Ajaveeb 2008 - ninast veri väljas?

Ilus reedeõhtu. Blogijate koorekiht on juba Tartu kogunenud, et vähem kui tunni aja pärast loorberipärgi vastu võtma hakata. Kuna neil on hetkel parematki teha, kui netis surfata ja blogisid lugeda, võin siin rahulikult pläägutada, kartmata, et nad kohe kommentaariumi mind risti lööma tormavad. Ja kuna lubatakse ägedat pidu, on mõnelgi homme peaparandusega piisavalt tegemist, nii et vaikuseperiood tõotab pikemakski kujuneda.

Mind Tartus ei ole. Mitte sellepärast, et ma pidutseda ei tahaks või ei sooviks teiste blogijatega reaalis tuttavaks saada. Lihtsalt homme hommikul pean siin Tallinnas olema ühel üritusel, kus võib sõna otseses ja kaudses mõttes verevalamiseks minna.

Viimased päevad on käinud üks kõva vahukloppimine kogu selle Ajaveebi konkursi ümber. Linkima ei hakka, enamus neist lugudest on ka blog.tree esilehele jõudnud ja keda huvitab, on need ka läbi lugenud. Mõni on solvunud, mõni sõimab valimatult kõiki ja kõike, mõni peab peenikest naeru ja mõni ei saa millestki aru.

Mis ma ise arvan?

Üldiselt tore ettevõtmine ju. Korraldajad on vaeva näinud - ega ükski asi iseenesest ei toimi. Et mõni asi pettumuse valmistas - ju ma siis ootasin midagi muud. Mida?

Esiteks - rohkem kommentaare. Kui kellegi poolt hääletada, võiks ju põhjendada ka, miks just see blogi meeldib ja miks arvatakse, et just selles või teises kategoorias võiks see paremate (või populaarsemate) hulgas olla. Nüüd nägin, et oli küllaltki suur hulk blogisid, mis olid konkursile esitatud, aga mille kohta polnud ÜHTEGI kommentaari ega arvamust. Veidi imelik tundus.

Teiseks - arvajatelt veidi suuremat pühendumust. Vägisi ja käsi väänates ju kedagi arvajaks ei pandud. Kui vabatahtlikult endale mingi kohustus võetakse, siis võiks seda ka täita. Vähe oli neid, kes tõepoolest nii ka tegid, aitäh teile! Võib-olla oleks kohe pidanud ära märkima, et see või teine arvaja on suurem asjatundja seda või teist liiki blogide alal ja keskendub peamiselt neile. Loomulik, et igaüks kõiki blogisid läbi lugeda ei jõua. Kui aga arvaja lubab endale kuskil foorumis ülbitsemist stiilis: 90% blogidest on niikuinii saast ja ei väärigi tema kõrgeaususe tähelepanu, siis on see lihtsalt solvav.

Kuidas edasi?

Mitmed blogijad on teinud päris asjalikke ettepanekuid. Kui need läbi mõelda, jääb sealt kindlasti midagi sõelale. Usun, et korraldajad saavad võimalikust solvumisest üle ja ei viska koos pesuveega ka last välja. Ja ehk areneb aastaga meie blogosfäärgi niivõrd, et õpime rohkem üksteisest hoolima, üksteist tunnustama, üksteisega arvestama.

Paneks omalt poolt mõned eelistused ka.

Aasta uustulija: vaieldamatult Nipitiri. Tulla ja lühikese ajaga blogipuu tippu hüpata, samal ajal kogu blogosfäär kihama panna - see on saavutus. Soomlaste moodi: nostan hattua! Lisaks veel lahedad jutud, mis pikkade jänkukõrvadega kinni püütud. Kikita aga kõrvu edasi!

Ühiskond ja poliitika: no see on üsna veniv mõiste, nagu kummipael. Aga pakuksin esikohta Nirtile. Asjalikud, lahedad kirjutised, mis kutsuvad kaasa mõtlema. Et sageli ka vaidlema ja üsna rämedalt kirjutajat paika panema - see on ju selge märk, et Nirti ei jäta lugejaid ükskõikseks. Teda võib julgesti arvamusliidrite sekka arvata.

Minu elu, meie elu: need on kategooriad, mille alla liigitub enamus blogisid. Ning siit seda üht ja ainust välja valida on võimatu - igaüks lisab oma killu, igaühel on oma vaatenurk. Aga siiski: Tiiatibu. Miks, ei vaja vist seletamist neile, kes tema blogi loevad. Ja kes ei loe - ise teate, millest ilma jääte.

Ülejäänud kategooriad jätan asjatundjate hooleks.

Mis saab homme?

Suurel hulgal blogijatest on kergem või raskem pohmakas, paarkümmend õnnelikku uhkeldavad kenade sini-kollaste või kolla-siniste pusadega, mõned lukus olnud blogid tehakse uuesti lahti (selle üle on mul eriti hea meel), kõige mustema stsenaariumi puhul teeb mõni pusast ilmajäänud blogija virtuaalse eneka.

Torm veeklaasis saab mööda. Järgmise korrani.