Teost vormeliäss

Inglismaal Norfolkis korraldatud tigude kiirjooksu maailmameistrivõistlused võitis 13-aastase briti koolipoisi tigu nimega Heikki. Oma nime on tigu saanud vormelipiloot Heikki Kovalaise järgi.

Võistlustel asetati 200 osavõtvat tigu ringi keskele ning vormeliässa kaim jõudis ringi servani tubli ajaga 3 minutit ja 2 sekundit.

Pole veel teada, kuidas härra Kovalainen ise asjasse suhtub.

Aastad mööduvad...

... tuuled pöörduvad,

tsirkus alati jääb!

Happy birthday to me!

Kuigi: kes küll ei ihkaks olla veelkord vallatu ja noor...

Mitte sellest!

Nipitiri leidis Aarnelt vahva kirjutise ja tegi sellest meemi. Sisuks siis - millest sa oma blogis ei kirjuta ja miks?

Kui päris aus olla, ega ma vist olegi endale tabuteemasid tekitanud, mingit nurka pidi on enamus asju ära mainitud. Iseküsimus on - kuidas? Aga mõned teemad lihtsalt ei paku huvi.

Filmid ja muusika. Nendest kirjutajaid on piisavalt palju ning nad suudavad seda teha palju paremini, põhjalikumalt ja analüüsivamalt kui mina kunagi suudaks.

Tehnikavidinad. Jälle sama põhjus. Mina võin kasutajana vaid oma muljeid jagada, kui miski asi väga vastukarva või arusaamatu, aga ma üldiselt selle kraami fänn ei ole. Ning kui Aarne mainis iPhone'i, siis ei paku huvi. Minul on mobiil vaid töövahend, olulised on kõned, sõnumid ja paar pisirakendust, aga igasugused kellad ja viled jäägu teistele.

Töö. Põhitöö siis, ma mõtlen. See on oluline ainult kindlale ringile ja laiemat avalikkust üldiselt ei huvita.

Üldrahvalikud läbuüritused. Ma ei osale neil, seega pole ka millestki sõna võtta.

Ehk on midagi veel, mis hetkel meelde ei tule. Aga - never say never....

pilt siit

Algarv ja Kaamos, kas teil on midagi lisada?

FOTOJAHT JÄTKUB!

Karuema kurdab, et ei jaksa enam fotojahti hostida, teised aga oleksid valmis edasi jahtima. Üks ettepanek oli, et jahi hostimine käib külakorda. Kuna keegi veel mingit teemat pole välja pakkunud, pakun siis ise augustikuuks.

3. august - kivi

10. august - võim

17. august - tähed

24. august - meri

31. august - kool

Jahireeglid jäävad samaks - igal pühapäeval ilmub siia minu blogisse avapostitus, teised panevad oma lingid kommentaaridesse. Ma ei julge lubada, et ma vahepeal Mr. Linkyga sõbraks saan, aga kui õnnestub, kasutame seda.

Niisiis - kaamerad valmis ja läks!

Järgmiste kuudega on nii, et kui kellelgi ideid on ja soovi, võib üle võtta.

Kuidas marineerida kurki

Kahtlaselt toiduseks kisub see blogi, aga niisuguse otsinguga täna hommikul siia on jõutud.

Minu meelest on nett igasuguseid marinaadiretsepte täis, usun, et see otsija endale sobiva leidis. Aga mul endal on üks põhiretsept, mis sobib nii kurkidele, seentele kui muule, jälle Tšehhimaalt pärit.

Liitri vee kohta tuleb panna 3 spl soola, 7 spl suhkrut ja 7 spl äädikat. Kõiki muid maitseaineid võib lisada omal valikul. Äädikat võib ka vähem panna kui on head hoiuruumid (minul ei ole). Korralikult läbi keeta ja kuumalt peale valada, siis kohe purgid kinni keerata.

Tšehhimaal oli kurkidele lisatud porgandirattaid ja sibulat, mõnus magushapu värk tuli välja. Meie retseptides oli igal pool soovitatud ka tilli panna, kuid minul lõid tillimarinaadiga tehtud asjad alati purgikaaned pealt ära. Seega loobusin.

Eks nüüd see suur marineerimise hooaeg ju kohe algabki...

Salatijuttu

Meie peres ollakse harjunud, et toidu kõrvale käib värske salat. Praegu suvel on see lihtne - kõik roheline kraam (salat, kurk, porru, paprika jne) tükkideks kaussi, kaste, tavaliselt see nn itaaliapärane, peale ja läheb. Aga nüüd juhtus nii, et unustasin salatikastme ostmata. Lapsed leidsid, et polegi vaja, võiks teha vanu traditsioonilisi salateid, mida nad veel aastate tagant mäletavad.

Hakkasime siis meelde tuletama, mida me varem salatina sõime. Minu lapsepõlvekodus tehti tavaliselt suvel lehtsalatit hapukoore ja suhkruga, rohelist sibulat hapukoorega (isa paneb sinna soola ka, aga mina soolast ei talu), värsket kurki tilli ja äädikaga või siis hapukoorega. Talvel oli valik kesisem, siis sai kas hapukurki, marineeritud kurki või peeti.

Sama stiili püüdsin oma peres jätkata. Mees algul pahandas, kui talle salatit pakkusin - ega ma lehm ole, et rohtu söön! Tema kodus anti salatit toidu kõrvale harva. Aga tasapisi õnnestus tedagi koolitada.

Püüdsin valikut täiendada ja mitmekesistada. Peedisalatile lisasin õuna ja sibulat, mehe tädi õpetas sööma mustrõigast. Tšehhimaalt sain magushapu kurgisalati retsepti. See oli lihtne - veidi ülekasvanud kurk tuli ära riivida, lisada suhkrut ja äädikat. See nipp kulus ära, kui maalt ämma-äia juurest kurki toodi. Nemad nimelt lasid kurgid alati kole suureks kasvada ning sissetegemiseks sellised eriti ei sobinud. Muidugi, kui maal tehti kurgid suurde tünni, siis mina kasutasin ju 3 l purke ja siis olid väiksemad kurgid paremad.

Aastaid tagasi Soomes üllatas mind, milline salativalik oli ka kõige väiksemates söögikohtades. Aga maitsema hakkasid sealt vähesed, enamus on lihtsalt liiga magusad. Mõne retsepti sealt siiski sain.

Itaalias aga pettusin salatites. Seal on salat lõuna lõpetuseks. Väljanägemine oli küll kena, aga maitse nii äädikane, et isegi mina, kes küll haput armastab, ei suutnud neid süüa.

