Edekabel 20

Aasta lõpuks üks täiesti tellitud lugu.
On ju kombeks aasta tippsündmusi reastada, et oleks mingigi ülevaade ja hinnang tehtule. Eks samaga sai hakkama ka Tallinna ja Harjumaa Kurtide Ühing. Päris huvitav rida tuli kokku, oli nalja ja naeru, oli tõsist tööd. Aga olgu see TOP 20 teie ees. Ja konkreetsemalt saab lugeda meie kodulehelt www.thky.ee/et/uudised ja www.thky.ee/et/pildigalerii

1. Politseikäsklused kurtidele kõrvadele. 6.jaanuaril juhtus selline lugu, et kui kolm kurti meest õhtupimedas autot parandasid, pidas mööduv patrull neid hoopis varasteks ning tahtis kinni pidada. Et aga mehed käsklustest väljagi ei teinud, kippus asi tõsiseks. Lugu kajastas ka ajakirjandus.
2. Mustsärkide marss 29.09, millega tähistati rahvusvahelist kurtide päeva.
3. Kairit Olenko maailmarekord kurtide kergejõustiku EM-l Sofias.
4. Pronksiöö vahistatud kurdid - jälle olukord, kus keegi oli valel ajal vales kohas ja lihtsalt ei saanud aru, mida politseinikud ütlesid. Pikantseks teeb loo see, et vahistatute hulgas oli ka kümnevõistluse olümpiavõitja Hans-Krisjan Paukson (kuldmedal Melbournest 2006)
5. Teatriõhtu "Reis ümber maailma" 8.novembril (siin blogis ka kajastatud)
6. Viipekeel sai riikliku tunnustuse - 1.märtsist on eesti viipekeelel riigikeele staatus
7. Revidendid - 3.detsembri saade oli pühendatud kurtidele ja viipekeelele
8. Eesti Kurtide Liidu laiendatud koosolek 5.septembril - terav väitlus meie maja ja ühingu edasise arengu küsimuses
9. Bastioni käikude külastus 18.märtsil
10. EM medalid - neid sai korjatud mitmel alal ja igat värvi
11. Sumoturniir 5.mail - Baruto tasemele veel ei küüni, aga algus on tehtud
12. Jalgrattamatk paduvihmas 26.mail - oli plaan sõita ümber Tallinna, kuid Paljassaarel tuli teha vahepeatus, et riietest vett välja väänata. Pooleli matka ei jäetud!
13. Reis Saksamaale 3.-8.augustil - ikka otse ja omadega!
14. Veepidu Jurmalas 10.novembril
15. Stiilipidu 6.aprillil
16. Suvepäevad Prangli saarel 13.-15.juulil
17. Konverents Rahvusraamatukogus 31.oktoobril, pühendatud ühingu 85.aastapäevale.
18. Beebibuum - aasta jooksul sündis kurtide peredesse 20 last, nendest pooled Tallinnas. Tehke järele või makske kinni!
19. Tõlkide defitsiit - jätkuv teema. Mõnigi andekas noor pidi edasiõppimise plaanid tulevikku lükkama, kuniks mõni tõlk vabaneb.
20. Seesama blogi siin - jõudumööda on püütud kurtide elu laiema publiku ette tuua ja on saadud väga positiivset tagasisidet. Ning mõni kurt on julguse kätte võtnud ja ise ka blogima hakanud!

Selline meie aasta siis oli. Heameel on olnud selles kõiges osaleda.

Ringis

Meil igaühel on mõni ring, millesse ta kuulub ja millesse võõraid ei lasta. Ringi liikmed võivad olla väga erinevad, omavahel võidakse vahetevahel väga tõsiselt vastasseisu minna. Aga kui tuleb keegi väljaspoolt ja tahab ringi siseasjadesse sekkuda, pööratakse seljad vastamisi ja kaitstakse ringi sisemust iga hinna eest.

Minul on selliseks ringiks pere.

Meid on palju ja me oleme väga erinevad inimesed. Mõnikord toob see kaasa üpriski teravad konfliktid, tundub, et ring võib laguneda. Kuid kui kellelgi on probleeme, on esimene koht, kust abi ja toetust otsida, ikkagi oma pere. Ning sellisel juhul läheb ikka nii, et pööratakse seljad vastamisi, tõmmatakse ring tihedalt kokku ja seistakse üksteise eest kui müür.

Kui oht möödas, võib ju omavahel edasigi kakelda - kui need kaklemise põhjused siis veel tähtsust omavad.

Surmapatud

Jessica Hagy on tark naine ja see pilt peaks mõtlema panema. Kuidas nende seitsme surmapatu kombineerimine meie igapäevaelus välja näeb?

Rohkem mõtteainet võib leida www.indexed.blogspot.com

Mats ja maaühendus

Paar inimest on küsinud, mis poliitiliselt ebakorrektne jutt selles kooliaegses isetehtud lehes siis oli, ei suuda nemad pildilt mu käekirja välja lugeda. Olgu see lugu siis ka siinkohal ära toodud.

