Naadilahing

Oh, kuidas ma vihkan naati! Võitle temaga nagu seitsmepealise lohega ja ikka jagu ei saa...

Meil on aia tagumises osas paarikümneruutmeetrine tühi lapp, endise kuuri alune. Kui kuur lammutatud sai, polnud sellele kohale võimalik midagi istutada, pinnas oli klaasikilde ja muud sodi täis, kivipuru pealekauba. Tasapisi sai küll seda sodi sealt vähemaks, aga isegi nüüd peab seal toimetades kilekott ligi olema, kuhu prahti saaks korjata. Tegelikult ei taha keegi seal aiaotsas eriti olla ka, sinna tuleb puude-põõsaste vahelt lausa pugeda, päikest paistab õhtupoolikuti, keskpäevase varjab naabritevaheline kivimüür. Põhiliselt kasutab koer seda osa oma hädade tegemiseks.

Teadagi, mis juhtub, kui plats harimata jätta - umbrohi hakkab lokkama. Kõige hullem on muidugi naat. Olen mina seda platsi mitugi korda läbi kaevanud ja juurikaid välja kiskunud, ikka tulevad uuesti. Sel kevadel polnud õigel ajal aega kaevamistööd ette võtta, siis hakkasid massiliselt õitsema metsikud kollased tulbid, ei raatsinud nende kallale minna, seda enam, et mul pole neid kuhugi ümber ka istutada. Ühtäkki avastasin, et naadivõsa ulatub rinnuni...

Vikativars läks katki ning uut pole siinkandis saada. Aga õnneks olen ma kunagi endale ühe sirbi ostnud. Sellega siis täna naatide kallale läksingi. Pooled sain maha lõigatud ja kompostihunnikusse veetud. Naatide keskele on end sättinud ka üks ilus floksipuhmas, vaja nuputada, kuhu see kolida ning kui teine pool platsist ka pügatud saab, võib hargiga juuri kaevama hakata.

Edasiseks on kuri plaan sealt pealmine pinnas ära koorida ja läbi sõeluda, et viimanegi juurejupp kaoks. Tulbisibulad peavad kah kolimise ette võtma, kuigi ei tea veel, kuhu. Aianurgas olev vana kompostihunnik tuleb ka läbi kaevata.

Tahaks sinna väikese köögiviljamaa tekitada. Aga ei tea, kuidas naatide eest edaspidi kaitsta. Kas oleks abi geotekstiilist ja vanade eterniidiribadega ääristamisest, enne kui uue mulla peale paneks? Pinnas on ju seal huumusrikas, korraliku istutusmulla lisamisel võiks asjagi saada...

Senise potipõllunduse koha võiks ju kasvõi maitsetaimedele eraldada, praegu on lapike seda ja lapike teist, ei väljanägemist, ei saaki...

Tänase päeva muud kasulikud tegemised:

* kaks suurt kotitäit kasutuid riideid Humanasse viidud. Eks neid tule veel kuhjaga, kui kõik kapid läbi sorteeritud saavad.

* naabrite ülisuurt pärna rüüstatud. Pooled oksad ulatuvad meie aeda, varjavad valgust, katus on nende pärast samblane. Naabritel polnud selle vastu midagi, perepoeg lubas nädalavahetusel vaadata, ehk saebki veel mõned suuremad oksad altpoolt maha - tal endal ka need akna ees ju.

* Tupsu käis teiste naabrite pool aiabasseinis sulistamas, pärast aitas emmel 1/3 oma mänguasjadest läbi vaadata ja koristada, leidis isegi ÜHE asja, mis ära visata :P

Homseks lubas vihma, aga kui tervet päeva ei saja, siis naadisõda ilmselt jätkub...

Puhata ja mängida

Suvi tuli ja läks. Minul aga algas puhkus. No ehk tuleb suve veelgi, mul pikk puhkus ja kuna vahepeal tuleb päevakaupa käia mõningaid kolleege asendamas, saab need päevad veel lisaks...

Juba on selgunud, et vähemalt ühest plaanist asja ei saa ja teine on veel lahtine. Asendusvariandid on õnneks olemas ning kodus kipub tegemist üle pea olema, tea, kas jõuabki kõik ära tehtud. Hunnik raamatuid ka ju ootel.

Tütrel pidi puhkus algama järgmisest nädalast, kuid kuna ta töögraafik oli ülipingeline, andis organism märku, et nii ikka ei lähe. Arst diagnoosis kurnatuse, kirjutas haiguslehe ja ei lubanud enne puhkuse lõppu töökoha poole vaadatagi mitte. Tupsu muidugi on üliõnnelik, et emme kodus ja minulgi kah palju kergem.

Oleks nüüd ilmagi, ega tervet puhkust toas ka taha istuda. Väljas on tegelikult üsna soe ning kui päris pussnuge ja väikesi poisse sadama ei hakka, tuleme toime.

Vett palun!

Vette ma seekord päris ei roninud - veidi külm minu jaoks veel...

Aga vee ääres ja vee peal sai oldud küll. Ning vesi võib vahel lihtsalt ilus vaadata olla. Mis vee all toimub, vaadake siit.

Et remondimeestel tööpuudust ei tuleks...

Loen ja mõtlen ja ei saa aru... Tundub, et just viimased 10-15 aastat on ehitajatel kombeks teha töid nii lohakalt ja nii suurte puudustega, et aasta-paari pärast saaks hakata kohe suuremahulisi remonditöid tegema. Pole see ju mingi haruldane ega ainukordne juhtum...