Kuid praegu kestab suur suvi ning lehesalatipeenar aias lokkab. Üht-teist juurde ning tervisliku toitumise võimalused on piiramatud.

Kroonib loodust

Nikolai von Glehn oli mees, kes üritas oma ümbrust enda meele järgi kujundada, samas oskas ta väärtustada Nõmme looduse kordumatust (mida tänapäevased kinnisvaraarendajad paraku ei oska). Meiegi pere arhiivis on olemas tema allkirjaga krundi ostuleping, kus tingimus, et puid maha võtta ei tohi või siis peab samaväärse hulga asemele istutama.

Nii tundus loogiline tänase, viimase fotojahi teemaga seonduvat otsida just Glehni radadelt. Teine eesmärk oli ka - mul põlise nõmmekana lausa piinlik tunnistada, aga ma ei teadnud, kus on Glehni perekonna rahula. Otsustasime tütre ja Tupsuga selle üles otsida. Umbkaudne koht oli teada, aga ikka tegime suure ringi enne kui kohale jõudsime. Koht oli tõepoolest ilus. Aga mis hämmastas, oli ümbruskonda kerkinud suurte ja uhkete villade rohkus.

Rahula tiigil toimetas pardipere oma tegemisi ning üllatus-üllatus: tagumisele müürile oli keegi "külastajatest" oma täiendused jätnud.

Edasi kõndisime spordikeskusest mööda, trepist üles lossiparki. Põhjalikult nuhkisime läbi kunagise palmimaja, mis nüüdseks konserveeritud ja vaatamist väärt. Kivid moodustavad keni pitsmustreid, sopikesi on igale maitsele. Koha on avastanud ka pruutpaarid, kes lossis pulmi pidamas käivad, mitmes kohas oli roosilehti ja küünlaid. Ju seal fotosessioon toimus.

Kalevipoeg ja lohe kuulusid muidugi kohustuslike külastusobjektide hulka, Tupsu vähemalt oli vaimustuses.

Ning tagasiteel jäi ette känd asfaldis.

Pilte sai palju, kõik on kogutud siia.

Klähvib kui koer

Oli täna vaja käia ühes haiglas, intensiivraviosakonnas pealegi. Üldiselt on seal ju rasked haiged, kelle juurde korraga palju rahvast ei lubatagi. Juhtus aga nii, et meid oli veidi hulgem. Kitlid kõigil ilusti riiete peal, sinised sussid jalas, pidasime palatiukse taga aru, kuidas või mis järjekorras haige juurde minna. Kargas kuskilt välja sanitar ja kukkus pröökama.

Liiga palju korraga, kas te siis ei tea, et ei tohi! Me muide polnud palatiski veel. Siis oli ütlemist, et keppi ei tohi ka palatisse kaasa võtta, tont teab, mis pisikuid selle küljes (kepiomanik vanem härrasmees, jalg pärast luumurdu veel tugilahases). Ja daam viigu oma käekott kohe heaga külastajate ruumi. Ühesõnaga, kisa rohkem kui rubla eest.

Tuli arst, vaatas sanitarile karmilt otsa, mille peale too kadus. Meiega rääkis kenasti, me muidugi vabandasime ka, et juhtus nii, et korraga tulime, ei olnud plaanis. Polnud probleemi, lubas kõik koos palatisse, seletas rahulikult, milline haige olukord on ja mis edasi tehakse. Härra kepp teda ka ei seganud ja daam tohtis käekotist haigele tulnud posti välja võtta ja ette lugeda.

Kui lahkusime, arutasime omavahel, miks see nii on, et kõige väiksemad tegelased kõige kõvemat kisa teevad. Et palk väike, pole ju põhjus külastajatel nägu täis sõimata.

Ämber, pagan!

Kastsin peenraid. Ikka sel vanaaegsel viisil, et ämbriga kaevust vett, valan kastekannu ja tassin peenardele. Pool tööd tehtud, vinnasin järjekordset ämbritäit välja, kui käis kõva plarts! ja ämber kadus kaevu. Vaier puru, mis muud.

Kastmine tuli lõpetada kraaniveega, mis mulle sugugi ei meeldi. Ja homme tuleb garaažist pootshaak välja otsida ning kaevu juures õngitsemistööd teha. Ei mäletagi, millal viimati seda vaja oli.

Ning targem oleks kaevule uus vaier panna, see praegune näeb üsna hale välja, roostes ja narmendab... Kas sihukesi vaiereid enam kuskil müüaksegi?

Kardinatega või kardinateta?

Hundi ulg võrdleb blogide lugemist kardinate vahelt sisse piilumisega ja toob paralleeli Hollandiga, talle tundus, et seal elutubadel kardinaid polegi. Hollandi kohta täiesti õige tähelepanek kusjuures. Sellel on oma kindel ajalooline tagapõhi, miks just nii.

Reformatsiooni ajal sai Hollandist üks kalvinismi kantse, Calvin ja Zwingli arendasid oma tegevust just sealkandis. Kõige muu kõrval suhtub kalvinism aga väga sallimatult välisesse uhkeldamisse ning omal ajal olid puritaanlastel küllaltki ranged riietumis- ja toitumisreeglid. Kõik pidi olema suhteliselt lihtne, keegi ei tohtinud massist oluliselt erineda. Olid olemas spetsiaalsed korravalvurid, kes õhtuti mööda linna käisid ja akendest sisse vaatasid - mida pere sööb, kuidas elamine välja näeb (puhas ja korralik pidi ka olema). Seepärast saigi kombeks kardinaid mitte ette tõmmata - vaadake, meil pole midagi varjata.

Mina olen üles kasvanud ajal, mil oli tavaline, et toa akna ees on õhuke tüllkardin ja paksemad küljekardinad, mis siis õhtul enne lambi süütamist kinni tõmmatakse. Väga vähe oli kodusid, kus see õhuke kardin puudus. Kasu oli tast niipalju, et otse tänavalt sisse vaadata hästi ei saanud.

Kui aastaid tagasi hakkasin tihedamini Soome vahet liikuma (ma ju lausa õppisin seal), hämmastas mind kõigepealt just selle õhukese kardina puudumine enamuses kodudes. Küljekardinad olid olemas ja ette nad õhtuti ka tõmmati. Aga päeval - vaata kui soovid!

Blogi on tõepoolest teise inimese virtuaalne tuba, kuhu lubatakse piiluda. Aga see ju ei tähenda, et kõiki ka tuppa sisse kutsutakse. Ning sissekutsutut ei viida ka kõikidesse ruumidesse, ei näidata ette kõikide kappide ja sahtlite sisu. Igaühel on oma ring (tegelikult isegi mitu ringi), keda ta endale kui lähedale lubab.

