Kurtide kirik kogunes Tallinna

Täna algas Tallinnas, Pirita TOP hotelli konverentsikeskuses ülemaailmse kurtidepastorite organisatsiooni IEWG konverents. Kokku tuli rahvast igast ilmakaarest, et kolleegidega kohtuda, veidi tarkust koguda ja jagada ning lihtsalt koos mõnusalt aega veeta.

Külalisi tervitas ja konverentsi avas EELK peapiiskop Andres Põder. IEWG president, Norra luterliku kiriku juhtiv kurtidepastor Terje Johnsen tutvustas päevade kava. Esimese akadeemilise loengu pidas diakon Eha Kraft, kes rääkis perekonnast Piibli valguses ja eesti peremudeli muutumisest.

Kavas on ka loengud ja esitlused kurtide haridusest ja kasvatusest eri piirkondades, viipekeele kui kurtide emakeele poeesiast ja võimalustest kristliku sõnumi kuulutamisel, üks päev pühendatakse täielikult implantaatidele, kuna see mõjutab oluliselt kurtide kogukonda ja selle muutumist.

Loomulikult kuuluvad konverentsi kavva ühised õhtupalvused Rootsi Mihkli kirikus, Püha Vaimu kirikus, Pirita kloostris, kohtumine ja koosviibimine Eesti kurtidega ning palju muud.

Pikad ja töised päevad tulevad.

*pildil Andres Põder ja Terje Johnsen

Taksod nöörivad!

Homme algab suur rahvusvaheline konverents. Rahvas hakkas juba täna saabuma ning mõnedega õnnestus juba kohtuda ka. Ning otsekohe tuli jutuks selline asi, mis sunnib piinlikkusest lausa maa alla vajuma.

Kuidas meie linna külaline, kes siin varem käinud pole, peaks sadamast või lennujaamast hotelli saama? Loomulikult on kõige loogilisem, et võtab takso. Nii tegid ka need inimesed, kellega rääkisin, Sõit polnud kuigi pikk: sadama D-terminalist Pirita TOP hotelli. Üks külaline istus ilusasse kollasesse Tallink Takso logo kandvasse autosse ning maksis 120.-, teine võttis peatusest tavalise takso ning maksis 290.-

Kviitungil on taksojuhi (mitte-eesti)nimi ja loanumber ilusti kirjas. Kirjas oli ka sisseistumistasu 55.- ja läbitud vahemaa 7,5 km. Arvutused andsid kilomeetrihinnaks seega 31.33! No ei ole võimalik! Aga lisaks oli kviitungil ka märge, et kui kiirus langeb alla 22 km/h, rakendub seisutunni tariif 550.- Järelikult venis see takso suurema osa ajast nagu tigu?!

Huvi pärast tegime arvutused ka Tallink Takso kviitungiga. Sisseistumistasu oli 48.- ning kilomeetritariif 10.90. Selle põhjal tuli välja,et selle taksoga oli vahemaa sadamast hotelli 6,6 km. Kuhu kadus peaaegu kilomeeter? Müstika.

Igatahes edaspidi soovitan oma külalistele ainult Tallink Taksot, ise aga sõidan vajaduse korral hoopis Reval Taksoga.

Kurtide oma päev

Täna tähistati kogu maailmas rahvusvahelist kurtide päeva.

19.- 23. septembril 1951.aastal toimus Roomas esimene Maailma Kurtide Föderatsiooni (WFD) kongress. See teeb WFD-st ühe vanima rahvusvahelise puuetega inimeste organisatsiooni. Sellest ajast alates hakati kurtide päeva tähistama just septembri neljandal pühapäeval WFD loomise auks. Hetkel on WFD liikmeteks 127 rahvuslikku assotsiatsiooni viielt kontinendilt. WFD keskus asub Soomes, Helsingis. President Markku Jokinen on soomlane.

Tänavuse päeva juhtmõte on "Kodanikuõigused läbi viipekeele". On ju viipekeel kurtide emakeel ning iga inimese põhiõigus on saada haridus ning ajada oma asju emakeeles. Mitte igal pool maailmas pole see võimalik.

Põhjalikumalt on kurtide elust ja kultuurist kirjutanud Maret ja Aire.

Ning järgmisel nädalal toimub Tallinnas maailma kurtidepastorite organisatsiooni IEWG konverents, kus samuti on üheks teemaks viipekeele ilu ja poeesia.

Kõige mihklim Mihkel

Mihklipäevase fotojahi jaoks valisin pildi Eesti invaliikumise grand old man'ist Mihkel Aitsamist, Eesti esimese käsijuhtimisega sõiduauto omanikust, liikumispuuetega inimestele mõeldud Karaski kohanemiskeskuse ühest rajajast ja eestvedajast. Ning kõige selle kõrval on Mihkel lihtsalt üks tore muhe mees, mitmekordne vanaisa, hea sõber ja jutukaaslane.

Kuigi Mihkel Aitsam liigub aeglaselt, tuntakse teda, kui inimest, kellel on alati aega. Kui näiteks on vaja mustast august välja aidata inimest, kes on äsja ratastooli sattunud või kui keegi küsib, mida teha, et parandada puuetega inimeste väljavaateid, siis on Mihkel alati olemas. Ta on kursis, kuidas üks või teine invaprobleem on lahendatud Soomes, Rootsis või ka mujal, samuti on tal alati palju uudseid ideid, kuidas võiks sama asja ajada Eestis.

Mihkli lugu

Terve on Mihkel oma 76. eluaastast olnud vaid 3 kuud. Imikueas põetud lastehalvatus võttis Mihklilt liikumisvõime 20. eluaastani. “Tänu Jumalale, et põdesid haiguse nii väiksena”, on talle neuroloogid öelnud. See tähendab, et noor organism hakkas end üles ehitama nii, et kogu keha võitles vapralt haiguse tagajärgedega.

Suure tänu oma kujunemisel ja kasvamisel peab Mihkel ütlema oma vanematele, kes maainimeseliku pragmaatilise lähenemisega elule ei sussutanud ega kussutanud oma poega. Mihkel kasvas jõudsalt ja võrdväärselt oma vennaga. Keskkooli lõpuni liikus Mihkel rattal, mille tema isa spetsiaalselt oli ümber ehitanud. Trenni, tugeva tööga iseendaga ning selle omamoodi sõiduriistaga liiklemine säilitas ka Mihkli liigeste liikuvuse. Pärast keskkooli lõpetamist raviti Mihklit ligi kaks aastat Tartus haiglas. Selle aja sisse jäi 4 operatsiooni, mille tulemusel suutis Mihkel haiglast välja saades küll väga vähesel moel, kuid siiski juba karkudega komberdada. Mihkel ei jäänud aga oma olukorda haletsema vaid asus usinasti õppima ning töötama. Võib arvata, et see ei olnud kerge, kuid halva liikumise pärast ei jätnud ta ühtegi ametiülesannet täitmata. Eks seetõttu on Mihkel ka maksimaalselt toimetulev tänaseni.

Miks Mihklist sai just see inimene, kes ta täna on?

Mihkel ise arvab, et tema eelnev elu insenerina on olnud vaid ettevalmistav etapp sellele, et tekkis olukord, kus teda hakkasid teised puuetega inimesed huvitama. Omandanud kõrgkoolis insenerieriala, töötas Mihkel end üles kuni ETKVL peainseneri kohani. Tagantjärele on tal aga tunne, et elu pööras teda. Ta sõnab, et inimese kõige kardinaalsemad otsused ja teod satuvad tema 50. ndatesse eluaastatesse. Nii tegi ka Mihkel. Saabus hetk, mil oma erialal tippu jõudnud mees jättis inseneriameti ja asus juhtima liikumispuuetega inimeste ühingut. Siiamaani imestatakse, kus võttis 50. aastane mees julguse hüpata vette tundmatus kohas.