Peategelaseks on omaaegne Ministrite Nõukogu esimees Valter Klauson (pildil). Tema ametiresidents asus Nurme tänaval.

Juhtus siis korra sedasi, et seltsimees Klauson saabus päeva ajal koju, kas nüüd lõunale või muul põhjusel, kes enam teab. Aga just Nurme ja Sihi tänava nurgal suri auto välja, ei saanud edasi ega tagasi. Pidi seltsimees Klauson need kümme meetrit väravani omil jalgel astuma. Annab tema siis värava taga kella. Aga värava vaateava oli nii kitsas, et valves olnud miilits läbi selle Klausonit ära ei tundnud. Käratas Klauson siis peale. Seepeale tehti värav pärani, miilits lõi kulpi: "Izvinite, tovarištš Klauson!" Astub seltsimees väravast laia sammuga sisse, kuid oh häda! Libe oli! Ja lendaski kõrge seltsimees istuli.

No järgnevast tekstist kannatab trükimusta ainult lause "Kus see kuradi kojaeit on, ma lasen ta lahti!"

Mis edasi sai, ei tea, värav pandi kiiresti kinni.

Vaimud?

Ei tea kohe, mis keeles vanduma tuleb hakata.

Lähen mina kirvest võtma, et veidi puid lõhkuda, aga mida pole, seda pole. Igaks juhuks otsisin kõik mõeldavad kohad kaks korda läbi, ei miskit. Müstiline!

Kusjuures, selliseid müstilisi asjade kadumisi on meie majas ennegi juhtunud. Viimati haihtus poja Adidase dressipluus. Suvel otsisin taga oma ühte pikka seelikut, olin selle kilekotiga käest ära pannud. Ei leidnudki. Varasemast on meeles mu vana mobiili kadumine. See enam kasutuses ei olnud, seisis niisama riiulis. Enam ei ole.

Hakka või uskuma, et majas hiilivad vaimud, kes siis endale vajalikku pätsavad. Võõrad ju läbi lukus uste sisse ei tule, vargaid käinud pole.

Jeeh, aga nüüd tuleb vist minna poodi uut kirvest ostma. Tea, kas peab selle varrele siis kellukesed külge riputama?

Hetked Kirjanikuga

Üks ring on täis saanud. Pikk tee on lõpule jõudnud. Jäävad raamatud ja mälestused.

On minulgi paar ilusat hetke meenutada.

Esimene

Keskkoolis toimus Eesti kirjanduse nädal. Programmi kuulus lisaks kirjandivõistlusele ja raamatumüügile ka kohtumised kirjanikega. Õpetaja andis minule ülesande helistada Aadu Hindile ja Jaan Krossile, et neid kooli paluda. Hindiga oli asi lihtne - oma kodutänava mees, kuigivõrd ma teda tundsin ka, helistatud, kokku lepitud.

Aga vaat Kross... Tollal polnud ta ju midagi muud kui kaasaegne mitte eriti tunnustatud Eesti kirjanik, kes kirjutas teemadel, mis tavalisele koolilapsele suurt huvi ei pakkunud. "Kolme katku vahel" oli alles ilmunud, polnud veel kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja lisatud (Hindi "Tuuline rand" juba oli). Paar raamatut oli veel ning nende põhjal oli mulle jäänud mulje ühest ajalooürikutesse mattunud nohikust - kuidas selline noortega suhtleb? Helistasin siiski. Telefonis vastas hämmastavalt jõuline ja soe hääl, lahkelt kuulati ära ja lubati tulla.

Kohtumispäeval aga sain tõelise üllatuse osaliseks. Hint - uhke ja dotseeriv, vaidlemist mittesalliva häälega räägitud jutt, ei julgenud õieti valmismõeldud küsimusigi esitada. Ja Kross - humoorikas, lõbus ja ääretult huvitav. Õpetajate puhketoas kohvilauas sai veel küsida ning kõigele oli Kirjanikul vastus olemas. Sellest päevast on mul ka Kirjaniku autogramm raamatus "Klio silma all".

Teine

Oma kolmkümmend aastat hiljem. Püha Vaimu kirikus oli hakatud korraldama koduõhtuid (koguduse laupäevane kohvilaud koos kutsutud külalistega). Loomulikult oli ühel korral külaliseks Jaan Kross kui omaaegse Püha Vaimu kiriku õpetaja Balthasar Russowi raamatusse kirjutaja. Tollal oli ta juba tunnustatud ja pärjatud, Nobeli preemiast äsja ilma jäänud (aga "Kallid kaasteelised" oli veel ilmumata). Juttu oli paljust muustki peale Russowi. Julgesin meenutada ka omaaegset koolikohtumist. Ja ta mäletas! Ise tunnistas, et ega teda tollal veel eriti noortega kohtuma kutsutudki, seepärast liigutas meie kooli kutse teda väga (ikkagi Tallinna eliitkool).

