Hoiatus - fotograafiaga tegelemine mõjub pehmendavalt teie ajudele!
Eile õhtul sai vahelduvas koosseisus kokku punt blogijaid, kes kõik ka kaamerat kaasas kannavad. Alguses oli meid kolm naisterahvast. Esimene jutt oli kohe, et siit nurgast peaks ühe hea pildi saama ja proovisime muidugi järele. Sai pilti ja isegi mitu.
Seejärel kulus ära väike kehakinnitus. Kuna samasse kohta sai kokku lepitud ka kohtumine ühe meessoost fotoblogijaga, keda aga veel kohal polnud, mõtlesime korraks õue jalgu sirutama minna, kui oodatu saabus. Jätsime ta seltskonna kõige kenama daamiga mõneks hetkeks aega veetma (olgu öeldud, et varasemast nad tuttavad polnud), aga kuna just see daam meie plaanidest suurt ei teadnudki, olid nad õite kohmetunud.
Aga polnud kaua aega mõelda midagi, kokkusaamise eesmärk oli ikkagi fotojahtijate näituse kokkupanemine. Jutt läks ikka üsna konkreetseks - seal ja seal tutvusi on? seda või seda proget on? seda ja seda oskad pildiga teha? üldse, mida oskad, et näituse kokkupanemisel sust kasu oleks? Aga esialgse plaani saime tehtud, täpsemalt kirjutab jahikuninganna fotojahi blogis. Ja me ei ehmatanudki seltskonna ainust meeshinge ära, nagu hiljem välja tuli :P
Meesterahvas lahkus oma radadele, üks daam läks koolituma, kaks järelejäänut aga otsisid kõrgema koha, kust häid linnavaateid klõpsida. Varsti lisandus kolmas, sedapuhku ilma kaamerata. Kui minu uut masinat nägi, läksid silmad särama ning loomulikult palus proovida. Sai temagi päris mitu kena pilti oma varude täienduseks.
Juttu jätkus tükiks ajaks, ikka põhiliselt pilditeemadel. Siis oli aeg laiali minna. Mina suundusin bussile ning klõpsisin veel peatuseski. Bussis sihtisid silmad veelgi taevast, see oli nii ilusaks läinud... Paraku selleks ajaks, kui kodupeatusse jõudsin, oli enamus sellest ilust kadunud. Midagi ju veel oli, aga mitte päris see...
Üldse vaatangi asju selle pilguga, kuidas see kaamerast võiks paista ning mis nurga alt kõige parem oleks pildistada. Nagu me enne järeldusele jõudsime, on pildistamine haigus, millest ei paraneta. Minul oli küll üsna pikk kaamerata periood, aga retsidiiv on seda hullem :P
5 kommentaari:
Huvitaval kombel mulle külge ei hakka. Mul on küll kaamera kogu aeg kotis, aga pildistan siis ja ainult siis, kui minu meelest midagi jäädvustamist vajab. Seda ei juhtu kaugeltki iga päev.
Fotojaht ei paku mulle huvi ei tegija ega vaataja seisukohast, tihtilugu jätan need postitused avamata.
Thela, selleks peab natuke hull olema - pole midagi teha :P
Aga sul on Kukupai õigus, päeva kokkuvõttes poleks tõesti muud öelda, kui et klõps klõpsus kinni:P
jah, jaapanlastel olevat pildistamismaania peal
Oeh... õnnex olen mina pigem hetketabaja, a' mette Hull Fotograaf.
mina kuulun ka mõnikord sinna Hullude Fotograafide punti.
igalmehel oma hullus ju.
Postita kommentaar