Mihkel räägib asjadest nii nagu ta neid tunnetab, mitte nii nagu ta on mõnest raamatust õppinud. Kindel meetod teada saada on kogeda ise jälgides teisi inimesi, analüüsides ja vaadeldes. Mihkel sõnab, et “kõige olulisem on paika panna oma väärtushinnangud ja mõtestada enese jaoks, mis on primaarne, mis on sekundaarne. Kuidas oma elus edasi minna ja mida antud situatsioonis ette võtta”.

Mihkli arvates koosneb inimese elu kolmest komponendist, milleks on füüsis, psüühika ja sotsiaalsed suhted. Kui üks häirub, siis häirub kogu süsteem. Kui inimese elu on seni ühte “vagu” pidi kulgenud, siis sellest vaost välja tulla on väga raske.

Puudega inimestega on sama lugu: kui sa oled olnud terve inimene, siis invaliidistudes juhtub midagi šokeerivat - üks elu kolmest komponendist kukub kokku ning selle tagajärjel kukuvad kokku ka paljud sotsiaalsed suhted ning kogu senine elu tuleb taas samm-sammu haaval üles ehitada. Paljukogenud mehe arvates on emotsioon inimsuhete kõige kurjem vaenlane. “Meil tuleb õppida oma emotsioone valitsema, oma mõtteid korrastama ning oma elu nägema nii nagu ta on. Kui kõik see on paigas ja inimene seda ka tunnetab, siis on lootust muutustele ning sellele, et inimesel hakkab taas huvi ümbritseva vastu tekkima”, kõneleb Mihkel. Rehabiliteerunud on ju tegelikult see inimene, kes ei häbene, kes on valmis rääkima oma puudest ja isegi selle üle nalja viskama ning seejärel ka oma eluga edasi minema.

Kuidas hindab Mihkel tänast puuetega inimeste olukorda?

Mihkel lausub, et nii mõnedki arhitektuursed probleemid on leidnud oma lahenduse ning ka mitmeid sotsiaalhoolekandesüsteeme on loodud. Kõige suuremat puudujääki näeb ta aga puudega inimeste kohandamises ja tema tagasi aitamises reaalsesse ellu ehk siis sotsialiseerumises. “Räägitakse palju ilusaid sõnu, aga kas me ka mõtleme, mida tegelikult nende mõistete all tehakse: rehabiliteerimine, rehabilitatsiooniplaan, sotsialiseerumine, puuetega inimeste tööle minek, puuetega inimeste ettevalmistamine tööle minekuks jne. Kas me oleme kunagi vaadanud ja mõelnud, mida tegelikult ette võetakse?”

Mihkli unistused

Kõige tähtsam on tema jaoks ümber kujundada arusaam invaliidistunud inimese kui meditsiiniliste protseduuride kogumist, sest vale käsitlus tõukab hädasolijat vales suunas - aina uut ja uut ravi ja ravimit otsima. Mihkli jaoks ei ole olemas mingit erielu, on elu, mida elame siin ja praegu, just niisugusena kui see meile on antud.

Totaalse muutumise päev

Mõned päevad elus on pöördelise tähtsusega. Muutub midagi olulist ning miski pole enam päris sama kui enne. Aga on päevi, kui muutub kogu maailmanägemine, suhtumine kõigesse ümbritsevasse.

Minul oli selline totaalse muutumise päev täna 27 aastat tagasi. Sellel päeval muutus kõik nii põhjalikult ja pöördumatult, et seda polegi võimalik millegagi võrrelda.

Kui ma selle päevani võisin seada esikohale oma soovid, vajadused ja tahtmised, siis sellest päevast alates pidin ma alati mõtlema eelkõige kellegi teise heaolule, pidin arvestama, et minu otsused ja tegemised mõjutasid otseselt kedagi teist ning see keegi oli minust täielikus sõltuvuses. Loomulikult mõjutas see minu suhtumist kõigesse ümbritsevasse, suunas kõikide väärtuste ümberhindamisele, pani asju vaatama kellegi teise vaatepunktist.

Jah, just nimelt - täna 27 aastat tagasi sündis mu vanem tütar. Tuisupäisest plikast sai tõsine ja korralik emme.

Milleks mulle blogipuu?

Igatahes mitte selleks, et oma püsilugejaid postitustega kursis hoida. Vaatasin viimaste päevade kaunterit ning kohe oli näha, et blogi külastatavus pole raasugi vähenenud, samas tulevad külalised igasuguseid muid teid kaudu, mitte blog.tr-st.

Sai seega kinnitust fakt, et blogipuu kaudu tuleb rohkem juhuslikke klikke, võib-olla neid, kellele mingi konkreetne pealkiri silma jäi või teema huvitama hakkas. Püsilugejad on ammu igasugu readerite peale kolinud.

Milleks siis üldse seda blogipuud vaja?

Aga on ikka tore küll, kui kõik Eesti blogid ühes kohas saadaval on. Pidevalt lisandub ju uusi blogijaid, kunagi ei või teada, kes huvi hakkab pakkuma. Teine minule meeldinud vidin oli see, mis näitas viimaseid külalisi - sai vastukülaskäigule minna. Mõnelgi blogijal on blogisid kohe mitu, profiililehelt oli hea vaadata ja valida.

Praeguses variandis on need vidinad puudu. Samuti ei ole just meelepärane, et blogilistid on üleval ja uued postitused all, viitsin ma jee kerida kogu aeg. Otsingulahtrit tahaks ka tagasi - mõnikord jääb silma mingi teema, mida kohe vaadata ei saa, sedakaudu oleks ju lihtne üles otsida.

Keegi siin piuksus, et tasuta saadud, pole nagu õigust viriseda. Ühest küljest õige ning tegijate entusiasm on tõesti tänuväärt. Aga ei pea ju olema tingimata tasuta. Ma ei usu, et kui iga blogija aastas ntx 100.- peaks letti laduma, see kellegile väga tappev oleks.

Teisest küljest - ma ikkagi tahaksin teada, mida blogipuu tegijad ise silmas peavad, milline on nende nägemus kogu asjast. Et seekordne versioon kiirustades välja pandi, sellegi paljastas Andris alles kommentaarides, siis kui rahvas juba kisa tõstis. Aga sellest selgitusest oleks pidanud alustamagi. Kisa oleks kordades vähem olnud. Inimesed saavad aru küll, kui neile asjad loogiliselt ära seletada. PR-i tuleb õppida, ega muud.

Tahaks ikka küll, et oleks üks korralik blogipuu, mugav kasutada ja silmale ilus vaadata.

Energiasüst

Mida teha, kui hommikul ärkad korraliku kõhuvaluga ja mõtled, kuidas päeva toimetustega kõige kergemini hakkama saada ning siis helistab äkki sõber teisest maailmanurgast ning teatab, et ta veedab mõned tunnid Tallinnas, kas oleks võimalik kokku saada?

Otse loomulikult rippusin ma siis pool tundi telefoni otsas, tõstsin kõik planeeritud kohtumised ringi ning tormasin sõbraga kokku saama.

Vähe on selliseid sõpru, kellega kohtudes ka aastate tagant, pole vaja hakata andma põhjalikku ülevaadet vahepeal toimunust, kes oskab küsida just selle kohta, mis hetkel muret teeb, kellele võib kõike kurta ja kes mõistab poolelt sõnalt ning leiab just õiged sõnad, mida sel hetkel vaja on.

Täna kohtusin ma just sellise sõbraga. Me tunneme teineteist juba väga kaua, kuigi vahel on läinud aastaid, mil pole olnud võimalik kokku saada. Meilid ja telefonikõned siiski ei asenda inimest ennast.

Seda kohtumist oli tõesti väga vaja. Sellist energiasüsti poleks ma kuskilt mujalt saanud. Ma tõepoolest tunnen, et jaksan jälle. Ja ma olen väga tänulik kõigile, kes olid nõus tänased kohtumised edasi lükkama ainult selleks, et mulle seda kokkusaamist võimaldada.

