No nii, juba paar päeva on kahinat tekitanud Tiina Jõgeda artikkel viimases Ekspressis ning ega see kahin veel vaibunud ole. Ajakirjanduseetikast ma ei räägi, seda las teevad need, kes selleks kutsutud ja seatud (ja on juba rääkinud kah). Ajastus muidugi oli "super"....
Aga selle loo kommentaarides ja vastukajades tekitas minus õõvastust üks mõte (mida väljendati õnneks siiski vähem, kui kartsin). Nimelt - miks julgeb keegi avameelselt rääkida sellistest asjadest? Miks üldse oma muredest kirjutada? Need kuuluvad ainult kitsale ringile ja meid teisi palun sellega mitte tülitada! Ning et see paraku erand pole, olen märganud varemgi, mitmete samalaadsete lugude korral (on ju neid ajakirjanduseski küllalt olnud).
Sellise suhtumise põhjusi arvan olevat kaks.
Esimene ja hullem muidugi see, et niisuguste lugude kuulamine ja lugemine eeldab mõningastki empaatiavõimet. Paljud aga ei taha tunnistada, et seda neil lihtsalt pole või kui on, siis ainult niivõrd kui iseenda ja oma pere jaoks tarvis. Võõras mure on ebamugav, sellest ei taheta midagi teada.
Siit järeldubki teine põhjus - mingi ugrimugrilik arusaam, et oma asjadega tuleb ise hakkama saada, mitte oodata toetust ja abi väljaspoolt. See suhtumine laieneb paljudele elualadele, sa pead olema rõõmus, terve ja rahulik ning kui sul ka parasjagu hästi ei lähe - keep smiling! Ära kurda, ära palu abi, ära riku teiste tuju... Või vähemalt arvesta sellega, et sinu avameelsus võidakse sinu vastu pöörata, kui sobiv juhus tuleb...
Ma ei tea, see pole ju alati nii olnud... Vähemalt meie vanemas külaühiskonnas küll mitte. Siis oli ümbruskond ikka toeks ja abiks ning mitte niivõrd sõnades kui tegudes. Millal suhtumine enesekeskseks muutus?
Olen ise kogenud, et mure õiges kohas ärarääkimine toob taha terve toetusgrupi, üsna sageli ka abi ja lahenduse. Kui aga kõik endale hoida, vaikides kannatada ja leppida, on tagajärjeks palju suuremad probleemid.
Inimene ei ole loodud üksi olema, ta vajab teisi inimesi enda ümber. Kui neilt ka muud abi ei saa, on olemas õlg, mida märjaks nutta, on lohutus, on lootus...
Alati ei ole vaikimine kuld...
6 kommentaari:
Hea küsimus, millal suhtumine enesekeskseks muutus? Arvan, et seoses nõukogude võimu tulekuga, kus kõigil pidi olema ühtmoodi hea ja probleeme nõukogude inimesel ei olnud, sest partei ju seisis kogu rahva huvide eest.
Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topeltrõõm - kalestunud ja kestastunud inimloomad seda ei adu - nende suhtumine on bumerangilik.
Olen seda isegi kogenud, et puhtsiiras kõnelemine nii netis kui ka nelja silma vahel tekitab paljudes ebalust, ebamugavust ja mõnikord lausa pahameelt.
Mis mind absoluutselt ei häiri, sest ma räägin ikka...
Olen Diana blogi lugenud juba aastaid. Tegelikult netituttavateks samie Dianaga veel enne kui Regina haigeks jäi. Mina küll saan aru, milleks sellistest asjadest blogida. Palju hullem oleks ju tuttavatele uuesti ja uuesti kõik jälle üle rääkida. Aga blogi, kirjutad välja, kõik saavad ülevaate toimuvast. Samas saab oma negatiivsed mõtted kuskile kirja panna.
Aja kirjaniku teost ei saa ma ka mööda vaadata. Oleks siis mingi suvaline tuust õhtulehest, aga inimene, kellel peaks psühholoogiharidus olema ja kes töötab nõustajana?? Kuidas saab selline inimene olla nii kalk ja tundetu? Kas tõesti julgeb keegi tema juurde minna nõustamisele? Mina küll ei julgeks. Äkki on minu lugu järgmine, mis kuskil ajalehes kajastust leiaks?
Ajakirjaniku muidugi, mitte aja kirjaniku :)
Minu elukogemus näitab, et avatust kardavad enim musta südametunnistusega inimesed.Nii et empaatiavõime on küll oluline, ent esikohal on hoopis südamepuhtus. Kel see määrdunud, see kardab avatust, siirust ja valgust kõige rohkem.
Tiina Jõgeda lood meenutavad järjest enam parastamist/osatamist.
Sain lugejana kurjaks ka tema kirjutisele Oliver Kruudast, kus ta lõpuks jõuab järeldusele a la Oliver Kruuda edu saladuseks olid tugevad naised...
Maaslamajate lööja = Tiina Jõgeda.
Postita kommentaar