Nii et nüüd on siis meie uuriva ajakirjanduse lipulaev Delfi taas kord üritanud tõestada, et lapse saamine mõjub ajutegevusele kahjulikult. Linkima ei hakka, kes teab, see teab ja kes ei tea ning huvi tunneb, leiab ise üles.
Ega ma poleks ise kah seda lugema sattunud, kui mitte paar pooltuttavat "kanaaju" poleks oma blogides asjale tähelepanu juhtinud.
Nojah, ei midagi uut siin päikese all...
Olid ajad, mil olin ise sama kanastunud ja veel kolm korda järjest. Tõepoolest, enamus vallalisi ja lastetuid sõpru kadus vaikselt silmapiirilt, suhtlusringkonna moodustasid pikka aega väikelaste emad ja põhiteemad omavahel olid teadagi mis. Blogisid tollal ju veel polnud, kuskilt aga oli ju vaja tuge ja nõu saada...
Mäletan ka väga hästi tollaste naiste- ja noorteajakirjade (niipaljukest kui neid siis oli) õpetusi stiilis: kui mees töölt tuleb, ärge tormake talle kohe tite uusi saavutusi ette kandma, ta on ju väsinud, laske veidi puhata ja kuulake, mis tal rääkida on; olge mehe jaoks ikka ka atraktiivsed, lööge end kodus üles (hm, röökiva ja gaasivaludes tite kõrvalt meiki ja prantsuse maniküüri vist ikka ei tee?); jälgige ajakirjandust, et oskaksite seltskonnas päevateemadel kaasa rääkida jne jne...
Üsna aktsepteeritav oli ka see, et mees läks sõpradega välja, naine jäi lastega koju - sest kuhu ta need ikka jätab ja pealegi pole temaga millestki rääkidagi, mees kurtis sõpradele õlleklaasi taga oma rasket elu.
Pole siis imestada, et ühiskondlik surve sundis naisi võimalikult ruttu tööle tagasi minema - muidu ju nagu polekski inimene.
Õnneks on see "kanastumine" üldjuhul mööduv nähtus ning ma ei usu, et ükski naine jätaks selles hirmus lapse saamata. Ning vähemalt need kanablogid, mida mina kas tihedamalt või pisteliselt jälgin, on küll väga nauditavad. Elu lihtsalt on selline, kirju ja mitmekesine ning ruumi peaks olema nii tšiki- kui kakablogidele...
4 kommentaari:
Ma olen Delfiga suures osas nõus.
Jätkuvalt ei suuda ma lahendada mõistatust, miks inimesed leiavad, et neil on oma laste suhtes lubatud teha asju, mis enesele "võrdse," st täiskasvanu või isegi kooliealise puhul enam pähe ei tule.
Mis saaks siis, kui nt ... vahetame mõnes blogis ära "laps" sõnaga "vanaema" - sisu võib kurval juhul suht sama olla. Nii ei tehta ju?!
Tänasest Postimees-onlinest:
nimesed, keda huvitab oma karjäär, peaksid nõustajate soovitusel eriti ettevaatlikult suhtuma isikliku info avaldamisse internetis.
Internetis avaldatud informatsioon võib potentsiaalsele tööandjale väga halva mulje jätta, vahendab Reuters.
«Sotsiaalse meedia abil saad olla lääge, igav ja tüütu tähelepanuväärselt tihti,» ütles Seattle'i avalike suhete firma omanik Patricia Vaccarino.
Vaccarino sõnul on mitmed tema Facebooki kontaktid postitanud «detailseid kirjeldusi oma päraku-uuringutest, surnud hammaste väljatõmbamisest, gaasidest, täiskasvanute aknest, lahutusest, võitlustest vaimse haigusega ja alkoholiprobleemidest».
Tööotsijatega tegelev Kurt Weyerhauser ütles, et on näinud kandidaadist pilti, millel too suitsetab kanepit ning kandidaati, kes postitas internetti rõvedaid soo- ja rassianekdoote. Weyerhauseri sõnul võib see saada tõsiseks takistuseks töötaja palkamisel isegi siis, kui ta on võimeline täitma töökohustusi.
Sarnast informatsiooni avaldanud inimene võib tööandjale kaasa tuua juriidilisi probleeme. «Kui peaks tekkima mingisugunegi probleem narkootikumide kasutamise või kaastöötajate ahistamisega, võidakse selle eest vastutavaks teha firma,» rääkis Weyerhauser.
Isegi täiesti süütud postitused võivad jamasid tekitada.
Weyerhauser tõi näiteks nelja last kasvatava üksikema, kes kirjutab oma igapäevaelust, mis võib töötajale vihjata, et naine on rohkem energiat nõudva ametikõrgenduse saamiseks liiga väsinud ja koormatud.
Viimaks soovitas Weyerhauser tõsiselt mõelda on e-posti aadressile - väga ebatõenäoline, et keegi võtaks tõsiselt aadressilt BigGoofyRuthie@xxxxxx.com kirjutavat inimest.
Kui vaid saaks jääda koju, mõtlesin ja mõtlen mina. Aga kui sünnida teistsuguste ülesannetega kui koldehoidja, siis ei saa karjäärihimu ka pahaks panna.
Tjah, kui saaks kuidagi mõistuse nii kaugele, et kogu elu ei oleks ainult töö, töö, töö, rohkem raha, rohkem tunnustust.
Ära tee midagi, mis su tööd ja karjääri ohustab - aga võid teha kõike, mis tekitab frustratsiooni sulle endale, perele, lastele.
Postita kommentaar