Väsinud, lihtsalt väsinud

Ei jaksa midagi mõelda ega teha. Magada ka ei jaksa. Konverents läheneb kohutava kiirusega ja sugugi mitte kõik asjad pole veel paigas. Lisaks on üks suurem üritus päev enne ja teine vahetult pärast konverentsi. Kuigi püüan ülesanded ära delegeerida niipalju kui võimalik, on hulk asju, mida keegi teine lõplikult otsustada ei saa.

Lihtne on kuhugi lihtsalt kohale sõita ja siis pakutavast püüda maksimumi saada. Selleks, et midagi pakkuda oleks, on aga vaja mitu kuud suurt eeltööd teha. Ise oleme süüdi, kaheksa aastat tagasi ajasime lati nii kõrgele, et tollast konverentsi kiidetakse ja mäletatakse siiani. Ei saa seekord kehvem olla. Seda enam, et vahepeal on kaks konverentsi isegi ära jäänud. Suur Saksamaa ei saanud hakkama (päris lahe saksa kolleegidele seda vahel nina alla hõõruda). Itaallased siiski tegid mis suutsid ja mina vähemalt nautisin täiega.

Aga ega ma praegu rohkemat teha ei saa, kui mõnda inimest veelkord tagant torkida, mõned kokkulepped üle vaadata ja lihtsalt loota, et kõik sujub. Alati on ju sujunud, miks seekord teisiti peaks olema? Ainuke viga - vahepeal peab tööd ka tegema. Eelmisel korral sain end sajaprotsendiliselt organiseerimistele pühendada, seekord mitte.

Poolteise nädala pärast on kõik läbi, siis vist magan kaks päeva jutti (kahtlane, kas lastakse?).

Lipp lipi, lapp lapi peal

Olen nüüd jupikaupa lappinud oma lemmikblogide listi, mis blog.tree suures uuendustuhinas kaotsi läks. Sain nüüd enam-vähem kokku ka, aga kindlasti tuleb veel mõni blogi meelde, mis sinna panemata jäi. No ei seisa ju kõikide blogide aadressid peas!

Üleüldse, praegusel hetkel tundubki see uus blogipuu veidi lapiteki moodi olema. Mingid vidinad on tasapisi tööle hakanud, aga palju head ja mugavat kadus ära ka. Veidi kiirustades sai vist see asi ette võetud. Kui eelmine uuendamine oli, siis sellega harjumine läks ruttu ning mitmed tollal lisatud vidinad toimisid suurepäraselt. Praegu nii kergesti ilmselt ei lähe.

Esimene, millest puudust tunnen, on kanalite süsteem. Öeldi küll, et kõik olemasolevad kanalid on alles, aga näha saavad neid ainult omanikud. Omanikud ei jõua või ei märka kohe seadeid muuta ja seega puudub mul ligipääs päris mitmele kanalile, mille liige ma olin. See on muidugi üks põhjus, miks ma oma lemmikblogide listi kole pikaks pidin ajama.

Teiseks oluliseks puuduseks on, et kui enne olid kõik mu omad blogid profiilis koos, siis nüüd enam mitte. Uuest postitusest teatamise nupp puudub ka ja võimalus teiste profiile vaadata. Nii hea oli tsekata, kes viimati külas käis ja talle ka vastukülaskäik teha. See vidin paluks kähku tagasi! Mitugi korda olen niiviisi mõne huvitava blogi otsa sattunud.

Blogipuu üks funktsioon oligi ju ülevaate andmine hetkel olemasolevatest blogidest, seda rolli ta antud hetkel paraku ei täida.

Et nüüd ei arvataks, et ma siin ainult omaette podisen ja kritiseerin, siis samad mõtted kirjutasin kohe Andrisele kommentaaridesse, kui päeval selle "uuenduse" avastasin. Loodan, et asjad paranevad, sest pole ju mõtet teha ja üleval hoida saiti, millega keegi rahul ei ole. Kusjuures visuaalne külg mulle uue saidi juures täitsa meeldib.

Kui vähe on vähe?

Tupsu emmele pakuti lasteaias võimalust kirjutada avaldus, et saada toiduraha maksmisel soodustust. Kena, aga siin on üks aga: nimelt peab netosissetulek pereliikme kohta jääma alla 1500.- kuus. Minu mäletamist mööda kehtis see 1500.- piirang juba siis, kui Tupsu emme ise koolilaps oli.

Vahepeal on aga oluliselt kasvanud nii miinimum- kui keskmine palk. Kasvanud on ka kulud. Kommunaalmaksetest ja toiduainete hinnatõusust pole vist mõtet rääkidagi, aga lasteaia kohamaks ja toiduraha tõusid viimati kevadel ja päris palju. Soodustuse saajate ring seevastu väheneb.

Kui jälgida arutelu riigieelarve koostamise teemal, torkab silma püüd kulusid vähendada. Õige. Kuid tundub ka, et see kulude kokkutõmbamine tahetakse saavutada just kõige nõrgemate arvel - kaotatakse koolialguse toetus, räägitakse lastetoetuse kadumisest, tõstetakse käibemaksu (kultuuri ja ravimite osas), muudetakse puudetoetuste arvestamise korda. Samas ei nähtu kuskilt, et piirataks ka riigivalitsemise kulusid. Võiks ikka ise eeskuju näidata kokkuhoiu osas. Mõnes ministeeriumis mõnekümne ametniku koondamine ei anna mingit efekti kui selle arvelt ülejäänute palk hüppeliselt tõuseb.

Mul ei ole midagi selle vastu, kui tehakse head tööd ja saadakse siis ka head tasu. Aga käärid ülemise ja alumise palgakahvli harude vahel on liiga suured. Mida peab mõtlema see pere, kellel jääb pereliikme kohta kätte 1510.- ja seega kaob võimalus soodustusi saada, samas kui teine pere, kellel sissetulek pereliikme kohta on 1490.-, võib neid saada? Kas tegelikult on elatustasemes vahet? Või juhtub hoopis nii, et kirjade järgi vaesem pere tegelikult tuleb paremini toime?

Meist jäi see ülalnimetatud avaldus igal juhul täitmata.

Muusika pildis

Seekordne fotojaht kuulub osaliselt reklaami valdkonda ning tegime selle tütrega pooleks, kuna tema pääseb veidi paremini muusikute siseringi kui mina.

Tegu nimelt siis uue ansambliga SHANON ning pildil on nad Kanal 2 Reporterile intervjuud andmas. Kogu seda intervjueerimist ja stuudiolindistamist näeb siit.

Orkutis on sel ansamblil oma kommuun, kus peaks olema ka viide bändi kodukale ning ühed väga ilusad stuudiopildid leidsin siit.

Ja tuubist võib kuulata ka.

Sellest ma ei unistanud...

Your result for The Ideal Job for Your Personality Test...

Teacher

You scored 57 intelligence, 52 diligence, 53 charisma, and 52 compassion!

You are well-rounded and nurturing. The future of the world is in your hands. People will never understand how difficult your job is until they try it. "Don't you spend all day coloring pictures?" Ha. Right.


Other jobs you might be good at: pretty much anything you enjoy

Take The Ideal Job for Your Personality Test at HelloQuizzy

See küll nüüd minu unelmate amet ei ole. Aga tegelikkus sinnakanti kisub küll...

Maailmahulguselt tõmbasin.

Agentuur NTR teatab...

Siin Nõmmel on elu õpetanud agentuuri NTR (naised turul rääkisid) infosse suhtuma täie tõsidusega, sest see peab paraku alati paika.

Täna kanti mulle siis ette, et Nõmme keskuse toidupood on otsustatud varsti remonti panna. Iseenesest ei midagi üllatavat, eks poode ikka remonditakse aegajalt. Aga ajastus on lihtsalt super! Nimelt läheb kinni ka Nõmme turg, mis tõsi küll enam turu nime ei kannatanudki.

