Larkol vist on suvisel hapukurgihooajal igav hakanud või siis piinab uudishimu kangesti, et ta tahab teada, kuidas teised blogijad elavad. Nagu Kroonika lipulause kõlab: uudishimu pole patt. Eks või siis veidike endagi kindluse ust paotada.
Kujutage ette 100-aastast maja kogupinnaga ca 60 ruutmeetrit. Elamispinda on sellest täpselt pool, teise poole moodustavad köök, veranda, esik ja paar pisikest kõrvalruumi. Esikust pääseb paremale kööki. Köök iseenesest ei ole väike, aga pliit soemüüriga jagab ta pooleks ning otseselt köögina on siis kasutuses ainult pliidiesine pool, kuhu peavad mahtuma veel kapp, laud ja pesumasin. Igatahes kapi ja laua vahelt mahub läbi ainult külg ees. Sellest hoolimata on köök igapäevaselt sihipärases kasutuses, puupliidil saab vägagi maitsvat toitu valmistada.
Soemüüri tagune osa on erinevatel aegadel eri funktsioone täitnud, eluruumist söögitoani ja minu töötoani. Praeguseks on sellest kujunenud lihtsalt kolikamber. Aga kui ma väike olin, oli köögiakna kohal hoopis uks ning kogu see ruum oligi meie pere elukoht. Ülejäänud maja oli hoopis teise pere kasutuses. Uks tehti vahele alles veidi enne mu õe sündi.
Ülejäänud majapoolt on korduvalt ümber ehitatud, seal, kus praegu esik, oli kunagi hoopis teine köök. Köögist otse pääses tuppa. See tuba on ka praegu sama suur kui tollal, 11 ruutu ning seal pesitseb Tupsu oma emme-issiga. Ühes seinas on riidekapp, nurgas kušett, mida poes millegipärast poolteiseinimese kušetiks nimetati, selle otsas Tupsu voodi. Teises seinas kirjutuslaud ning ahi. Kirjutuslaual troonib mu printer-skänner-koopiamasin ning kui vaja, saan seal oma asju teha.
Esikust vasakule jääb nn. suur tuba. Tuba ulatub läbi maja, kummaski otsas on aken ning kummagi akna kõrval lahtikäiv diivan - üks mulle, teine pojale. Piki üht seina jookseb suur raamaturiiul, aga raamatuid on veel igas mõeldavas ja mõeldamatus kohas. Ühe akna all on ümmargune diivanilaud, mis teenib ka söögilauana, teisel pool telekalaud telekaga. Ukse kõrval on veel üks väiksem raamaturiiul (selles pesitseb ka paar veinipudelit). Kogu päevane elu käibki selles toas ning kui koristama tahad hakata, tuleb rahvas lihtsalt õue kupatada. Suvel pole probleemi, aga talvel küll.
Kunagi oli selle ühe toa asemel kaks, siis aga leidsid mu vanemad, et sein tuleb vahelt maha võtta, on lahedam. Hiljem on seda tuba mitut viisi kappidega pooleks jagatud, neli aastat tagasi suure remondi käigus sai jälle kapp seina äärde kolitud.
Veidi vähem kui 30 aastat tagasi elasin ma selles majas üksipäini, viimased 20 aastat aga on stabiilselt viis asukat pidanud siia mahtuma (koosseis on veidi muutunud).
Edasi ei julge meemi saata, eks igaüks peab ju kodu oma kindluseks. Aga kes julgeb, võib proovida just niipalju ust praotada kui heaks arvab.
2 kommentaari:
Haa, ma kasvasin ahiküttega korteris üles. :) Ahi mu hullemast päästis, ausalt. Kui õues on ikka -20 kraadi külma ja vaja on käia poes, arstil ja apteegis ja siis jalgsi läbi linna koju vantsida, siis on midagi väga... Jumalikku selles kuumas lõõmavas ahjus, mille vastu saab end suruda ja rahulolust koriseda.
Heh... "puupliidil saab vägagi maitsvat toitu valmistada."
Et kas sellel füüsikalisel soojusel (elektripliit, gaasipliit, puupliit) on siis mingi kvalitatiivne vahe? :)
Ei, tegelikult ma saan aru, mida sa silmas pead vist. Oma kätega ehitatid lõke küpsetab toitu ja köök on soe ja õdus. Praegu olen keskküttega korteris teki sees keras, sest väljas sajab vihma ja on nii külm.
Aga minu lemmik on gaasipliit. Kiirus ja mugavus ja lisaks täiesti okei viis ennast maha nottida, kui BIGist laen võetud ja SMS laenust ka ja viis last kräunuvad söögi järele :P
Aitäh! Põnev on lugeda selliseid vanamajalugusid.
Just nimelt hapukurgi igavus mind meemitama ajas, mitte niivõrd uudishimu.
Postita kommentaar