teisipäev, 14. juuli 2009

Aeg hobile - kvaliteetaeg või ajaraisk?


Oletame, et inimesel on hobi, mida ta naudib, mis pakub talle pingeliste tööpäevade keskel mõnusat lõõgastust ja rahuldust. Peale selle on ta leidnud sama asja harrastajate seltskonna, tunneb end nende keskel mõnusalt, vahetatakse nippe ja kogemusi, kiidetakse ja arvustatakse kaaslaste tegemisi. On ju tore? Minu meelest ka.

Aga on tegelasi, kes nii ei arva. No mida sa enda arust teed, seda asja ei tehta nii, sa rikud ju reegleid ja üleüldse, mis sa jamad, ega sa nii hästi ikka hakkama ei saa kui see-ja-too... Põhimõtteliselt on need tegijad, kes peavad end peaaegu proffideks (tõelised profid nii ei käitu, nendel on alati abivalmis käsi ja toetav sõna harrastajate jaoks olemas!). Aga need poolprofid tambivad mõnuga asjaarmastajate enesehinnangul, üritavad neile "kohta kätte näidata" ja selgeks teha, et pole mingit tähtsust sellel, kui hästi sa end ise tunned, kui ikka kõrgel tasemel ei saa tehtud, on see ajaraisk.

Teine häda on siis, kui sinu ümber kõige lähemad, kes just peaksid olema need mõistjad ja toetajad, suhtuvad sinu hobisse kui nende tagant varastatud ajasse. Jälle sa lähed, jälle sa viidad selle peale aega, milleks sulle seda vaja, ma oleks sel ajal tahtnud hoopis sinna-ja -sinna minna, seda-ja-seda teha, sinu pärast nüüd ei saa jne jne...

Mida siis teha? Ühelt poolt peaks hobi andma rõõmu ja rahuldust, aitama argimuredest ja eluraskustest kergemini ja kiiremini üle saada - kvaliteetaeg seega.
Teiselt poolt - kui sulle sellega tegelemist pidevalt ette heidetakse, kui sinu pingutusi miskiks ei panda, hakkab ju endalegi tunduma, et ongi puhas ajaraiskamine.
Siis tekib küsimus - kas jätkata või loobuda. Kodu- ja hingerahu huvides mõni loobub ka. Aga millegipärast arvan, et just seesama kodu- ja hingerahu jääb saavutamata. Ning kui asi on tõesti südamelähedane, siis ei usu, et sellest kauaks eemale saab jääda...

10 kommentaari:

sille ütles ...

on ju tore, kui inimesel on hobi, mis teda õnnelikuks teeb. ja kurb kui tema kõige lähemad inimesed selle siis maha trambivad. kui sa nüüd endast rääksid, siis mina soovitaksin igal juhul jätkata.
ja sellest proffide suhtumisest ma ei teeks välja.
tegelen ise alaga, mis inimestes naeru esile kutsub kui nad seda kuulevad. no ja las naeravad, eks ennastki ajab see naerma, sama ala profid aga väristavad õudusest õlgu, et üks lihtinimene sama asjaga tegeleb, millega nemad aastakümneid vaeva näinud. :)

kukupai ütles ...

Ei rääkinud endast, mina olen piisavalt egoist, et mitte lasta end heidutada. Pealegi on minu kodused mu hobiga leppinud just sellepärast, et siis ma olen nende jaoks ka rohkem olemas, kui vahepeal ennast laadida saan.

Anonüümne ütles ...

Raske on mõista, miks teine inimene meie jaoks mõistmatuid otsuseid teeb. Tavaolukorras imestaks ta tõenäoliselt koos meiega, et kudias see võimalik on. MIKS ometi!?!?
Ma tean millest sa räägid ja mul on kohutavalt kahju. Ma tahaks osata midagi teha, aga see vist pole võimalik.
Kuid ma usun, et ühel päeval see kõik muutub ja me saame jälle sellest kõigest osa.
Claara

Oudekki ütles ...

Minu arvates ei ole professionaalsus oskuste tase. Professionaalsus on mõtteviis - püüda alati ka oma hobis ise paremaks saada, uusi tehnikaid õppida, tegevust analüüsida ja edasi liikuda, otsida seda nurka, mis just sinul kenasti välja tuleb. Hoolida sellest asjast mida sa teed... Ja siis kui sa kangesti hoolid ja keegi teine leiab, et "ükskõik kas tuleb välja või ei, kas on esteetiline või ei, peaasi, et oma tehtud", siis see võib vihastada.