Aga kust siis süüa saab? Kõik suuremad kauplused on ju mitme bussipeatuse kaugusel ning näiteks Järve Selverist kottide kaupa toidukraami tassida on üsna ränk. Autota inimesele paras nuputamine.

Või peaks linnaosavalitsusele ettepaneku tegema autolavka käikupanekuks? Vähemalt igapäevase piima-leiva peaks sealt saama. Teine variant oleks muidugi poe remont seniks edasi lükata, kuni turg jälle avatud. Kannataks küll, nii hull selle poe olukord ikka ei ole.

Keskaegne mina

Your result for The Who Would You Be in 1400 AD Test...

The Prioress

You scored 16% Cardinal, 64% Monk, 56% Lady, and 38% Knight!

You are a moral person and are also highly intellectual. You like your solitude but are also kind and helpful to those around you. Guided by a belief in the goodness of mankind you will likely be christened a saint after your life is over.

You scored high as both the Lady and the Monk. You can try again to get a more precise description of either the Monk or the lady, or you can be happy that you're an individual.

The Who Would You Be in 1400 AD Test

Ja ongi nii...

Olen ju armas? Auh!

Your result for The What Breed Of Dog Are You Test...

Bassett/Blood Hound

You are most like these breeds:

Basset Hound:

Originated in England, this breed is independent but sociable, calm, patient and playful. They make great playmates for children, and are happy just to be part of the family. They aren't looking to climb the corporate ladder, but look forward to being part of their very special crowd.

Blood Hound:

Originated in Belguim, this breed is independent, gentle and affectionate. The Bloodhound barks loudly but infrequently. It is well-known for its good scenting nose. They greet visitors happily and live in harmony with other dogs and household pets. Bloodhounds are not overly obedient. A great deal of patience and tact is required to live and train this dog. Genreally a 'good old boy' and a happy free spirit wrapped into one.

Take The What Breed Of Dog Are You Test at HelloQuizzy

Tasumata reklaam!

15.- 16. oktoobril toimub Invamess 2008

Puuetega inimeste elukvaliteet ja eneseteostuse võimalused sõltuvad info, teenuste, toodete, abivahendite, hariduse kättesaadavusest ning samuti teiste ühiskonnaliikmete valmidusest arvestada erivajadustega inimestega. Puuetega inimeste valdkond on maailmas kiirelt arenev- kaasaegne infotehnoloogia ja abivahendid aitavad vähendada puudega inimeste vajadust kõrvalabi järele ning suurendavad seeläbi võimalusi osaleda aktiivsemalt ühiskonnaelus.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel on ühiskonnas 10% puudega inimesi. Tallinnas elab 20 000 puudega inimest.

Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub puudega inimesi, nende lähedasi ja valdkonna spetsialiste külastama messi „Invamess 2008“.

Messi eesmärgiks on suurendada puuetega inimeste ja nende pereliikmete teadlikkust teenustest ja toodetest, parandades nende igapäevast toimetulekut. Pakume puuetega inimeste valdkonnaga seotud inimestele võimalust kohtuda ja vahetada kogemusi.

Messil on esindatud mitmed firmad ja organisatsioonid, kes pakuvad puuetega inimestele suunatud tooteid ja teenuseid.

Messi raames toimuvad järgmised töötoad:

15. oktoober kell 15-16.30 Puudega lapse perekonda toetavad teenused

15. oktoober kell 17-18.30 Tromboos

16. oktoober kell 14-15.30 Universaalne disan, sh ligipääsetavus

16. oktoober kell 16-17.30 Diabeet ja selle tagajärjed

Avatud on kohvik.

„Invamess 2008“ toimub 15.-16. oktoobril kella 14-19 Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59.

Messi külastamine on tasuta! Igale külastajale tasuta messikataloog!

„Invamess 2008“ kataloogis on avaldatud messil osalevate organisatsioonide andmed, tegevusvaldkonnad. Lisaks on kataloogis puuetega inimeste valdkonda puudutavad artiklid ning ülevaade riiklikest ja Tallinna linna toetustest ja teenustest.

Ära jäta kasutamata võimalust ja astu läbi!

KoostööpartneridTallinna Linnavalitsus ja Hasartmängumaksu Nõukogu

Lisainformatsioon ja kontaktid:

E-post: mess@tallinnakoda.ee

Tauno Asuja, tegevjuht, tel: 52 56 560, 655 4161

Evelin Müürel, projektijuht, tel: 52 25 959

Pankade vandenõu?

Stoori selline:

Võttis inimene kunagi ühest finantsasutusest laenu, protsent oli küll röövellik, aga oli hädasti vaja ja mujalt sel momendil soovitud summat ei saanud. Maksab ja maksab, protsendid jooksevad, põhisumma aga väheneb visalt.

Mõni aeg hiljem tekkis vajadus täiendavate finantside järele. Seekord sai juba pangaga kokkuleppele, tähtaeg piisavalt lühike ning protsent tunduvalt viisakam kui esimesel finantsasutusel. Maksmine edeneb jõudsalt ning laenu põhisumma väheneb ka kiiresti.

Aga hakkas siis inimene mõtlema - miks on vaja kahte eri kuumaksu eri kohtadesse maksta, kui saaks kõik kokku koondada, seda enam, et teine pank lausa reklaamib võimalust laenu juurde saada. Võtaks siis just nii palju, et saaks röövelliku protsendiga laenu ühekorraga ära makstud ning jääks pangale üks normaalne laen, kuumakse kokkuvõttes hulga väiksem ja rutem saaks kaelast ära ka.

Aga võta näpust. Pank nimelt ei toeta sellist arukama majandamise soovi. Põhjendati keeldumist just inimese olemasolevate kohustustega ja polnud kasu seletamisest, et just nendest lahti saamiseks sellist skeemi vaja ongi.

Vägisi tekib mõte, et krediidiasutused on sõlminud kokkuleppe, et üksteise võlaorjusest pääseda klientidel ei aidata. Või siis saad sa laenu vaid sel juhul, kui suudad pangale tõestada, et tegelikult sul laenu vaja polegi.

Euroninad

Haiseb...

Arutasime naabritega ja arvasime, et üsna varsti on mõnes kinnisvaraportaalis järgmine kuulutus:

Müüa kahekorruseline mõningast remonti vajav maja Nõmme
keskuses, männimetsa vahetus läheduses. Naabrid rahulikud ja vaiksed.
Kontakt...

Aga tegelikult oleks selle kuulutuse taga hoopis see õnnetu mädanenud seintega lobudik. Nagu arvata oli, on praegune omanik, kes selle osmiku omal ajal omandas tont teab milliseid teid kaudu (ilmselt tema on juba heauskne ostja), isiklikel põhjustel sunnitud oma "kinnisvara" maha müüma. Aga varemeid ju keegi hea raha eest ostma ei hakka.

Kui siis hüpoteetiline tulevane omanik lõpuks avastaks, millise portsu otsa ta sattunud on, oleks tal reaalne võimalus see sara maha lammutada ja asemele uus kahekordne maja ehitada, sest tema ju ostis ka kahekordse.

Ei lähe mitte. Siin piirkonnas kehtivad üsna ranged ehitusnormid ning tegelikult nii väikesel krundil ei saa olla mitut suurt maja. Teiseks oleks ostjal õigus nõuda kogu krundi ühiskasutust, praegu on kipakas aed vahel.

Supp ja puder igatepidi. Kahju ka nendest, kes praegu seda õnnetut katust panevad, töö ja materjali raiskamine ju kõige otsa.

Saaga jätkub.

Sügis on käes

Kalendri järgi on küll veel suvi, aga Google ja blogosfäär annavad selget märku, et sügis on kätte jõudnud.

Millest ma seda järeldan? Otsisõnadest, millega viimase nädala jooksul siia on jõutud loomulikult.

Konkurentsitult on esikohal seened - nädalaga 30 otsijat. Pilte nad said, ei muud.