Niisiis - kui mul tuju on, tõmban kardinad lahti, kui tahan, jätan vaid väikese prao ning kui tahan, tõmban hoopis kinni. Teie ju teete samamoodi.

Hea nimi jäätise eest?

Palavaga maitseb jäätis imehea. Meil sellega muret pole, korra nädalas sõidab jätsiabi mööda ja külmik on tänu sellele pidevalt täis. Suurem osa rahvast paraku peab poest oma külma maiuse hankima. Mis seal ikka rasket, jäätisekaste pood täis, vali ainult sobiv välja, astu kassa juurest läbi, loovuta mõned kroonid ja võidki limpsima hakata.

Täna Nõmme keskuse poes arvas üks noormees vähe teisiti. Jäätisekastid asuvad seal otse salatileti vastas ja alati on mõni müüja läheduses. Noormeest see ei morjendanud, võttis ja pistis jäätise ülbelt taskusse. Kohe kasvas nagu maa alt tema ümber müüjate ring, kes üksmeelselt ja valjuhäälselt teda hurjutama kukkusid. Noormees muidugi lõugas vastu ka. Aga kui juurde astus ka turvanaine, koukis poiss jäätise taskust välja ja pistis kasti tagasi. Turvanaise valvsa silma all kõndis ta siis kassa juurde ning ei tundunud, et korvis olevate ostude eest tasumine üle jõu oleks käinud.

Miks see jäätis siis nii kallis tundus, et sellepärast endale jama kaela tõmmata?

Must juubel

Täna 100 aastat tagasi juhtus Tallinnas esimene surmaga lõppenud liiklusõnnetus. Kuna autojuht oli süüdi, sai loomulikult tema karistada. Vanglas ei tulnudki kaua istuda, aga ühiskondlik hukkamõist oli vägev.

Hmm, kui tänapäeval kõiki liiklushuligaane samamoodi karistada, oleksid meie kirikud vist puupüsti rahvast täis. Selle asemel aga kiputakse netifoorumites roolijoodikutele õigustusi otsima....

Privaatsusest ja oma ruumist

Paar head sõpra tunnevad end puudutatuna, kuna mõned blogijad blogid peitu panevad (kas tervikuna või osaliselt) ning mina kah sealhulgas. On öeldud, et kui ei taha lasta teistel kõigest osa saada, võib ju sahtlisse kaustikusse kirjutada.

Ma ei arva, et keegi sellisel juhul üldse kellelegi seletust võlgu on. Igal inimesel on ju asju, mis hoitakse endale või jagatakse ainult nendega, keda tõepoolest usaldatakse. Et sedagi usaldust vahel kuritarvitatakse - juhtub. See ei pane mind arvama, et enamus inimesi ongi sellised. Oh, sugugi mitte, ainult väike osa. Aga see väike osagi suudab paksu pahandust tekitada paraku.

Kaustik sahtlis pole sugugi turvalisem kui netipäevik sellises kohas, mille parooli vaid sina ise tead. Vaat et vastupidi. Mul on endal kogemus teismeliseeast, kui ka hoolega päevikut pidasin. Hoidsin seda enda teada küll hoolega sahtlipõhjas, aga nooremate õdede leidlikkus on ju hämmastav. Nii sai minugi õde päeviku kätte ning kuna ta kõigest aru ei saanud, tassis selle otseteed vanematele näha, et nood siis seletaksid. Mina sain pärast üksjagu õiendada - mis lollusi ma kokku kirjutan. Solvumine oli nii suur, et lõpetasin päevikupidamise sedamaid ning selle õnnetu kaustiku põletasin ära. Praegu on jube kahju, teismelist mina oleks nüüd päris põnev uurida.

Teismeline ja täiskasvanu siiski saavad ise otsustada, kuivõrd nad ennast avavad. Väikelaps paraku ei saa. Tema eest otsustavad vanemad. Ning kuna meie Tupsu on just selles õrnas eas, kus ta hakkab tajuma piiri isikliku ja avaliku vahel, olgu siis tema lood vaid sõpradele. Kunagi hiljem saab ta ise valida, mida ja kui palju avalikustada, aga vähemalt on need lood tallel.

Minu enda blogist Tupsu päriselt ära ei kao, kui ta mingis sündmuses asjaosaline (mitte peategelane) on, saab ära märgitud. Pilte temast siia aga rohkem ei tule. Piltide kohta veel niipalju, et näiteks lasteaias pidi Tupsu emme lausa allkirja andma, et lapse pildid tohivad netigaleriis üleval olla (ning isegi see galerii on parooli all!).

Ja minul endalgi on päris oma isiklik ruum olemas, kuidas siis muidu.

Kes soovib võtit?

Lappasin täna oma blogi. Nagu pidevad lugejad tähele on pannud, on seal mitugi lugu Tupsust. Arutasime Tupsu emmega ja leidsime, et need peaksid kolima eraldi blogisse ning lugema pääseb kutsetega.

Tõstsingi juba osa lugusid ringi, kui kommentaarid ka kopitud saan, kustutan lood oma blogist ära. Pildid ka loomulikult kolivad.

Miks? Eks ikka samal põhjusel, miks teisedki oma lapsed netis luku taha panevad. Tupsu on pealegi ise juba nii suur, et oskab oma soove ja tahtmisi väga selgelt väljendada ning ta on otse öelnud, et ta ei taha oma pilte netis võõrastele näidata, sõbrad ja tuttavad muidugi võivad näha. Ning nelja-aastase kohta oskab ta netti väga hästi kasutada.

Pealegi tahaksime temast võib-olla rohkemgi kirjutada, on nii palju huvitavaid juhtumisi ja arenguid, mis kakskeelse lapse puhul silma torkavad. Tupsu emme jääb selle uue blogi haldajaks ning mina kaasautoriks.

Kes huvi tunneb, andke märku, saadan kutse lugema. Eriti oodatud on need sõbrad, kes ka ise kakskeelseid lapsi kasvatavad. Kogemuste vahetamine on ju alati tore.

Igav liiv ja tühi väli...

Tupsul on viimasel ajal kombeks saanud õhtuti pikemaid jalutuskäike ette võtta. Mänguväljakult läbi, natuke ronimist ja liulaskmist ning siis tuleb üle silla edasi minna. Sihtpunktiks on Vanakas.

Kunagi, kui mina kooliplika olin, oli see ümbruskonna armastatuim suusamägi. Parajalt järsk ning kes sellest kukkumata alla sai, oli tunnustatud tegija. Nüüd vaatan ja imestan - pole see mägi kuigi kõrge ega järsk kah. Ning nagu kuulnud olen, lasevad sealt alla ikka päris tited juba.

