kolmapäev, 16. september 2009

Üle barjääri


Eelmine lugu tõi kaasa mõned anonüümsed ja õelad kommentaarid ametnike aadressil. Kustutama ma neid ei hakanud, aga nõus nendega ka ei ole.

Mulle endale meenus üks aastatetagune lugu.

Aasta oli siis 1993. Pidin grupiga minema Soome kursustele ning kuna tollal veel viisavabalt liikuda ei saanud, oli vaja muretseda grupiviisa. Kursus pidi algama sügisel, kuid ühel kevadisel päeval öeldi ootamatult, et olgu nüüd kähku passid toodud, minnakse viisat tegema. Minul polnudki veel sinist passi, vana Nõukogude passiga aga viisat ei antud enam. Aega oli vaid paar päeva ning mõtlesin, et jääb see kursus mul ära. Reedene päev pealegi...
Kihutasin siiski Nõmmele elamuvalitsusse, et sealt vajalikke pabereid saada (tollal käis see ju nii). Vastuvõtuaega polnud, aga kui mure ära rääkisin, tehti need paberid kohe valmis ning võisin kesklinna passilauda tormata. Sealgi polnud ametlikku vastuvõtuaega, kuid passilaua juhataja võttis dokumendid vastu (õnneks oli mul tänu Eesti Kongressile isikukood olemas) ning kolme päeva pärast sain passi kätte.
Kursustel sai käidud.
On hiljemgi juhtunud, et ametnikud on nõus olnud ennast ja klienti lahutavast barjäärist üle astuma ning võimaluste piires vastu tulema. Loomulikult ei tohi sellist vastutulekut kuritarvitada, kuid ei saa öelda, et ametnikule inimese mure üldse korda ei lähe.
Igal pool on omad reeglid ning on selge, et neist tuleb kinni pidada. Kui aga reeglite piires saab inimlikult suhelda, jäävad rahule mõlemad pooled.

3 kommentaari:

Kristiina ütles ...

Ei saa öelda, et ametnikele inimeste mured üldse korda ei lähe, aga kahjuks on see väga paljudel juhtudel siiski nii. Ühed "toredamad" näited Tartust on Äriregister ja Pensioniamet. Kusjuures, kui sattuda kena inimese jutule, siis pole hullu, aga paar tõrvatilka võivad rikkuda kogu mee.
Minul pole ehk kõige raskem autoga järgmisel päeval uuesti tulla, aga need pensionärid, kes bussiga linna teisest otsast kohale tudisevad, neid on küll kahju vaadata, kui jalapealt tagasi saadetakse, sest "ametnik on ka inimene".

Muide, kord jõudsin 1 minut enne sulgemist, proua ametnik, juba mantel seljas, tuli mulle uksel vastu. Vaja oli lihtsalt üks paberileht ära anda, aga proua ei vaevunud seda kahte sammu tegema, et tagasi oma laua juurde kõndida. Õnneks oli tema kaastöötaja minu jahmunud nägu nähes siiski nõus paberi vastu võtma ja hüüdis mu tagasi.

Lihtsalt oleneb inimtüübist ja kasvatusest. Mina pole õnneks kunagi ametnikuna töötanud, aga inimestega on tegemist olnud küll, sellepärast tean, et ma ilmselt teeksin kogu aeg ületunde, sest ei raatsiks inimesi tagasi saata. :D

Aga pika jutu lõpetuseks - ma täiesti kardan igasuguseid ametiasutusi. Mitte kuskil mitte keegi teine ei suuda sind nii põlgliku näoga vaadata, kui mõni väike ametnik, kes ennast kole tähtsaks peab. (Sobiks võrdlus vist sellega, et haiglas on ka sanitarid alati kõige tähtsamad ja kurjemad.)

Anonüümne ütles ...

anonüümsed ja õelad kommentaarid? või hoopis õelad anonüümsed kommentaarid? see esimene fraas lubab mul sootuks järeldada, et teised, kes nime all kommenteerivad, on siis õelad ka. muidugi on arusaadav, et anonüümsus tekitab ebamugavust ja kutsub esile õela inimese näo ettekujutamist.

need kommentaarid olid pigem äärmuslikud kui õelad. ei maksa alati naiivne olla ja läbi roosade prillide näha. seda eelmist lugu lugedes sain niimoodi ja võib-olla erinevalt teist aru.

see selleks. ilusat päeva jätku.

Silja ütles ...

Kõik saabki alguse tegelikult inimesest. Omades mõneaastast ametnikustaaži oli mul sel perioodil teinekord väga häbi oma kolleegide pärast, mulle tundub, et mõned inimesed võtavad seda ametnikutooli kui võimalust oma võimu näidata. Ja teevad seda mõnuga, sõltudes oma tülidest mehega, ülemusega, kehvast ilmast ja muust seesugusest.
Mis muidugi ei tähenda, et kehva inimloomusega tüüpe ei töötaks teistelgi erialadel. Ametnikkond on aga see, kellega inimesed ehk kõige rohkem kokku puutuvad.