Teine, mis sügisest märku annab, on see, et kool on alanud, kohustusliku kirjanduse nimekiri õppuritele kätte jagatud ning laisem rahvas, kes lugeda ei viitsi, tuhnib hoolega netis, et raamatute kokkuvõtteid leida. 20 oli selliseid otsijaid viimasel nädalal. Kurb, aga minu juurest abi ei saa. Mina olen seda meelt, et raamatuid tuleb ikka ise lugeda, äkki hakkab meeldimagi. Aga päris huvitav on teada saada, mida tänapäeval koolides nõutakse.

Ülejäänud otsimised on sellised tavapärased, isegi mitte huvitavad, kui nilbed seltskonnamängud välja jätta (aga neid küsiti ka viiel korral). Kahjuks ei saanud aidata :P

Reaalelus annab sügisest märku muidugi vajadus tasapisi ahju kütma hakata ja välja minnes kindad kätte panna. Aga ilus värviline ja kuiv sügis mulle täitsa meeldib, kurb, et üsna varsti muutub kõik hoopis porimülkaks. Tulebki rohkem kodus istuda ja blogikahevõitlust jälgida. Esialgu on see veel päris huvitav.

Värvidega on kehvasti...

Sügis peaks ilus värviline olema. Ei ole kohe mitte. Roheline on kõik või siis määrdunudpruun. Lilled on praktiliselt kõik kas ära õitsenud või alles lähevad õide nagu mu gladioolid ja daaliad. Kas saabki enne külma nende õieilu nautida?

Suur vaher, mis igal aastal punase-kollasekirjuks värvub, on tänavu otsustanud vist roheliseks jääda, mitte ühtegi värvilist lehte pole. Kask kah ei kollenda.

Kes otsib, see ikka midagi leiab. Paradiisiõunapuul on punased punnid kenasti roheliste lehtede vahelt piilumas.

Ning mõned leiud veel.

Äkki oli kellelgi rohkem õnne?

Ja järgmisel korral paluks muusika pildile püüda.

Peaasi,et katus on, ...

... tühja neist seintest ja vundamendist!

Meie kõrvalkrundil seisid pikka aega ühed varemed. Seisid ja seisid, omanikku ei paistnud kusagilt. Peremeheta need varemed ka just ei olnud, keegi maksis maamaksu nendealuse maa eest päris korralikult.

Algselt oli sellel kohal krundi esimese peremehe pesuköök. Siis ta natuke kõpitses seda ja üüris ühele sugulasele elamiseks välja. Aeg läks, peremees ja sugulane läksid peaaegu korraga sinna, kust enam tagasi ei tulda. Aastakese seisis majake tühjana, siis müüsid pärijad selle ühele naisterahvale. Ülejäänud maja müüdi ka osade kaupa eri omanikele, nii et sellele tillukesele krundile pidi neli peret ära mahtuma. Ega teistel probleeme polnudki, aga too naisterahvas oli suur kassisõber. Parematel päevadel loeti ta majapidamises kokku 47 kassi. Rühmade kaupa käisid need siis naabrite aedu vallutamas, meiegi kuurikatus sai nende käpajälgi täis.

Eks majake kippus kitsaks jääma, proua otsustas suuremaks ehitada. Ilma igasuguste projektide ja lubadeta muide. Maja otsa tekkis putkataoline moodustis, mis vannituba pidi olema, ning kogu kremplile ehtitati peale teine korrus. Sellega asi piirdus, sisetöödeni ei jõutudki, sest üks naabritest läks kaebama. Ehitusametnikud käisid kohal, andsid korralduse lammutada kõik ülemäärane, samuti koristati ära kassikogukond. Proua lammutama ka ei hakanud, kolis hoopis mujale ning üüris majakese sõbrannale välja. Too oli kena vaikne naisterahvas, kes kõigiga hästi läbi sai. Tema jutustas ka, et maja pole seestpoolt üldse remonditud, seinad on turbaga soojustatud ning põrandat kui sellist polegi, paljas maapind.

Aga sai selle sõbrannagi aeg otsa ning proua kolis tagasi. Nüüd oli ta olek selline, et meil naabritel tekkisid tõsised kahtlused tema vaimse seisukorra suhtes (mis ka kinnitust leidsid). Viis-kuus aastat tagasi (Hiir, värskenda mu mälu!) muutus asi imelikuks. Proua nimelt olevat majakese maha müünud. Kuidas lugu täpselt oli, ei tea keegi, aga lubatud korterit ta vist vastu ei saanud ja jäi päris kodutuks. Majake aga seisis tühjana. Katus ja osa ülemisest korrusest lammutati, aiaväravale pandi tugev tabalukk ja nii see seisma jäigi mitmeks aastaks. Ühel ööl loopis keegi allesjäänud aknad ka puruks, kuid omanikku ikka nähtavale ei ilmunud. Vihm ja lumi sadasid majja vabalt sisse.

Täna hommikul avastasime, et nendele varemetele pannakse uut katust. Mina oma naiivsuses mõtlesin, et tehti uus karkass ümber, sest ega need poolmädad seinad ometi katust kanna. Aga võta näpust, otse nende peale sarikad toetuvadki!

Saab näha, kuidas selle õnnetu lobudiku saaga jätkub...

Kas keegi minuga malet mängib?

Your result for The Chess Mess Test...

The King's Merchant

The King's Merchant is an analyzer of situations, but function to repair problems. They prefer dealing with tangible problems and proven experience. They are naturally quiet and open to information and new approaches. Because of this they are a useful source for information.

They may be introverted, but are adept at controlling interactions with others, and may be forceful concerning their influence. They focus on efficiency and skills. The balance they bring is one that encourages groups to think then act. They are capable of holding a cool head in stressful situations and help others assess the reality of any situation. They can be difficult to understand because they do need space to charge. Communication is key here; others need to realize that the King’s Merchant communicates without the need for verbal cues.

The King's Merchant prefers to practice their passion in seclusion. The result however is one of virtuosity that other types find difficult to match or even out do. Because they focus highly on the task at hand they may fail to see the long term expenses. They may also not communicate their understanding of a situation having expected others to see it in their most practical way. They are valuable assets for friends. You should be pleased scoring as a 'Pawn' - it proves that you are a constructive and contributing member of society.

Take The Chess Mess Test at HelloQuizzy

Ei pääsenudki heasse seltskonda...

Your result for The Sexual HELL Test...

HELL LEVEL 1

You're a fallen angel. There's some innocence there, but the sexual dark side has called you and, possibly, is already using you. But you're not evil, just naughty; dirty, but not filthy. You're certainly hellbound, and you'll most likely seek out other imps like yourself to work your wicked will. There might be a moral core inside you, but it's been overtaken by lust.

AVOID: the heavenbound. Your path is downward, and you'll need a guide.

The Sexual HELL Test SIIT

Aga tema ja tema on hoopis mujal... Ja paljud teised ka...

Kliente pole vaja?

Kuna ma Viru keskusest telefoni teel tänaseni kedagi kätte pole saanud, kõndisin pealelõunal ise kohale lootuses mõne asjapulga jutule saada ja vajalikud kokkulepped siiski sõlmida.

Kõigepealt püüdsin leida majajuhti, et selle pealt administratsiooni asukoht välja peilida. Nurga taga oli täiesti olemas, kirbukirjas, aga siiski päris loetav. Aga mida märgitud pole, on administratsioon. Küsisin infopunktist. "Ei, meie küll ei tea! Aga vaskut kätt on Piletilevi, nemad ikka teavad," juhatati mind edasi. Vasakut kätt Piletilevi ei olnud, oli hoopis paremal, aga ju infoleti töötaja vaatas peeglisse parasjagu, et vale poole ütles.

Piletilevi neiu vaatas, ütles: "Sinna ei pääse!" Pakkus telefoninumbrit ja meiliaadressi, samu, mis veebilehel kirjas ja mille kaudu kontakti ei saa. Tulingi sama targalt tagasi kui läksin.