Aga suvel pole Vanakal muud kui hunnik tühja liiva. Ümbruskonna põõsaalused on täis seltskondi, kel kotiga joodavat ligi võetud, suitsukonid ja paberipraht jäävad sageli sinnasamma. Liivast vahivad vastu klaasikillud.

Kurb. Lapsepõlvelegend on muutunud millekski tavaliseks. Pean Tupsule uue ja põnevama marsruudi leidma jalutamiseks.

Polegi veider

Tänase fotojahi jaoks tegin mõned pildid juba reede õhtul, paar mõttetut graffitit jäi ette. Aga kui tahtsin need pildid kaamerast arvutisse tõmmata, leidsin, et polegi neid enam. Tütar oli ära kustutanud, et Tupsu sünnipäevapiltidele ruumi teha. :S

Õnneks on midagi ka arhiivis ja seekord tuleb nendega leppida.

Minu jaoks on ja jääb veidraks Nõmme keskusesse ehitatud pilvelõhkuja. Algusest saadik oli jutt, et see siia tegelikult ei sobi, on liiga suur. Nõmme ehitusmäärustik näeb ju ette, et mändidest kõrgemaid maju ei ehitata. Kuskil mujal võiks see maja isegi ilus olla, aga siin on ta nagu kuub nööbi küljes, pealegi on selle juures alati jube tuuline.

Imelikke tänavasilte on maailmas ikka olemas.


Mõni silt paneb mehed veiderdama.Pingviinid lähevad koju...Puud viskavad koort vahel väga veidralt maha.

Ning rohkem veidrusi siin

Edit: ning ühe veidruse leidsin täna veel

Milline võsavillem oma kasuka metsa puu otsa riputas ja nüüd paljalt ringi silkab?

4 aastat ja 14 kg õnne

Neli aastat tagasi äratas tütar mu poole nelja ajal hommikul - vist on minek. Uimasena (magama olin saanud ju veidi enne kella kahte) arvasin, et äkki siiski valehäire. Igaks juhuks valisin 112 ning tütar hakkas oma telefonil tulevast issit taga ajama - too oli ju mitusada km põhja pool keikkal. Lubas esimese võimaliku transpordiga Tallinna jõuda. Meie aga istusime vahepeal kohale jõudnud kiirabiautosse.

Keskhaigla vastuvõtutoas mõtlesin, et vist pole nende aastatega midagi muutunud - tädike laua taga morn ja tige, õiendamist oli iga võimaliku asjaga. Mulle käratas: "Õde läheb istub sinna ja ei sega!" Hm, mõnes teises olukorras oleksin seda lausa komplimendina võtnud. Õnneks sai ta oma paberid kähku täidetud ja edasi juhatas meid hoopis kenam noor daam.

Tütrele öeldi, et valehäiret ei ole, aga kiiret ka veel mitte. Pandi monitorid külge, vaadati, et titaga on kõik korras ja lasti meil palatis tukkuda. Vahepeal muidugi käidi kontrollimas. Tasapisi hakkas tütar valutama ka. Lepiti kokku, et kui aeg sealmaal, tehakse selga tuimestus, seniks pakuti naerugaasi (millest paraku üldse tolku polnud).

Aegajalt helistas ka issi, oli saanud rongile ja kihutas juba Helsingi poole. Kõigi arvestuste kohaselt oli lootus Tallinna jõuda alles kella neljaks õhtul. Mõtlesime, et ehk tibuke nõustub niikaua ootama. Igatahes poole 11 ajal ämmakas vaatas ja ütles, et läheb veel aega. Mina seepeale küsisin, kas ma võiks kuskil kohvi joomas käia, hommikusöök oli ju ära jäänud. Lubati lahkesti. Nii ma siis üle tee sõõrikubaari läksingi. Rahustasin telefonis veel poega ja väimeest, et pole kiiret midagi. Mõnulesin kohvitassi taga ikka jupp aega.

Veidi peale 11 läksin haiglasse tagasi ning avastasin oma suureks üllatuseks, et ämmakas on täiesti stardivalmis - titt leidis, et tema enam ei oota. Mingist seljasüstist polnud enam juttugi - liiga hilja juba, sellest polevat kasu ja nüüd tuleb ilma hakkama saada. Tütre haledat: "Aga ma ju tahtsin..." oleme hiljem tihti meenutanud ja naernud.

Siis see suur töö algaski. Mõne aja pärast paistis väike näoke ning siis vupsas kogu titt välja. Ning just siis helises mu telefon - väimees muidugi. Suutsin vaid öelda: "Just sündis!" ning seejärel alles sain vaadata - kumb siis on? Tüdruk!

Ämmakas ulatas käärid: "Vanaema lõikab nabaväädi läbi!" Käed värisesid päris tublisti.

Selleks ajaks, kui värsket emmet korrastati, anti tibuke mulle sülle. Ilusate suurte siniste silmadega vaatas teine.

Tupsu anti emme hoole alla ning mina läksin õue telefoni piinama - uudist tuli ju sugulaste ja sõpradega jagada. Issi jõudis kohale just selleks ajaks, kui tütart Tupsuga palatisse hakati viima, nii et mina sain valvekorra talle üle anda ja koju sõita. Järgmisel päeval avastasin oma õlalt korralikud sinised pigistusjäljed...

Ja nüüd juba neli aastat täis. Tupsust on saanud asjalik neiu, vahel ninatark kah. Kohe-kohe lähmegi pidu pidama.

Jaburad mälestused

Arni loobib järjekordse palliga. No eks vaatame, kui palju jaburusi ma meelde suudan tuletada. Ma tegelikult olen teadlikult püüdnud oma mällu ruumi teha ja mõttetud asjad ära unustada, aga ütleb ju vanasõnagi, et mis noorelt õpitud, püsib eluaeg peas....

1. Eesti NSV hümn. Teate ju neid Semperi surematuid sõnu: "Jää kestma, Kalevite kange rahvas ja seisa kaljuna, me kodumaa..." NSV Liidu hümni näppas Arni mu eest ära, aga meeles on seegi. Ja siia ritta võiks panna üksjagu koolis õpitud luulekräppi eesotsas sellega: "Suur sõna "Lenin" igaveses rahus on mausoleumi graniiditahus..."

2. Pioneeritõotus: Mina, ***, tõotan pühalikult oma seltsimeeste ees... Kes pioneer olnud, eks see tea isegi. Aga samas meie rühma laul "Väike trummilööja" minu meelest küll jabur ei ole, ilus ja mõttega laul ju.

