Ükskõik millise endise klassikaaslasega viimasel ajal kokku olen saanud, kindlasti on üks küsimus: kas kokkutuleku teeme?
Imelikul kombel on meie klass just pärast lõpetamist hakanud väga kokku hoidma. Kooliajast sellist ühtekuuluvustunnet ja siirast huvi teiste käekäigu vastu ei mäletagi. Aga kohe pärast lõpetamist hakkasid toimuma kokkutulekud, vahel isegi kaks korda aastas. Kõik, kes vähegi said, püüdsid kohale ilmuda.
Pärast klassijuhataja surma tuli pikem vahe, eks oma osa nõudis ka laste kasvatamine. Kui lõpetamisest täitus 25 aastat, korraldasime uuesti suure kokkusaamise, tänaseni naerame, kuidas meil õnnestus ühe klassivenna koduaias muru küntud põlluks tantsida. Siis jäi jälle aastaid vahele, kuni mõni aasta tagasi järjekordse klassivenna matusel otsustasime, et aitab, meid on liiga vähe järele jäänud, et ainult üksteise matustele jõuda. Kohtuda tuleb siiski elavatega.
Ja nii nüüd ongi, et augusti algul tuleb üks nädalalõpp reserveerida oma klassile. Koha leidmisega pole ju probleemi, Tallinnas on küllalt selliseid mõnusaid söögi- ja istumisekohti, mis hommikuni lahti, kui keegi oma koduaias pole nõus seltskonda vastu võtma.
Nii et varsti jälle aeg telefoni otsas istuda ja rahvast klassikale hõikuda.
2 kommentaari:
Siitpoolt helesinist ekraani unine ja õnnelik aitäh!y
Naljakas, meil oli täpselt samamoodi! :) Kohe pärast lõpetamist rodumisi kokkutulekuid ja siis pikem paus, kuni oma õppimisi õpiti, peresid loodi ja karjääri tehti, nüüd on jälle aktiivsem pool kokkutulekutele ärgitamas ning oleme pea iga aasta koos käinud. On meilgi augusti algul kokkutulek tulemas... :)
Postita kommentaar