Huvitav - keskus on poode ja kohvikuid täis. Kuidas nemad keskuse administratsiooniga kontakti said? Või muudeti administratsioon ligipääsmatuks alles pärast lepingute sõlmimist? Näib, et äri läheb nii hästi, et potentsiaalseid rahapakkujaid tuleb kõig vahenditega eemale tõrjuda? No eks me siis viimegi oma raha mujale, keegi ikka huvitatud on.

Raha või elu!

Just niisugust käitumist näib ootavat ühe inkassofirma juhtkond oma töötajatelt.

Kohtusin täna ühe ammuse tuttavaga, kes just selles inkassofirmas töötab. Tema siis kurtiski, et töö kipub psüühiliselt raskeks minema. Kuna tema tööülesannete hulka kuulub peamiselt SMS-laenuvõlgade sissenõudmine, on talle firma juhtkonna poolt antud range korraldus mitte mingil juhul inimlikkust üles näidata ja võlglastele kuidagi vastu tulla. Kui ei maksa, tuleb ikka täie rauaga lajatada.

Me ei hakanud arutlema, miks keegi üldse laenu on võtnud, põhjused on ju väga erinevad. Aga selliseid pahatahtlikke maksmisest kõrvalehoidjaid pidi nende seas olema väga vähe ja neist tal kahju ei ole ka. Aga kui tõesti näha on, et inimene mingitpidi elu hammasrataste vahele jäänud ja lihtsalt ei suuda maksta, siis pidi ikka väga raske olema talle veel võimalikest sanktsioonidest rääkida.

Siinkohal pole mõtet tänitama hakata, et võlglased ise lollid, et asjadel üldse niikaugele minna on lasknud, varem oleks pidanud mõtlema. See on tõsi ja sellest on juba piisavalt räägitud. Mina mõtlesin hoopis, et peavad need võlgade sissenõudjad ikka tugeva psüühikaga olema. Sa ei tohi lasta endaga manipuleerida, sa ei tohi võlglasele kaasa tunda, sa pead naha ja karvadega firma huvide eest seisma. Samas näed sa sageli elu pahupoolt, puutud kokku inimestega, kes sisuliselt on sinu ees kaitsetud. Sina muutud nende jaoks kõige ebaõigluse ja hoolimatuse kehastuseks.

Minu tuttav igatahes peab plaani ametit vahetada. Ja ta ei ole mingi papist poiss...

Meilid pole lugemiseks?

Saatsin ühte suurde firmasse meili, juba nädalapäevad tagasi. Sellel ainsal aadressil, mis firma kodulehel. Vastust pole tänaseni. Võtsin siis kätte ja helistasin, et üle küsida, milles asi. Jälle kodulehel ainuke kontaktnumber. Mitu korda tuli helistada, enne kui teisel pool üldse toru võeti.

Minu küsimuse peale küsiti vastu, millisel meiliaadressil ma kirja saatsin. "Ahsoo, see meie üldmeil... Ma ei tea, kas keegi seda üldse lugenud on, peate helistama vaat sellel numbril..." Aga antud number ei vastanud päeva jooksul kordagi.

Ma tõesti ei saa aru, miks on vaja suure firma kodulehel anda selliseid kontaktandmeid, mille kaudu tegelikult kontakti ei saagi. Ainus meiliaadress, millele saadetud meile lugemagi ei vaevuta, telefoninumber, millel vastaja ei tea mitte midagi ja suunab edasi sinna, kus kedagi vist kohalgi pole. Mul on tööpäeva jooksul muudki teha kui telefoni otsas rippuda ja tuututamist kuulata.

Kuid pole parata, homme hakkan otsast pihta.

Ah et mis firmaga tegu? Viru Keskus seekord.

Ei voi olla totta!

Your result for The Heart Test...

Pragmatic Heart

You are 60% Independent, 50% Idealistic, 70% Intimate, and 50% Indulgent!

The Pragmatic Heart
Independent, Realistic, Intimate, Explicit

You are the most practical of hearts, the Pragmatic Heart. You very much so value the depth of a relationship, but at the same time you are individualistic, know what you want and don't settle for anything less, and are practical and reasonable. You like to scrutinize another's heart for defects and will only settle for what you deem worthy of your love, and you have much love to give. Only those who will respect your analytical nature will you open your heart to, otherwise you are a closed book.

Matches for the Pragmatic Heart:

The' category="2">The'>http://www.okcupid.com/tests/describescore?testid=4870700699364858717&category=2">The Broken Heart
The Broken Heart is more needy than you, but their Explicit nature will put you two on a level playing field. You will appreciate the Broken Heart's realistic and intimate nature and feel a genuine connection with them. Their need for love may not always be something you can understand, but your intimate nature will help you appreciate this quality.

The'>http://www.okcupid.com/tests/describescore?testid=4870700699364858717&category=11">The Reclusive Heart
Like you, The Reclusive Heart is independent and logical. The Reclusive is also intimate, something you relate to, but is more indulgent. This will be a good quality, as the Reclusive will want to make the relationship work, even when you are too logical for your own good. However, the Reclusive may not be as challenging as other mates, and you certainly like a challenge.



Your exact opposite is The'>http://www.okcupid.com/tests/describescore?testid=4870700699364858717&category=6">The Bleeding Heart.



Avoid Idealists when possible. They may not be able to relate to your practical nature. Dependents may also trouble you, as you value your independence, but such relationships can work if you are willing to roll up your sleeves and try.

Take The Heart Test

Kuum kartul

Tänane koosolek tõi jälle esile ammuteada tõsiasja - puuetega inimesed ja nende organisatsioonid on mõnedele ametkondadele nagu kuumad kartulid, mis kiiresti enda käest edasi tuleb saata, et ei kõrvetaks.

Algas asi sellest, et Tallinna linnavalitsus plaanib teha uurimuse, kuidas puuetega inimesed on rahul linna poolt pakutavate teenustega ja iseendi olukorraga Tallinnas. Meie esimene küsimus oli, kas on ikka vaja koostada hirmpikka ja põhjalikku ankeeti, seda enam, et kaks aastat tagasi tehti selline üle-Eestiline uurimus juba ära. Leidsime, et siiski on, kuna Tallinna ja mõne väikese valla olukord ja võimalused pole ju võrreldavad. Samas on Tallinn mõnes mõttes eestvedav vedur, kelle järgi teised saaksid joonduda.

Teine küsimus oli, mida konkreetselt üldse sinna küsimustikku panna, kellele see oleks suunatud ning mis kogu sellest uurimusest järeldada võiks. Kas on jälle asi, mis lihtsalt võetakse teadmiseks, kuid tegelikkuses midagi ei muutu? Või saab sellest arvestatav infoallikas, mis võetakse aluseks edasises tegevuses?

Siis tuligi jutuks, et tegelikult paljudeni info saadaolevate teenuste ja toetuste kohta üldse ei jõuagi või jõuab väga lünklikult. Kelle asi oleks infot koondada ja vahendada? KOV sotsiaaltöötaja? Sageli pole tal endalgi täit ülevaadet pakutavatest teenustest või siis ei julge ta neid soovitada, sest äkki ei jätku raha.

Organisatsioonid võiksid samuti oma liikmetele palju rohkem esmatasandi teenuseid osutada, kuid sageli piirab neid riigi poolt seatud barjäär - teenuse osutamise keskkond peab vastama väga rangetele tingimustele. Organisatsioonid pole aga sugugi nii jõukad, et kõike ise arendada. Palju tehakse projektipõhiselt. Ning siit koorubki järgmine probleem.

Esiteks on projektid sageli ühekordsed ja lühiajalised, jätkuprojektile ei pruugita enam raha eraldada.

Teiseks on projektide kaudu rahastatavad asjad rangelt piiritletud, näiteks investeeringuid tihti teha ei tohi. Enamasti tohib korraldada nõustamisi ja koolitusi. Kuid inimesed tahaksid ka vaba aega veeta, tegelda kasvõi kultuurilise enesearendamisega. Ning siin tekib konflikt rahastamisallikaga.