3. Kalašnikovi automaat. Võtan lahti ja panen kokku praegugi une pealt. Lasta oskan ka. Võib-olla mõne jaoks on see oskus hädavajalik, aga kuna mina olen otsustanud, et ma relva muus kui sportlikus mõttes enam kätte ei võta, siis pole selle oskusega ju midagi peale hakata.

4. Suur osa kuuekümnendatel aastatel ilmunud raamatust "Lapse tervishoid". Mõningad stiilinäited. Lapse ootamise ajal on isal kohustus kogu korteris teha põhjalik remont. Lapsele tuleb eraldada kõige valgem tuba korteris./Kuuekümnendatel, kui paljudel noortel peredel polnudki omaette korterit või see koosneski ühest-kahest toast!/ Sinna ei sobi vaibad ega toalilled. Mööblist on vajalik lapse voodi, mähkimislaud ning hooldaja kušett. Ukse kõrval peab olema nagi hooldaja kitli jaoks, mille ta lapse juurde tulles selga paneb. Samuti peab olema varutud piisavas koguses marlimaske, mida lapse hooldamise ajaks ette panna. Lapse toa põrandat peab iga päev pesema kloramiini 10%-se lahusega. Kui korteris on koeri või kasse, andke nad enne lapse sündi ära.

Nojah, oli seal asjalikku juttu ka, aga põhiliselt võtsime naabrinaisega selle ette siis, kui lapsekasvatuse stress kippus üle pea kasvama. Natuke lugesime, naersime ja oli jälle hea olla.

5. Üks nõukogude kodanikku iseloomustav laul: Moi dom ne dom, ne ulitsa, moi dom Sovetskii Sojuz. See laul on peas tegelikult sellepärast, et aastaid tagasi olin ma just oma sünnipäeva ajal Dnepropetrovskis ning sinna kavva kuulus ka laevareis Dnepril. Reis iseenesest oli väga tore, aga kestis ta kolm ööd-päeva ja igaõhtuse kultuuriprogrammi raames laulis laevaseltskond seda tülpimuseni. Kõige hullem - just selle lauluga tervitati mind sünnipäeva puhul!

6. Minu iga-aastane jõulu- või nääripeo leivanumber (pakilunastamise salm) Piiri-pääri, kus on pääsukese näärid? Asja teeb koomiliseks see, et luuletus lõpeb sõnadega: Nääriks saab ta suured prillid, et teaks karta krokodilli! Sel ajal, kui ma tolle salmiga esinema hakkasin, katsid mu prillid ju pool nägu ära.

Ah et peab meemi edasi ka viskama? Noh, Sirje, Hundi ulg, Nirti, Nipitiri - tuulutage oma mälu!

Kuidas ma Saagimit tegin

Oli täna vaja linnas käia ühel veidi pidulikumal üritusel. Loomulikult panin seeliku selga. Linnas tundsin, et vähe ebamugav käia. Arvasin, et seeliku vooder jälle rullis, üritasin seda vaikselt kohendada ja tundus, et ongi parem. Üritusel sai põhiliselt istutud, nii et probleemi polnud.

Üritus peetud, kohv joodud ja tort söödud, oli aeg bussi peale lipata. Et bussipeatus lähedal, buss ka kohe tuli ja pääsesin jälle istuma, ei saanudki aru, et midagi valesti oleks. Kui aga koduses bussipeatuses maha astusin, tundsin, et miski segab käimist kohe kõvasti. Üle tee pargi juurde ma siiski jõudsin ning siis avastasin: uups, üks strateegiline pesutükk otsustas otsad anda. F***!

Õnneks pargi juures rahvast polnud, sai see pesutükk ära sikutatud ja otseteed sinnasamma prügikasti lennutatud. Koduni oli vaid 300 meetrit, seelik parajalt pikk ning tuult polnud, nii et 100% Saagimit siiski välja ei tulnud. :P

Nojah, kuigi ma vanast ajast tean, et daamil peab ikka teine paar sukkpükse kotis varuks olema, siis tänane kogemus õpetas, et ei tee paha ka muid riietusesemeid kotti pista.

"Auavaldus" Bushile

Üks San Fransisco kodanikeühendus on teinud ettepaneku anda ametist lahkuva presidendi George Bushi nimi linna kanalisatsioonivõrgule.

Ühenduse eestvedaja Brian McConnelli sõnul on ettepanek põhjendatav sellega, et pärast Bushi lahkumist jääb järele nii palju sodi, et sellest lahti saamiseks kulub 10-20 aastat.

Allkirja ettepaneku toetuseks on andnud juba üle 13 000 inimese.

*uudise edastas Mail.Luxury.fi meililisti vahendusel

Hapukurgine

Tervitusega Larkole

Pean paraku Larkoga vägagi nõus olema. Kui päeva lehtede ülevaatamiseks kulub ainult 10 minutit, on asi ikka kehva. Olgu küll, et ma kiire lugeja olen, aga pooleks tunniks peaks ikka lugemist jätkuma...

Ja nagu näen, kummitab hapukurgindus teisigi. Avastasin nimelt täna trackerit sirvides, et keegi on mu blogi algusest lõpuni läbi lugenud. Pidi ikka viitsimist olema, olen tõsiselt meelitatud sellest huvist.

Ning naljakad otsisõnad on kah kuhugi kadunud, täna aeti põhiliselt Nirtit taga. No blogipuud vaadates arusaadav ka.

Õnneks on mul veel paar raamatut ootamas. Tegelikult peaks väljas ringi liikuma, et 'päästerõngast' vähemaks saada, aga kuna ma päris amfiibinimeseks ei ole veel hakanud, ei tule sellestki suuremat välja.

Suvi, kaunis suvi...

Piilume võõrasse rahakotti

Hiljutine artikkel Postimehes ja selle kommentaarid ajasid minul kopsu üle maksa. Millegipärast üritatakse jätta muljet, et puuetega inimesed saavad riigilt kolepalju raha, neid on üle mõistuse palju ning vähemalt pooled neist on petised, kes üritavad VEK-is kõigi vahenditega näidata end hädisemana kui nad tegelikult on.

Kurb on see, et leidub veel nii palju inimesi, kes sellist möla ka tõsimeeli usuvad. Ei vaevuta endale isegi põhimõisteid selgeks tegema - mis on puue, mis on töövõime kaotus, mis on toetuse eesmärk.

