Neile, kes merel....

Kunagi lapsena lugesin, et meremeestel ja nende peredel on kombeks igal koosviibimisel korraks vait jääda ning tõsta klaas nendele, kes merel. Kuna peres ega lähemas tutvuskonnas ühtegi meremeest polnud, ei süvenenud ma sellesse suuremat. Tähenduse omandas see fraas minu jaoks alles täna 15 aastat tagasi.

See oli täitsa tavaline hommik. Äratasin tütred ja panin nende toas raadio mängima, kuna hommikumuusika ja uudised oli parim võimalus takistada neid uuesti magama jäämast. Ise läksin hommikusööki valmis panema. Äkki tormas vanem tütar järele ja kutsus kähku kuulama. Uudis tundus uskumatu...

Südame ümbert tõmbas külmaks - sel laeval töötas üks hea peresõber (hiljem tuli välja, et ei olnud seekord tema vahetus). Tütar jäi koju uudiseid kuulama, mina pidin tööle minema. Mõnel pool olid juba leinalipud väljas.

Mitme päeva jooksul, mil nimekirju koostati ja täpsustati, tuli ikka ja jälle ehmatusega tödeda, et kuidagi väga palju tuttavaid oli sinna sattunud... Kõigepealt maalt vastasnaaber, kelle pulmas oli mõned aastad tagasi käidud, päris mitu koolikaaslast ja muidututtavat, ning viimasena kekskkooliaegne pinginaaber - tema oli ka viimane, kelle ligi kuu aega hiljem Metsakalmistule saime saata.

Meri on ilus, igal aastaajal. Aga meri ei ole alati lahke ja sõbralik, merel on omad seadused. Mõelgem siis neile, kes merel...