Alles ma siin vihastasin Tallinna Vee kanalisatsiooniehitajate peale. Esialgu tundus, et tuleb veel suuremat sorti sõda maha pidada, seda enam, et esmaspäeval helistas tehnilise järelevalve tegelane ja väitis, et kõik on ju projekti järgi, enam ei saa midagi ümber teha ka. Väitis, et on just koha peal vaatamas (mind ennast polnud parasjagu kodus) ja pole hullu midagi, saab küll toru puu alt läbi panna, mis siis ikka niiväga on, kui see ka maha võtta oleks vaja, väike põõsataoline nagu see on.
Arutasime siis telefonis asja, mina kippusin juba ärrituma, sest kogu asi oli ikka väga ebaloogiline. Pealegi olin juba keskkonnatalitusest uurinud, nemad jälle väitsid, et kuna tegemist elus puuga ja karjuvat hädavajadust mahavõtmiseks pole, maksab see lugu 15 000 nagu nalja. No ei lähe mitte!
Muidugi oli helistajal küsimus, miks ma alles nüüd lärmi tõstsin ja mitte projekteerimisfaasis, seletasin siis teabmitmendat korda, et ma pole projekti ega projekteerijat näinudki, minu käest pole keegi midagi küsinud ega kooskõlastust tahtnud. Lubas uurida, kuidas ikka krundi piires trass planeeritud on, aga suurt lootust ei andnud.
Mõtlesin, et nii kergelt ka alla ei anna.
Eile aga helistas sama mees uuesti ning küsis, kas ma oleksin rahul, kui nad selle liitumispunkti minu soovitud kohta tõstaksid. Loomulikult olen, see ju kõige lihtsam ja loogilisem lahendus! Helistaja kiituseks peab ütlema, et ta tunnistas tehtu projekteerimisveaks ja seega pääsesin mina kiusliku muti tiitlist :P
Siit järeldus: alati tasub oma õiguste eest võidelda, igal pool töötavad inimesed ning kokkuleppeid on võimalik saavutada.
3 kommentaari:
Siis läks ju seekord hästi.
Oi kui tore. Usu, ma elasin sulle kangesti kaasa ja ootasin kannatamatult, mis sellest jamast saab.
juhhei! tore.
Postita kommentaar