Esiteks: puue ja töövõime kaotus EI OLE sünonüümid. Puue tähendab füüsilise, meelelise või vaimse funktsiooni puudumist või alatalitust, mistõttu inimene vajab oma igapäevaelus kõrvalist abi. Praegu veel kehtiva klassifikatsiooni järgi jaguneb see kolme astmesse: keskmine, kui abi vajatakse vähemalt kord nädalas, raske, kui abi on vaja igapäevaselt ning sügav, kui abi ja järelevalvet vajatakse ööpäevaringselt. Seadus on ümbertöötamisel ning see klassifikatsioon kaob, jääb ainult määratlus, kas puue on või mitte. Praegune toetuse määramise süsteem, kus toetussumma suurus sõltub puude raskusastmest, peaks muutuma kulupõhiseks, seega tegelike lisakulude korvamiseks (millega kaasneb muidugi oht bürokraatia suurenemisele, sest kõik kulud tuleb ju dokumentaalselt tõestada).

Töövõimekaotuspension on hoopis teine asi, seda makstakse eelkõige inimestele, kes mingil põhjusel (invaliidistumine või üldhaigestumine) ei saa töötada täie jõuga, kui üldse saavad. Jutt, et nt 80%-se töövõime kaotusega inimene vehib viis päeva nädalas kaheksa tundi päevas rasket tööd teha, on täielik jama. Ta võib töötada (ja hea õnne korral töötabki) päris asjalikul kohal. Ei takista ju ratastool näiteks tööd IT vallas, kui pea ja käed terved. Kuid ehitusel tal midagi teha pole.

Puudega inimesele ei määrata tingimata töövõimetuspensioni ning töövõimetuspensionär ei pruugi saada puudetoetust, sest talle ei määrata puuet. Pensionieas inimestele üldreeglina lisaks enam töövõimetuspensioni ei määrata, kuid puudeastme võib ta saada küll. Et vanemas eas tervis logisema kipub, siis on see üsna loomulik.

Muud toetused sõltuvad ju konkreetsest inimesest. Aga näiteks puudega lapsevanema toetust saab ainult juhul, kui ollakse üksikvanem või abikaasa ka puudega ning kuigi määr on 300.- lapse kohta, siis üle 800.- kuus kätte ei saa, olgu lapsi 3 või 13.

Õppetoetus puudega õppurile on mõeldud õppimisega seotud lisakulude katteks (siia alla mahub ka õppematerjalide paljundamine), kui aga kulu on alla 100.- kuus, siis toetust ei saa.

Miks paljud inimesed siiski tahavad puuet vormistada? Üks põhjus on ka see, et vajalike abivahendite saamine on pandud sellest otsesesse sõltuvusse. Kui puue on vormistatud, saab sotsiaalosakonnast isikliku abivahendite kaardi, mille alusel siis soodushinnaga abivahendit osta. Kui seda kaarti pole, maksad täishinna, kui üldse midagi saad. Kõikide abivahendite hindadest mul ülevaadet pole, aga näiteks digitaalne kuuldeaparaat (millel on mitu programmi ja mida saab erinevates keskkondades eri režiimidele lülitada) maksab minimaalselt 11000.- Pole isegi keskmist palka teenivale inimesele just väike väljaminek. Lisaks on vaja osta patareid, kõrvaotsikud ja ega needki vähe maksa.

Paksu verd on tekitanud ka invaparkimiskohtadel seisvad kallid autod, millel parkimiskaart tuuleklaasil. Et kuidas ikka vaene invaliid sellise osta jaksas? Aga võib-olla on tal hea ja veidi jõukam sõber, kes taksot nõustus mängima? Kaart on ju nimeline ning pilt kah peal ning käib kaasas just selle konkreetse puudega inimesega. Või peaksid neil invaparkimiskohtadel seisma ainult omaaegsed mootorkärud (autoks on sellist palju nimetada), mida nõukaajal invaliididele tasuta eraldati? Käsijuhtimisega sapakaid vist enam ei liigu.

Nii et pole need puuetega inimeste rahakotid niiväga paksud midagi. Jah, olen nõus, et meie ühiskonnas on palju teisigi, kes toetamist vajavad. Ja olgu öeldud, et puuetega inimesed pole sugugi need, kes käsi pikal, kangesti tahaksid kogu riigi rahakoti endale saada. Palju rohkem valmistaks neile heameelt võimalus jõukohast tööd teha, ise midagi anda ja saavutada. On ettevõtjaid, kes sellest on aru saanud ja üritavad võimalusi pakkuda (ning on nõus võtma riski, et inimesed alati ei saa täisjõus töötada, et nad võivad ootamatult haigestuda, et neid tuleb rohkem aidata ja juhendada). Kokkuvõttes oleks sellest kasu meie kõigi rahakotile.

Taimetargad uu!

Avastasin, et mul on otse kaevu kõrvale hakanud mingi puuke kasvama. Kuigi ma üldiselt taimi tunnen, siis selle tuvastamisega jäin hätta.

Algul arvasin, et tegu paplivõsuga ja siis oleks puukese teekond läinud otseteed prahihunnikusse. Paplit ma oma aias näha ei taha. Kunagi olime tohutult hädas värava kõrval kasvanud kahe suure ja võimsa papliga, kevaditi oli valget villa terve elamine täis. Õnneks saime neist lahti.

Siis kaldus kahtlus hõbepaju poole. See võiks mulle isegi meeldida, ainult sobivat kasvukohta on vaja, kaevu kõrvale ta jääda ei saa.

Aga äkki pole kumbki?

Vars on tal tugevalt puitunud ja roheline, lehed hallikasrohelised, päikese käes isegi hõbedased. Kas keegi suudaks pildi järgi tuvastada, millega tegu? Ma muide olen näinud potis kasvatatavaid sidruni- ja apelsinipuid, mingi sarnasus on olemas. Aga see pole ometi võimalik?

RING - alguse ja lõputa?

Ring kui sümbol - aastaring, eluring, sõprusring... Pole tal algust ega lõppu, pidevas jätkumises ja kordumises... Kuid vahel võivad ringid katkeda, vahel põimuda ja moodustada erilisi mustreid.

Aastaringid puul annavad teada, kui rasketel või headel aastatel sai see puu kasvada, enne kui saag ringi katkestas.

Imelikud ringid maapinnal - kas siin käis UFO?

Ja veel mõned ringid siin

Teised ringijalutajad

Turunostalgia

Kust saab nõmmekas oma igapäevase kartuli ja kapsa? Kus võib nädalavahetusel pea kõiki tuttavaid kohata? Õige - Nõmme turul.

