudeks ja mida kõike veel... Kellel tööd, neil on vaja aasta lõpuks kokkuvõtteid teha, aruandeid esitada, mõnel juhul ka töökaaslastega ühiseid peoplaane pidada.

Aga sageli on just väikesed soovid need, mille täitumine palju suuremat rõõmu valmistab. Äkki mõtlekski siis hoopis neile? Paljudest pisikestest asjadest saabki ju kokku ühe suure hea.

Kutsukski siis kaasblogijaid üles jagama oma pisikesi soovikesi, lootuses, et teised nende täitumist soovivad ja nii ehk rõõmu suurendada aitavad.

Mängureeglid on lihtsad: pane kirja kolm soovi ja saada teatepulk kolmele blogisõbrale edasi. Kui raatsid, võid pärast pühi teada anda, kas mõni soov ka täide läks.

Minu soovid oleksid sellised:

*lund, just nii palju, et mõnus valge oleks, aga lumelabidaga end ära katkestama ei peaks

*pehme suur soe sall, mille sisse end jahedamal õhtul mässida

*rahu ja vaikust, et saaks tegelda just sellega, mis endale meeldib

Teatepulk läheb edasi Maaraja perenaisele, Rojule ja Tiiatibule

Seal, kus lõpeb Eestimaa

Kus lõpeb Eestimaa? Toompealt vaadates ilmselt seal, kust jookseb Tallinna piir, heal juhul kümmekond kilomeetrit sellest edasi. Aga meie teiste jaoks?

Veetsin nädalalõpu nn. ääremaal. Ei tea, millal või kelle poolt on selline nimetus välja mõeldud, kuid tundub, et see on määratud õigustama kõike, mis varasematel aegadel tegemata jäetud ning on endaga kaasa toonud külade tühjenemise, tootmise ja põlluharimise kadumise, koolide, postkontorite ja palju muugi sulgemise.

Tegelikult ei käinudki ma ju kuigi kaugel, veidi üle 60 km Tartust edasi. Aga kui Tallinnast Tartu vurab buss kahe ja poole tunniga, siis selle viimase 60 km läbimiseks läks veel üle kahe tunni... Pole ka imestada, kohati olid teed läbitavad ainult dziibile. Buss õõtsus ja rappus seal, tuleb vaid juhtidele au anda, et nad üldse sellistel teedel nõus sõitma on.

Viimased neli kilomeetrit tuli sõita autoga üle soo, tee on seal vaid nime poolest ning sõita julgevad ainult kohalikud, sest nemad teavad, millisest august või lohust läbi saab ja millisest tuleb ringi minna. Mõlemal pool kõrval varjas tihe võsa sügavaid veesilmi.

Aga kohale jõudsime. Peipsini jäi veel nelisada meetrit.

Järgmisel päeval oli õnneks kuiv, kuigi peamiselt pilves. Sai ringi kolada ja järveranda jalutada. Kunagine Emajõe Suursoo matkarada on võssa kasvanud, kohati nii vesine, et läbi ei pääsenudki. Varem olevat seal olnud isegi laudtee, aga sellest pole enam mälestustki... Vaadata aga oleks paljutki. Mina nägin kobraste tegutsemise jälgi, kopraid endid küll mitte. Rebased ja kährikud tulevad lausa õuele sööma. Linde lendas hilissügisele vaatamata hulgem ringi.

Sügisel pidi raba olema täis jõhvikaid, mida usinamad memmed korjamas käivad ja kokkuostjatelt niiviisi pensionilisa teenivad. Praeguseks on marjaaeg muidugi läbi.

Üllatuse valmistas kohalik joogivesi - nii pehme ja hea maitsega. Soolatud ja suitsutatud Peipsi kalad tahtsid keele alla viia. Inimestel polnud ülemäära kiire...

Aga kõigist jutuajamistest kohalikega jäi kõrvu mure tuleviku pärast. Tööd ei ole... Öeldakse, et Tartu pole ju kaugel, võiks sinna tööle käia. Aga kuidas? Buss käib kaks korda päevas, pealegi sellistel kellaaegadel, et hommikul linna ja õhtul koju hästi ei saagi, tööpäev on ju ka pikem kui kahe bussi vahe. Autot kõigil pole, pealegi on bensiinikulu suurem kui loodetav palk. Ah et võiks kodus midagi teha interneti vahendusel? Internetti ju ka kõigil pole, ainuke võimalus EMT mobiilne nett, mis paraku on aeglane, suuremat koormust ei kannata ja kipub ühtelugu katkema.

Ääremaade arendamiseks määratud toetused vallakeskusest kaugemale ei jõua. Valiks uue vallavolikogu, kes kaugemate kantide peale mõtleks? Aga kui vallakeskuses elab 500 inimest ja äärealadel vaid 100, siis on ju selge, kuidas valimistel hääled jaotuvad...

Nii lähevadki noored ära, sinna, kus on tööd, lastele koole ja huvitegevust. Jäävad vaid vanad, haiged ning mõned üksikud fanatid. Kui mõni noor tahakski tagasi tulla, esivanemate talu taastada ja elu arendama hakata, mõtleb ta enne kümme korda järele. Kui suurt kapitali taga pole. võib selline asi üle jõu käia. Mõned talud muutuvad suvekodudeks, mõned jäävad hoopis tühjaks ja lagunevad tasapisi...

Sellest kandist on pärit minu isapoolne suguvõsa. Praegu veel on põliskodu elanikega, kuid karta on, et tulevikus jääb ka see maja tühjaks, kuigi noorem põlvkond tahaks seal vähemalt suviti käia...

Vallakeskus elab siiski veel oma elu ja mitte sugugi halvasti. Kunagisest keskkoolist on küll saanud põhikool, aga piirivalvekordonit restaureeritakse, rannas on puhkebaas, alevi mõned majad on müüdud soomlastele, kala püütakse ja müüakse...

Kalmistu oli puhas ja korras, palju oli toodud värskeid lilli ja küünlaid. Leidsin üsna palju suguvõsaloetelust tuttavaid nimesid...

Kohalik kirik aga oli vaatamata esimesele advendipühapäevale tühi ja pime. Kohapeal vaimulikku pole, õpetaja käib Räpinast ning ilmselt ei ole see nii suur püha, mis vääriks ääremaal teenistuse pidamist...

Tagasi Tartu poole sõites võis bussiaknast näha, et mida lähemale linnale, seda kenamaks muutusid majad, seda vähem oli tühjaks jäänud põllumajandushooneid, seda suuremaks ja ilusamaks muutusid põllud. Ääremaa hakkas jälle Eestimaaks saama....

Hallide pilvede ränd

Fotojaht keskendub seekord pilvedele. Tõepoolest, kui neid vaadata, siis kahte ühesugust ei ole. Pilvedes võib näha igasuguseid kujundeid, nad rändavad üle taeva, tuues vahel kaasa vihma või lund. Vahel aga keeravad nad ennast spiraaliks, nagu paar nädalat tagasi Pärnu rannas. Vahel varjavad nad päikese, mõnikord aga rebib päike neisse augu, millest maa peale piiluda.

Aga vaadake parem ise...