Selles mõttes just, et kui sa mingit oma tegemist lähed teistele näitama, siis on ju ometi ratsionaalne eeldada, et sa teed seda mitte ainult iseenda rahulolu pärast vaid, et seal on midagi, mida sa tahaksid teistega jagada ning siis ei piisa ju, et "oma tehtud" või et "mul oli tore teha", sest kui teisele see rõõm tulemist ei paista.... Noh, viisakas on muidugi mitte kaela karata sellisel puhul, ilmselgelt, kui inimesel on tore, siis las olla :) Kuid kui see "näitamine" toimub grupis, kus justkui tulemite üle arutatakse, siis on jälle minu arvates teine asi.

Aga isiklik ründamine "miks sa teed seda-ja-teist" on muidugi kole.

Bianka ütles ...

Kui lähedased ei hooli teise südamelähedasest hobist, siis mina leian, et need polegi päriselt lähedased inimesed. Pigem ühe ahaela külge aheldatud vangid, kellele tundub, et teine hingab ära tema õhu.

Aga "professionaalide" suhtumine. Olid ajad , kui professionaalide meelest olid Monet või Cezanne abitud soperdajad... Nii kõrgelt me siin väikesel Maarjamaal muidugi ei lenda, aga ühegi asjaga ei saa tegelda, kui sul enesesse usku pole. Siis nokid nagu tibuke "professionaalide" laualt pudenevaid teri ja jäädki ennast alaväärsena tundma. Nii ei naudi sa lõpuks ka ise oma hobiga tegelemist. Enesekindlus, ainuke kindlus. Ja kui seda napib, siis tuleb seda arendada, mitte teiste arvamuse järgi ennast joondada.

Kaamos ütles ...

Biankaga selles täiesti päri, et kui lähedased arvavad hobile kulunud aega enda tagant varastatuks, on nad lihtsalt tolle hobitaja ärakasutajad. Lähedus ei ole sajaprotsendiline jäägitu ühepoolne pühendumine, vaid koostöö ja arvestamine. Vastasel juhul on ju tegemist orja-omaniku suhtega, kus omaniku määrata on isegi see kuipalju ja kas üldse ori valgust näeb.

Kahjuks olen ka ise liigagi tihti näinud, et see, kellega ses suhtes halvasti käitutakse peab alandust normaalseks, ehk ei näegi seda ise madaldavana või siis - teine võimalus, üldse mitte parem - "karistab" oma lähedasi, loobudes oma hobist ja üritades kõigiti näidata, et ta tegi seda "teie pärast".
Halligi need seljasistujad taolisest eneseohverdusest hoolivad.

Üldiselt kipun arvama, et inimesed, kes loobuvad oma minast teiste heaolu nimel muutuvad neile teistele peatselt igavaiks isikupäratuiks tapeetinimesteks. No ja mida head selles on?

Maria ütles ...

Teiste inimeste suhtesse ei saa kunagi vaadata nii, et mina teeksin sedasi ja kui tema sedasi ei tee siis ta on nõrk. Enne seda kui sa sedasi öelda võid, pead sa ise olema täpselt samas olukorras.
Masendav on see, et osadel inimestelpolelihtsalt olukorrast väljapääsu. Või nad ei oska seda näha.

Kaamos ütles ...

Maria kirjutas välja selle, mille näiteks mina sedapuhku unustasin: teise inimese käitumise arvustamiseks peab teadma ikkagi enamat kui pisike faktirida.

Oma arvamust avaldasin muidugi iseenda seisukohalt, kuid "tapeetinimeste" terminist ei tagane, olen ise selline olnud ja pole mingil juhul nõus seda aega õnnelikuks või isegi rahuldavaks nimetama. Kumbki pool pole sellises suhtes - vähemalt minu näitel - ei õnnelik ega ei tunne end ka turvaliselt. Kui kooselus loobutakse oma elust, siis ei saa teine pool sellest rikkamaks, vaid peab elama kahe eest. Kaua temagi jaksab, seda enam, et kaua sa iseendaga ikka suhtled, igavaks läheb. (Segane jutt, aga selgemalt üritades läheks novelliks kätte ära).

Morgie ütles ...

kahjuks olen mina seda ka näinud, kuidas ühe pereliikme hobitamine tõesti röövib teiselt pereliikmelt isikliku aja... nimelt oli selles peres väike laps kasvamas ja kõike tõesti ei saa teha lapse kõrvalt. rääkimised ei aidanud tuhkagi, lubati küll, et naine võib ka vahel õue minna, aga ikka selgus lõpuks, et mehel on juba plaanid tehtud, jne.
ja neid üritusi, mida saanuks ühiselt ette võtta... need lihtsalt salati maha.

Morgie ütles ...

niiet kui seda kvaliteetaega jagub ainult ühele paarisuhte inimesele, siis kujunebki see teise jaoks ajaraiskamiseks... tema aja raiskamiseks. ja ühe vabadus tuleb teise vangistamise hinnaga