Käisin minagi täna turul. Fotoka pistsin ka taskusse - poole aasta pärast turgu sellisel kujul ju enam ei eksisteeri. 31.detsember on see päev, mil sealt viimased ostud saab teha. Siis pannakse väravad lukku ja algab suur lammutustöö. 11-19 miljonit krooni pidi see lõbu Tallinna linnale maksma minema. Ajutised müügipunktid lubati küll selleks ajaks turu kõrvale parklasse panna, aga praegu küll ette ei kujuta, kuidas see välja hakkab nägema.

Üle 70 aasta vana turuhoone näeb väga väsinud välja. Ega nende aastate jooksul seda ju remonditud olegi, kui paar potti värvi ja mõned aknaklaasid välja arvata. Aasta tagasi lahvatas skandaal, kui linnaisad lõpuks ometi avastasid, kui jubedas seisus lihamüük tegelikult oli. Aga minu lapsepõlves ei müüdudki selles majas liha, lihakarn oli omaette (seal, kus praegu piimaletiga ruumi jagatakse) ning suures majas olid hoopis köögiviljaletid. Meil olid kunagi jänesed ning just sellest majast leidsime toreda tädikese, kelle käest porgandipealseid ja kapsalehti sai. Kasvatas ta neid üsna Sõpruse puiestee ääres, umbkaudu sealsamas, kuhu nüüd Elisa oma ärihoone püsti pani.

Aga praegugi on võimalik osta ehtsat ja eestimaist kaupa, müüjatega maast ja ilmast lobiseda, oma käega tomatit ja kurki valida, natuke tingida. Ja kui Kaamos meenutas omaaegset Kalinini turgu ning odavat arbuusi, siis sedagi on võimalik saada.

Savisaar lubas suure suuga, et turu kohale avatakse järgmise aasta mais munitsipaalpood. Mida see peaks tähendama? Mina tahan ikka traditsioonilist turgu, kus hind kujuneb nõudmise-pakkumise teel, kus võib kohata muhedaid müüjaid, kus kauba headust saab oma silmaga hinnata ja kus on lihtsalt tore käia.

Terve pildiseeria on siin.

Minu kodu on mu kindlus

Larkol vist on suvisel hapukurgihooajal igav hakanud või siis piinab uudishimu kangesti, et ta tahab teada, kuidas teised blogijad elavad. Nagu Kroonika lipulause kõlab: uudishimu pole patt. Eks või siis veidike endagi kindluse ust paotada.

Kujutage ette 100-aastast maja kogupinnaga ca 60 ruutmeetrit. Elamispinda on sellest täpselt pool, teise poole moodustavad köök, veranda, esik ja paar pisikest kõrvalruumi. Esikust pääseb paremale kööki. Köök iseenesest ei ole väike, aga pliit soemüüriga jagab ta pooleks ning otseselt köögina on siis kasutuses ainult pliidiesine pool, kuhu peavad mahtuma veel kapp, laud ja pesumasin. Igatahes kapi ja laua vahelt mahub läbi ainult külg ees. Sellest hoolimata on köök igapäevaselt sihipärases kasutuses, puupliidil saab vägagi maitsvat toitu valmistada.

Soemüüri tagune osa on erinevatel aegadel eri funktsioone täitnud, eluruumist söögitoani ja minu töötoani. Praeguseks on sellest kujunenud lihtsalt kolikamber. Aga kui ma väike olin, oli köögiakna kohal hoopis uks ning kogu see ruum oligi meie pere elukoht. Ülejäänud maja oli hoopis teise pere kasutuses. Uks tehti vahele alles veidi enne mu õe sündi.

Ülejäänud majapoolt on korduvalt ümber ehitatud, seal, kus praegu esik, oli kunagi hoopis teine köök. Köögist otse pääses tuppa. See tuba on ka praegu sama suur kui tollal, 11 ruutu ning seal pesitseb Tupsu oma emme-issiga. Ühes seinas on riidekapp, nurgas kušett, mida poes millegipärast poolteiseinimese kušetiks nimetati, selle otsas Tupsu voodi. Teises seinas kirjutuslaud ning ahi. Kirjutuslaual troonib mu printer-skänner-koopiamasin ning kui vaja, saan seal oma asju teha.

Esikust vasakule jääb nn. suur tuba. Tuba ulatub läbi maja, kummaski otsas on aken ning kummagi akna kõrval lahtikäiv diivan - üks mulle, teine pojale. Piki üht seina jookseb suur raamaturiiul, aga raamatuid on veel igas mõeldavas ja mõeldamatus kohas. Ühe akna all on ümmargune diivanilaud, mis teenib ka söögilauana, teisel pool telekalaud telekaga. Ukse kõrval on veel üks väiksem raamaturiiul (selles pesitseb ka paar veinipudelit). Kogu päevane elu käibki selles toas ning kui koristama tahad hakata, tuleb rahvas lihtsalt õue kupatada. Suvel pole probleemi, aga talvel küll.

Kunagi oli selle ühe toa asemel kaks, siis aga leidsid mu vanemad, et sein tuleb vahelt maha võtta, on lahedam. Hiljem on seda tuba mitut viisi kappidega pooleks jagatud, neli aastat tagasi suure remondi käigus sai jälle kapp seina äärde kolitud.

Veidi vähem kui 30 aastat tagasi elasin ma selles majas üksipäini, viimased 20 aastat aga on stabiilselt viis asukat pidanud siia mahtuma (koosseis on veidi muutunud).

Edasi ei julge meemi saata, eks igaüks peab ju kodu oma kindluseks. Aga kes julgeb, võib proovida just niipalju ust praotada kui heaks arvab.

Nõiad, tähelepanu!

Öösel siin maanduda ei tohi...

pildistas Ester

Lapsesuust...

... pead sa tõde kuulma.

****

Tupsu vaatab, kuidas vanaema pingutab, et teksade lukku kinni tõmmata. Siis ütleb: "Tead, mina võtan jalgratta ja sina võtad kõndimisekepid. Mina sõidan ja sina teed kepikõndi (näitab ette, kuidas täpselt), siis läheb pepu väiksemaks!"

****

Turule võtab Tupsu nuku kaasa. Kui koju hakkame tulema, ütleb: "Ärme lähe tee pealt, lähme metsa alt." Küsin: "Miks?" Vastab: "Mu laps jonnib ja jonniva lapsega ei tohi teiste inimeste juurde minna!"

****

Rattatee äärde on pandud pingid, aga prügikaste nende juures pole ja pinkide ümbrus on väga prahine. Nõmme linnavalitsus põhjendas prügikastide puudumist just sellega, et igaüks peab oma prahi ise ära koristama. Tupsu vaatab ja ütleb: "Loll mõte! Nad ju ei korista. Aga kui prügikast oleks, siis äkki paneksid ikka prügikasti oma prahi."