Üldiselt ollakse arvamusel, et kõike, mis on seotud puuetega inimestega, peab rahastama Sotsiaalministeerium või KOV sotsiaalosakond. Kui kirjutada asjalik ja hea projekt, mis keskendub keeleõppele või kunstringile ning minna raha küsima Haridusministeeriumist (sest see on ju haridusprojekt), siis vaadatakse kohe - ahaa, puuetega inimesed, minge Sotsiaalministeeriumi! Aga kuidas sotsiaalvaldkonna rahastamisega on, teame kõik. Sama lugu on kooliõpilase isikliku abistaja või tugiõpetajaga - neid rahastatakse ka sotsiaalrahadest, kuigi loogiline oleks just hariduse alt võtta. Veel keerulisem lugu on, kui abivajaja on näiteks eesti keelt mittevaldav inimene ja projekt sisaldab eesti keele õpetamist. Loogika ütleb, et rahastama peaks Migratsiooniamet (ja sinna on suunatud suured summad ju), aga ei - ikka sotsiaali!

Tundub, et kõige lihtsam oleks suruda puuetega inimesed getosse ning eraldada selle ülalpidamiseks piisav summa. Olgu siis seal, ärgu tülitagu korralikke ametnikke, kellel omakorda pole vaja end koolitada ega pead vaevata.

Sellist asja ei juhtu. Maailm on meie kõigi ühine kodu ning meil tuleb seal koos hakkama saada. Ühiste jõududega, ei mingit kuuma kartuli loopimist enam.

Peegel või kõverpeegel?

Sai IRL kohtutud mõnede blogijatega, kellega seni ainult läbi kommentaariumi suheldud. Huvitav oli kuulda, et blogi kaudu tekkinud kujutluspilt õige mitmel tegelikkusega sugugi kokku ei läinud.

Loed inimese blogi, vaidled ja arutled temaga kommentaariumis ning lood samal ajal ka kujutluspildi, milline see inimene reaalelus peaks välja nägema. Blogi seega peaks olema nagu peegel. Tuleb aga välja, et vahel on ta hoopis kõverpeegel. Reaalis näed midagi muud kui oodanud oled.

Mind hämmastas üksjagu, et päris mitmed kaasblogijad olid mind ette kujutanud tingimata lühikeste juustega. Minu enda jaoks on isegi mõte juukseid ära lõigata absoluutselt vastunäidustatud. Nii naiivne ma nüüd ka ei ole, et arvata kujutluspildi tekkimisel mänginud mingit rolli vanasõnal: "Pikad juuksed, lühike aru." Irw.

Ärge nüüd lootke, et ma enda portree siia üles riputan. Jääb ära. Kes teab ja tunneb, see teab. Pealegi on mu nostalgiablogis mõned vanad pildid isegi üleval ja sellest piisab. Pealegi pole ma kuigi fotogeeniline ning kogu sellest suurest pildihunnikust olen tänaseks tuvastanud üheainsa pildi endast, millega ise ka rahul olen ja seegi on juba mitu aastat vana.

Aga muidu oli täitsa tore. Ja Tarmo, aitäh komplimendi eest (kuigi sa olid seda tehes maani täis :D ).

pildi tõmbasin nagist

Korilus ruudus

Õde ajas mu täna suhteliselt vara välja - vaja minna Jõgisoole põldmarju korjama. Ühtlasi oli mul siis ka võimalus ta uus pooleliolev maja üle vaadata. Einoh, majal polnud viga midagi, kuigi sees on tööd veel üksjagu, enne kui sisse võib kolida. Ei olnud liiga suur ega liiga väike. Mis mulle vägagi meeldis, oli, et igal magamistoal oli omaette vannituba ja garderoob ning külalistetuba lausa sauna kõrval.

Maja üle vaadatud, võtsime ämbrid, astusime uksest välja, keerasime ümber nurga ja kukkusimegi põldmarju noppima. Neid seal ikka jagus. Oma krundi pealt polnud vaja sammugi väljapoole minna.

Kui arvasime, et aitab nüüd küll, avastasime otse maja kõrval kadakate all hulga riisikaid. Mis muud, nuga kätte ja lõikuma. Tühja sest, et vahepeal tuli peadpidi kadakapõõsasse ronida.

Paar tundi siis kuluski kõige peale kokku. Nojah, sihukeses kohas elades polegi suurt lugu, et lähim pood Sauel on ja autota sinna ei pääse, nälga päriselt ei jää.

Seened - noa ja kaameraga

Sügis on siis päriselt käes, kui riisikad ninad samblast välja ajavad. Need on seened, mida mulle korjata meeldib - praktiliselt kunagi pole nad ussitanud, puhastamisega on vähe vaeva ja valmistamine ka lihtne.

Ega mina seenemetsast tühja korviga tagasi tule. Eriti kehtib see mu koduümbruse kohta. Kuna see mets on mulle varasest lapsepõlvest tuttav, tean ma üsna täpselt, millise puu või põõsa alla vaadata. Ja olgu sealt või kümme turumutti üle käinud, mulle jääb ikka midagi. Esiteks on neil silmanägemine vist kehva, näevad ainult suuri ülekasvanud pilvikuid (mis ma heameelega metsa jätan, ei viitsi puhastamisega vaeva näha ja keegi ei söö ka neid eriti), teiseks nad ikka vist ei tunne kõiki seeni - millega muidu seletada, et pilvikujalgade kõrvale on kaseriisikad kasvama jäetud.

See muidugi ei välista mõningaid ebameeldivaid üllatusi, näiteks avastasin, et tavaline puravikukoht on nii segi songitud ja prahti täis tassitud, et seal ei kasva vist oma kümme aastat enam midagi. Seevastu aga leidsin täna kivipuraviku kohast, kus neid iialgi varem kasvanud polnud. Ja kuna enamus korjajaid ei tee vahet tõmmuriisikal ja tavavahelikul, olid igaks juhuks vist tõmmuriisikadki kasvama jäetud. Enam ei kasva, purgis juba.

Ebameeldiv üllatus oli ka, et sirmikud, mille asukoha meelde jätsin, et neid siis fotojahi jaoks pildistada, kui nad juba täies ilus on, olid hoopis puruks pekstud. Ei olnud kübaraid söögiks kaasa viidud, tükkideks olid trambitud.

Siia panen vaatamiseks metsakaunitari kärbseseene, ülejäänud koos kommentaaridega on loomulikult seal.

Minge seenele!

Järgmised jahiteemad

Miks nad jäävad?

Ninataga räägib loo naisest, kes elab mehe kontrolli all, aga ära ka minna ei taha. Selliseid lugusid võiks rääkida hulgemgi, usun, et igaüks on mõnda sellist naist kohanud.

***

Naisel on korralik töökoht ja hea palk. Lapsed on suured, nende pärast ei pea muretsema. Kuid sageli ilmub naine tööle sinise silmaga. Mees on viina võtnud ja tema peal pingeid maandanud.

***

Mees ega naine kumbki ei tööta. Naine on töövõimetuspensionär, mees ostab-müüb-vahetab. Üks laps on täiskasvanu, teine käib veel koolis. Üle kahe päeva mees kaine olla ei suuda. Tervis on tegelikult nii läbi, et mitugi korda on kiirabi kokkukukkunud mehe haiglasse viinud. Naine vaatab, mida veel saaks maha müüa, et edasise ravi eest maksta. Saab mees haiglast koju, jätkub kõik samamoodi. Kui naine üle tunni aja kodunt ära on, siis mees kohe helistab: "Kus sa oled, ma tahan süüa!" Ja naine tormab ummisjalu koju.

***

Mees ja naine mõlemad töötavad. Palka saavad kumbki üle keskmise. Lapsi ei ole. Aeg-ajalt on mees mitu päeva järjest kadunud ning naine hädaldab sõbrannadele: "Jälle ta tõmbab kuskil ringi!" Kui mees koju ilmub, on tal võõra parfüümi lõhn küljes.

