esmaspäev, 11. august 2008

Mina - rahvuse reetur?


Uudised on endiselt ärevad. Maailm on muutumas ja karta on, et mitte heas mõttes. Terve päeva on erinevates kanalites edastatud üleskutseid toetada Gruusiat allkirja andmise, meeleavaldusel osalemise või (mis mulle kõige rohkem meeldib) praktilise abi andmisega.

Kõige selle taustal meenus mulle üks juhtum ammustest aegadest.

Kunagi, kui mina veel keskkoolis käisin, korraldati jaaniõhtuid ka Lauluväljakul. Ning toimusid ka sellised asjad nagu eri vennasvabariikide kunsti- ja kultuuripäevad. Vaat saidki siis kokku eestlaste jaaniõhtu ja Gruusia kultuuripäevad ning otse loomulikult oli üks nende tantsutruppidest Lauluväljakul esinemas. Läksime klassiõdedega vaatama. Tõepoolest vägev oli, meile meeldis.

Pärast kontserti, kui lõke süüdati, tulid ka tantsijad rahva hulka, nende jaoks oli see ju eksootika. Paar grusiini hakkasid minuga juttu ajama, küsisid, mis püha see jaanipäev meil on ja miks me seda tähistame. Eks sai veidi seletatud ning siis palus üks neist mu tantsima ka. Muidugi läksin, polnud ju põhjust keelduda.

Tantsud tantsitud, läksin klassiõdede juurde tagasi. Ei olnud mingit aadresside ega telefoninumbrite vahetamist, lihtsalt sõbralik aitäh! kena ajaviite eest. Üks klassiõde sikutas mu vaikselt kõrvale ja hakkas noomima: "Kas sa mõtled ka, kellega räägid? Kas sa siis ei tea, kuidas niisuguseid tüdrukuid nimetatakse, kes nende mustade meestega suhtlevad? Ma läksin kohe kaugemale, et keegi ei arvaks, et mina ka sinuga koos olen!"

Minu jaoks oli esimene kord sellise suhtumisega kokku puutuda. Ei mõistnud ma seda siis ega mõista ka nüüd. Aga kui mõtlen sellele, et samad inimesed võivad olla need, kes praegu igasuguste toetusüleskutsetega esinevad ja igale poole allkirju annavad, siis tundub see mulle silmakirjatsemisena, umbes samasugusena kui vanades inglise misjoniseltsides koduperenaised haletsesid aafrika lapsukesi ja neile pudipõllekesi kudusid.

Kui südames puudub austus ja lugupidamine gruusia (või mistahes muu) rahva vastu, siis linnukese pärast ja enda ego upitamiseks küll pole vaja mingites toetusaktsioonides osaleda. Vaevalt kedagi silmakirjatsemine õnnelikumaks teeb.

4 kommentaari:

Ninataga ütles ...

Sa ei kujuta ette , kui palju inimesi seda linnukese jaoks teeb...
Et pärast saaks öelda, näete mina tegin seda....
Mina ei ole kah kuhugi allkirja andnud ja ei kavatsegi anda, sest praegu pole see aeg....
Praegu on aeg, kus tuleb vaadata üle õla....

Anonüümne ütles ...

Huvitav, kas siis kui Eesti on ühel päeval agressiooni ohver ning kui meie iseseisvus sõltub otseselt teiste riikide toetusest, kas Ninataga kutsub siis samuti teisi riike üles "üle õla vaatama"?!? Lollus ja ignorantsus pidavat õnnistus olema. Kahju, et meil neid "õnnistatuid" nii palju on.

Kaamos ütles ...

Andsin ka oma hääle. Mõlemad RAHVAD on lugupidamist väärt,aga minu meelest tegid vene rahva JUHID väga valesid otsuseid, seega on minu toetus suunatud Gruusiale.
Aitäh, et tegid selle toetuse avaldamise mulle (kindlasti ka mõnelegi teisele) nii kergeks.

Morgie ütles ...

ah, kuule. te olite siis ju lapsed. lapsed korrutavad vahel nagu papagoid seda, mida neile kodus on lakkamatult kaagutatud. asjaolu, etlapsena vanemate eelarvamusi järgi kaagutanud tüdruk praegu ehk gruusia kaitseks allkirju kogub ei tee temast veel silmakirjatsejat.
pealegi ma ei usu, et too tüdruk oleks samamoodi reageerinud, kui sa oleksid sõbrustanud gruusia tütarlapsega. olite ju pubekad ja puberteedi suhtumine kõikvõimalikesse potentsiaalselt seksuaalse alatooniga situatsioonidesse on üsnagi vastuoluline, kirju ja eelarvamuslik, ilmselt ka ilma isikliku kogemuseta.