Klassikas ootab

Ükskõik millise endise klassikaaslasega viimasel ajal kokku olen saanud, kindlasti on üks küsimus: kas kokkutuleku teeme?

Imelikul kombel on meie klass just pärast lõpetamist hakanud väga kokku hoidma. Kooliajast sellist ühtekuuluvustunnet ja siirast huvi teiste käekäigu vastu ei mäletagi. Aga kohe pärast lõpetamist hakkasid toimuma kokkutulekud, vahel isegi kaks korda aastas. Kõik, kes vähegi said, püüdsid kohale ilmuda.

Pärast klassijuhataja surma tuli pikem vahe, eks oma osa nõudis ka laste kasvatamine. Kui lõpetamisest täitus 25 aastat, korraldasime uuesti suure kokkusaamise, tänaseni naerame, kuidas meil õnnestus ühe klassivenna koduaias muru küntud põlluks tantsida. Siis jäi jälle aastaid vahele, kuni mõni aasta tagasi järjekordse klassivenna matusel otsustasime, et aitab, meid on liiga vähe järele jäänud, et ainult üksteise matustele jõuda. Kohtuda tuleb siiski elavatega.

Ja nii nüüd ongi, et augusti algul tuleb üks nädalalõpp reserveerida oma klassile. Koha leidmisega pole ju probleemi, Tallinnas on küllalt selliseid mõnusaid söögi- ja istumisekohti, mis hommikuni lahti, kui keegi oma koduaias pole nõus seltskonda vastu võtma.

Nii et varsti jälle aeg telefoni otsas istuda ja rahvast klassikale hõikuda.

Sokikand

Marta kirjeldab, kuidas ta oma esimese sokipaari kudus. Pildilt sain aru, et kannaosa oli tehtud tugevdusega, kommentaarides aga kurtsid paljud, et nemad sellist teha ei oska. Tegelikult on see väga lihtne.

Kes vähegi sokki kudunud, teab, et kui sääreosa valmis, jäetakse kaks vardatäit silmi ootele ja kahest vardatäiest hakatakse parem-pahempidi edasi-tagasi kududes kannalakka kasvatama. Kogu nipp seisnebki selles, et parempidi kududes kootakse silmad üle ühe, see tähendab, et esimene silmus tõstetakse kudumata ära, järgmine kootakse, jälle jäetakse üks silm kudumata, järgmine jälle kootakse ning nii rea lõpuni. Pahempidisel poolel kootakse kõik silmused ära. Nii jääb sokikand kergelt triibuline ja paksem, aga ka tunduvalt tugevam kui tavaline kude.

Minule õpetas selle nipi vanaema. Koolides seda tõesti ei õpetata ja ma ei imesta sugugi, et paljud sellepärast ei oskagi. Kui mu enda tütred käsitöötunnis sokke pidid kuduma, tahtsin neile ka niisugust kanda õpetada, aga käsitööõpetaja ei lubanud, ikka vanal traditsioonilisel viisil tuli kududa, äärmisel juhul niit tugevduseks sisse panna. Olin päris pahane, minu meelest oli see lõnga raiskamine, kui sokki kuigi kaua kanda ei saa. Aga nüüd koob Tupsu emme Tupsu sokid küll tugevama kannaga.

Pilt on pärit Marta juurest ja siia riputatud tema lahkel loal.

On ju ilus selline kannaosa?

Plaanid on muutmiseks

Plaan oli laupäeval korra Tartus ära käia õetütre, tema lapse ja Tupsuga. Õetütar pidi minema sõbranna lapse sünnipäevale ja mina mõtlesin end kaasa smugeldada, et käia ühe blogituttava juures ja niisama Tartu peal ringi vaadata, pole seal ammu käinud. Siis aga teatas tuttav, et tema peab ise hoopis Tallinnas olema see päev (väga heal põhjusel - kõrgkooli sisseastumiseksamitel). No tore, pean talle siis pöialt.

Täna aga teatas õetütar, et tema ka minna ei saa - sõbranna laps oli tuulerõuged saanud ning ega ole ju mõtet minna endale nakkust korjama. Niisiis tuleb nädalavahetuseks midagi uut välja mõelda.

Minu enda tänane pikk koosolek aga rikkus ära väimehe plaanid (ja mitme teise inimese omad ka). Nimelt oli neil kavas täna stuudios uue plaadi materjali lindistada. Õnneks said nad teise aja ja lindistamata midagi ei jää.

Koosolek kippus ka venima ja laiali valguma. Kuna selle seltskonnaga saime kokku esmakordselt, oli päevakord pikk ja palju lahtisi otsi, samas kaldusid mõned osalejad pidevalt teemast kõrvale. Olen ise harjunud seltskonda ohjes pidama, seetõttu ei tundnud ennast eriti mugavalt. Aga on lootust, et kui tööjaotus paika loksub ning kõik asjadega kurssi saavad end viidud, saame edaspidi normaalse ajaga hakkama.

Ning ülejäänud puhkuse ajaks ma mingeid kaugeleulatuvaid plaane ei tee, kui kellelgi aga hea idee tuleb, võib mulle märku anda.

Logistikaharjutusi

Mida teha, kui lasteaed on poolteist kuud puhkusel, pere üks täiskasvanutest käib tööl graafiku alusel (s.t. et tööaeg võib olla nii hommikul, õhtul kui nädalavahetustel) ja puhkust sel suvel ei saa ning ülejäänud pereliikmed (2 meest ja 1 naine) töötavad nagu jumal juhatab (s.t. enamasti siis, kui tööd on vaja teha, mitte siis, kui endale meeldib) ning tahaksid veidi ka oma asju ajada?

Tupsu igatahes küsib igal õhtul: "Kellega mina homme olen?" ja meie teised peame iga päev otsustama, kes mis kell kuhugi minna saab ja kui kauaks. Kuigi püüame üksteisega arvestada, juhtub vahel ka nii, et kas pole tähele pandud teise ütlemist või on see lihtsalt ununenud ja siis viimasel minutil algab suur kombineerimine.

Kuna minul peaks kirjade järgi nagu puhkus olema, siis langebki kõige suurem lapsehoidmise kohustus mulle. Aga vahel on ka minul ju omi asju ajada.

Nüüdsest seisab toas nähtaval kohal suur kalender, kus päevade ja kellaaegade kaupa kõigi liikumised kirjas. Ning sinna vaatamata ei tohi keegi enam mingeid asjaajamisi kokku leppida.