***

Kas piisab?

Mis neid naisi ühendab?

Ükski neist pole oma eluga rahul. Sõbrannadele kurdavad nad oma rasket saatust küll, aga igasugune soovitus selle muutmiseks midagi ette võtta põrkab tagasi - ta on ju minu mees, kuidas ma lähen ära ja jätan ta saatuse hooleks?

Miks nad jäävad?

Abhaasia abhaasi pilgu läbi

Osseetia koha pealt pean suu kinni, mul lihtsalt ei ole piisavalt infot, et täie kindlusega midagi väita. Aga teine kuum piirkond on ju Abhaasia.

On mul tuttav abhaasi naine, minuga ühevanune, seal sündinud ja kasvanud. Nüüdseks juba aastaid Eestis elanud, keele selgeks õppinud ja kodakondsuse saanud.

Tema nägemuse olukorrast võib kokku võtta ühe lausega: "Ega hiirt ei huvita, kumb kass teda kinni püüda ja nahka pista tahab!" Seega - ei Venemaa ega Gruusia tohiks sellel maal peremeest mängida. Seda nad aga teineteise võidu ju teinud on.

Oma lapsepõlvest meenutas see naine, et abhaasid olid oma kodumaal tegelikult tõrjutud rahvus. Ei olnud abhaasikeelseid koole, hariduse võis saada ainult kas gruusia või vene keeles. Töökohtade saamisel eelistati grusiine, abhaasidele jäid ainult kõige viletsamad kohad. Maa on/oli ilus ja rikas, Musta mere äärne hinnatud puhkuse- ja turismipiirkond (minagi olen seal puhkamas käinud). Aga abhaasidele pudenes sealt ainult raasukesi, kõik rikkus voolas teiste taskusse. Kes vähegi sai, see mujale õnne otsima läks.

Minu käest küsis ta, kas ma tõesti usun, et Venemaa abhaasidest rohkem hooliks kui Gruusia? Mõlemaid huvitab vaid sealt saadav tulu, mis muidugi praeguses olukorras pea olematuks on kahanenud. Suhhumist on vaid varemed järgi ning ega teiste linnadega asi parem pole.

Sõda alustasid kunagi abhaasid, see on tõsi. Venemaa aga leidis sobiva võimaluse oma mõju laiendada. Kui nad Abhaasia Gruusia küljest ära suudaksid kangutada, ei tähendaks see abhaasidele iseseisvust, vaid veel suuremat sõltuvust.

Mis oleks lahendus? Sõda igal juhul mitte.

Programmeeritud hilinemine

Mitte ei saa aru, millise loogika alusel Tallinna Tehnikaülikoolis tunniplaane koostatakse?

Kui üks loeng planeeritakse loodusteaduste majja Raja tänavale ja järgmine peamajja Ehitajate teel, kahe loengu vahe on 15 minutit (tavaline on pool tundi), nende kahe maja vahe on isegi linnulennult pool kilomeetrit, praeguse vahepealse ehituse tõttu aga tuleb parajaid jänesehaake teha ning ühendusvahendiks on ainult nr.11 tramm elik siis oma kaks jalga. pole praktiliselt kuidagi võimalik õigeks ajaks järgmisse loengusse jõuda. Mitte kõik tudengid pole ju treenitud keskmaajooksjad. Isegi praegu juba, kui ei pea tingimata garderoobist läbi astuma, on jama, mis saab veel talvel külma ja libedaga?

No ja kui keegi tahaks vahepeal tassi kohvi või teed saada, on see parem unustada. Vetsugi ei jõua. Nii et äriidee mähkutootjatele: tudengimähkmed! Pruutide jaoks juba on.

Ja hüvasti, seelik ja kõrgekontsalised saapad! Tervist, tossud ja dressid!

Liiga hea, et endale hoida

Puhkus läbi. Tegelikult ametlikult juba mõnda aega, aga kuna vahepeal olen aeg-ajalt tööasjadega tegelenud, sain kauem vabadust nautida.

Netiavarustes komistasin juba jupp aega tagasi nende vahvate eeskirjade otsa.

1. päev.Puhkuselt tulija talutatakse ettevaatlikult ruumi, kus on tööks vajalikud esemed. Ühes nurgas krabistatakse pabereid nii, et need hakkavad meenuma.

2. päev.Tulija saab istuda paar korda töölaua äärde, kuid teda ei sunnita enamaks. Tulijale näidatakse töökaaslaste pilte. Kui see tundub liiga erutavana, lükatakse edasi.

3. päev.Juba peaks katsuma töövahendeid. Töökoha taustmüra ja telefonihelinat lastakse lindilt. Diapositiivilt näidatakse ust ja tulija saab harjutada sealt välja käimist.

4. päev.Psühholoog räägib töötegemise riskidest. Pärast lõunat võib üritada töötamist, kuid kui sõrmed ei pea vastu, lükatakse see kõik edasi.

5. päev.Alustatakse hetkelise istumisega kipsist tehtud ja loomulikult kujundatud, värvitud ülemusega. Katsutakse telefoni ja teisi esemeid. Psühholoog räägib lisa töötegemise riskidest.

6. päev.Antakse töökoha sööklas sooja toitu, võib üritada ettevaatlikult iseseisvat tööd.

NB! ÜLEMUSEL JA TÖÖKAASLASTEL TULEB SUHTUDA PUHKUSELT TULIJASSE RAHULIKULT JA MÕISTVALT. KÕIK KARMID VÕTTED ON PAHAD JA JÕHKER TÖÖST RÄÄKIMINE ANDEKSANDMATU.

Just nii (või peaaegu nii) ma tööellu sisse elangi.

Õunauputuse kõrvalmõjud

On mul aias üks vana õunapuu. Sorti ma ei tea, vanaisa oli kunagi metsast toonud. Ise ta selle puu vilju maitsta ei saanudki, enne kui puu kandma hakkas, tuli sõber Stalin ja saatis vanaisa külmale maale.

Aga niikaua kui mina mäletan, on sel puul alati õunu olnud. Maitse on selline omapärane, mitte liiga magus, aga isegi toorena pole need õunad hapud. Ma ei ole kuskil ega kunagi sama maitsega õunu kohanud. Paar viimast aastat on üsna kesised olnud, hea kui midagigi suhu pista sai. Tänavu aga on oksad lookas ning viimaste päevade tuulised ilmad panevad ubinad üksteise järel maha potsatama. Kuna tegu on suveõuntega, mida säilitada ei saa, mahlaks ja moosiks samuti ei kõlba (õunatükid keetmisel lihtsalt ei lagune), on sedapuhku kõik end nendest juba haigeks söönud. Küll sokutan igaühele kaasa, kes aga võtta viitsib, ikka jääb veel palju järele.

Järjekordset pesukausitäit köögis vaadates tuli lausa ahastus peale. Mahakukkunud õunad lähevad ju kiiresti plekiliseks ning paari päeva jooksul rändab neist suur osa kompostihunnikusse.

Mõtlesin siis, et kuigi nad õiged koogiõunad ka ei ole, võiks siiski proovida. Omaette ooper oli juba õunte puhastamine, pesukausitäiest jäi järele pool suuremat plekk-kausitäit tükke, ämbritäis sodi ja mõned terved õunad. Ühe asja sain selgeks - õunte puhastamise ajaks tuleb Tupsu mujale komandeerida. Päris kahju, et ma last enne ja pärast üle ei kaalunud, teaks, kui suur see "loomulik kadu"oli.

Tainast ma selle mässamise järel enam segada ei viitsinud, kaks pakki "Juubeli" tordipulbrit sai poole liitri veega ära segatud ja pannile valatud. Õunatükid jäid kah just nii suured kui nad olid, ei hakanud väiksemaks lõikuma. Surusin nad enam-vähem taina sisse, suhkur ja kaneel peale ning ahju. Tuli alla ning tund aega küpsetamist. Pere sõi ja kiitis.