Küllap mäletavad paljud veel, kuidas paarkümmend aastat tagasi ühel kevadisel laupäeval kõik vabatahtlikult sunniviisiliselt tööle ja koristama läksid. Minemata jätta ei saanud, siis tuli kohe ülemustele või õpetajatele aru anda.
Täna oli teisiti. Täna mindi nagu laulupeole. Eestlastele igiomane ärategemise komme sai uue ja positiivse tähenduse.
Täna oli teisiti. Täna mindi nagu laulupeole. Eestlastele igiomane ärategemise komme sai uue ja positiivse tähenduse.
Meil kippus päev äpardusega algama - tiimijuht oli määranud kohtumiskohaks bussipeatuse Valdeku ja Männiku tee ristmikul, ise aga Viljandi maantee äärde lipujaama läinud. Kohale jõudsime sellegipoolest. Pikk kotijärjekord liikus kiiresti, rull valgeid, paar punast ja paar kollast kilekotti vahetasid nobedasti omanikke. Pärast küll selgus, et targem oleks olnud kollaseid kotte rohkem võtta, klaasi vedeles metsas hämmastavalt palju.
Hätta jäime ka kaardilugemisega. Lipujaamast juhatati suund küll kätte, aga ega me sellegipoolest kindlad ei ole, et me just oma tiimile kinnistatud prügihunniku juurde jõudsime. No vahet pole, prügi on prügi. Hakkasime järjest kotte täitma ja rehve tee kõrvale virna laduma. Ühes kohas pidime lausa auku kukkuma, otse pudelikuhja. Seda kindlasti kaardil polnudki. Ja sinna me kollased kotid läksid...
Pärast puhkepausi läksime oma teist platsi otsima teisele poole suurt teed. Sai sealtki mitu-mitu kotitäit kokku kogutud ja kõige viimased kotid täitsime ära hoopis maanteekraavis. Selgelt aru saada, et ehitusprahti polnud vaevutud isegi mitte metsa viima ja seisnud oli see seal vähemalt paar aastat.
Selleks korraks sai Männiku mets puhtaks. Ära tegime!
Ja hulgem pilte siit
2 kommentaari:
Jajah, Männiku karjäär oli ikka jubedus kuubis, kui ma seal viimati käisin. Ehk on nüüd puhta paiga täisroojamine neile rajakatele psüühiliselt veidi keerulisem...
Unistada ju võib?
Tublid olete! :)
Postita kommentaar