Nõmme põhikool on minu kool. Mäletan väga hästi, kui see nö. uus maja ehitati. Tollal oli see ehituskunsti viimane sõna, uudne lahendus, koridorite ja korraliku aulata, saal täitis ka jalutusruumi aset. Spordisaal maja keldris, garderoobide vastas, ilma akendeta ja otsese tuulutuseta. Aga muud viga polnud, kui et ruum oli madal, pikematel noormeestel oli oht hüpetel peaga lakke lennata. Mingist pinnasevee sissevalgumisest polnud juttugi.

Aga krohv püsis seinas, suviti värviti ruumid lastevanemate kaasabil üle, aknad käisid kinni-lahti, soojus püsis sees. Mingeid suuremahulisi remonditöid vaja polnud, tavapärasest hooldusest piisas. Selleks ajaks, kui mu lapsed sinna kooli jõudsid, oli maja muidugi kitsaks jäänud ning hakkas tasapisi väsima ka. Ehitati uusi klassiruume aula katusele, vahetati aknad moodsamate vastu ning hakati juurdeehitist projekteerima.

Tütred jõudsid enne ehituse algust lõpetada, poeg aga sai viimase kooliaasta käia uues ja uhkes majas. Vaat siis hakkasingi kuulma, et siin probleem ja seal probleem. Küll koorus seintelt värvi, küll lokkis põrandakate, küll tekkisid praod. Kas tõesti on ehitajate oskused kolmekümne aastaga nii palju kehvemaks läinud? Materjalid peaksid ju hulga paremad olema?

Kui aga samalaadseid kurtmisi hakkas kostuma pea kõigi uusehitiste kohta, saigi selgeks, et ehitajad lihtsalt kindlustavad end tööpuuduse vastu - kui iga paari aasta tagant on vaja kapitaalremonti teha, siis peaks leib laual püsima. Ainus, mida nad ette ei osanud näha, ongi praeguse masu saabumine - rahad on kokku kuivanud ja kuigi majad lagunevad, ei suuda keegi töö eest maksta...

Haijaht läks aia taha....

Igal aastal langeb haide ohvriks umbes 15 inimest. Inimesed ise aga tapavad keskmiselt 100 miljonit haid aastas... Samas on ligi 90% haidest alla kahe meetri pikkused ning inimestele täiesti ohutud.

Sellised ja mitmed muud huvitavad faktid on kirjas Helsingis, SeaLife's haide näitusel.

Võtsime meiegi retke ette, et natuke haijahti pidada ja targemaks saada.

Kiirkõnd läbi varahommikuse kesklinna sadamasse peletas une, SuperStar oli tööpäevaselt tühi ja muidugi kiire, meri peegelsile, päikeses sillerdav, nii et suurema osa teest võis laevatekil veeta. Tramm viis otse Linnanmäki lõbustuspargi väravasse. Tempel käeseljale ning võiski veemaailma sügavustesse sukelduda.

Haisid ja muid vee-elukaid oli igas suuruses ja igale maitsele, alates paarisentimeetristest kuni meetristeni. Fotokas oli igati jahivalmis, kuid siin ilmnes üks oluline häda. Akvaariumielukad on ju nii nobedad ega suvatse sugugi poseerimiseks paigale jääda. Põhimõtteliselt saaks pildistada liikuva objekti režiimil, kuid minu seebikas ei luba siis välku välja lülitada. Seal aga oli iga natukese aja tagant seinal kena meeldetuletus: Ega sa ometi ei pildista ju välguga? Sekelduste ärahoidmiseks tuligi siis piirduda tavarežiimiga. Nojah, kui pildid arvutisse tõmbasin, tuli lausa nutumaitse suhu. Muidugi on üht-teist vaatamiskõlblikku küll, suur osa paraku mitte. Mõnedega annab ehk töötlusega midagi teha, eks ma hiljem pimedatel ja pikkadel õhtutel hakka proovima.

Elamus oli sellegipoolest võimas. Troopiliste vete värviilu on ikka midagi muud kui meie kohalik...

Hulkusime natuke ka Linnanmäki lõbustuspargis ringi. Tupsu paraku on veel nii väike, et enamus atraktsioone pole tema jaoks. Mõne aasta pärast ehk pakub see talle rohkem huvi.

Tagasi sadamasse otsustasime minna jala. Linnanmäelt toob kesklinna mõnus pargitee ümber Töölönlahe, Marskilt keerasime Eduskunna juurest Temppeliaukio poole, põikasime sealtki läbi. Kohtusin ühe vana sõbraga, kes kohe kohvi üles pani. Veidi lobisemist ja jalgade puhkamist kulus ära küll.

Lõpuosa sadamateekonnast läks kah kiiresti, Helsingis on väga mõnus jalutada. Kuidagi väga rahulik oli, kõik jalakäijad, ratturid ja rullijad mahtusid teele ilusasti ära. Baltic Princessil on jääaeg, lastele mitu temaatilist mängukohta ja vahva show, Tupsul polnud aega igavust tunda ega virisema hakata. Õhtu mõnusalt soe ka, sai vahetevahel laevatekil roosat päikeseloojangut vaatamas käia.

Ning koju jõudes näitas sammulugeja 26 000 sammu, mis on vägagi kena päevasaak