Jah, ja minu lastele oli "Kolme katku vahel" juba kohustuslik lugemisvara, "Wikmani poisse" lugesid nad aga ise, omaalgatuslikult.

Tänu nende hetkede eest!

Korraks vaid...

Korraks vaid

liuglesid alla sa.

Korraks vaid

valgeks sai maa.

Korraks vaid,

siis kohe sulasid sa.

Korraks vaid

ja jälle must on maa.

1 minut

Sain sellise kena soovi. Kuna see tuli soomekeelsena ka PowerPointis, mida Blogger laadimiseks ei tunnista, tuli Animotoga videoks teha, mida tuleb vaadata siit

Kes soome keelt ei mõista, neile tõlge ka:

On vaja vaid ühte minutit, et märgata erilist inimest.

1 tund, et ta sulle meeldima hakkaks

1 päev, et temasse armuda

Kogu elu, et teda unustada.

Saada see teade kõigile oma erilistele inimestele märgiks, et sa pole neid unustanud.

Selle teate saatmine võtab aega vaid ühe minuti. Või on sul midagi paremat teha?????

Blogisupp

Paras aeg vaadata, mis siin blogis viimase poole aastaga (sest just nii paljukest sellel blogil vanust ongi) kokku keedetud sai.

Juuli: Reedel käisin Nissis Laine Villenthali 85.sünnipäeval. Tore oli ja ootan pikisilmi, millal Laine mälestusteraamat trükikojast välja jõuab.

August: Tsekkasin siin just blogipuud, kui Skype vilkuma hakkas ja keegi palus luba end minu kontaktidesse lisada. Jutuajamise käigus tehti mulle abieluettepanek. Andsin korvi.

September: Pinnisin juba pikemat aega üht ehitustööd tundvat sugulast, et tuleks ja vahetaks mu majal laguneva välisukse ära. Sugulane aga putkas Aafrikasse safarile ja ukse vahetasime tütrega kahekesi.

Oktoober: Ei tahaa kojuu! teatas Tupsu, kui emme talle keskpäeval lasteaeda järele läks. Ei taha siiani, iga kord üks sekeldamine, enne kui kodu poole liikuma saab hakata.

November: Suri esimene viipekeelt osanud ahv. No comments.

Detsember: Nüüd see siis algas... Inglite lauluaeg nimelt.

Selline parajalt siiru-viiruline supp siis.

(Jõuluseid) elutarkusi

Martiini kõrvale on parim sakumm värske kurk.

******

Äärmiselt lahe on öösel kell pool kolm heas seltskonnas veini limpsida ja koera psühholoogiat analüüsida.

******

Hapukapsa ja kohvi järjestikune manustamine tekitab WC ukse taha järjekorra.

******

Jõulupakkide ümbert võetud paber põleb küll, aga puud selle abil põlema ei hakka.

******

Kõige targem on pühade ajal hoopis tööl olla - pole aega ennast paksuks süüa (seda ütles mu 19-aastane poeg).

Sõnasõltuvus

Kõnnin tänaval. Vastu tuleb tuttav, keda juba mitu aastat näinud pole. Äratundmisrõõmule järgneb loomulikult vestlus: "Oi, tore! Pole ammu näinud! Kuidas siis elu läheb?" Tunnen end rõõmsana - ammune koolivend pole mind unustanud. Pärast lühikest jutuajamist kõnnime mõlemad oma teed edasi. Tundsin ma tõesti ammuunustatud koolivenna vastu huvi? Vist mitte. Viisakus nõudis minult küsimist. Tegelikult oli mul üsna ükskõik, mis ta naise nimi on ja mitu last tal on. Sõnad jätsid minust hea mulje. Nende abiga tundsin huvi. Nemad aitasid mind jälle hädast välja. Nemad maalisid mulle teistsuguse näo ette.

Alguses ei olnud sõnu. Olid sabakergitused, kulmukortsutused, hüppamised-kargamised, lõhnad ja värvid. Tõsi, olid ka mitmesugused häälitsused, ent neid ei saanud veel sõnadeks pidada. Kõik oli üsna üheselt mõistetav: sabakergitus tähendas sabakergitust ja kole möiratus tähendas koledat möiratust. Aeg arenes, ent eelkõige arenes inimne.

Mõttemaailm avardus ja enam ei olnud võimalik neid väheseid märke kasutades suhelda. Tuli uusi leiutada. Tulemuseks oli keel, mis koosnes sõnadest. Praeguseks on see saanud meie elu lahutamatuks osaks. Märgid, lõhnad ja värvid on peaaegu kadunud. Sõnad on saanud endale kandva rolli ning see koorem ei ole kerge. Raskuse all on sõnad väänelnud-piinelnud ja oma kuju (st tähendust) rohkemal või vähemal määral muutnud. Sõna ei ole enam see, mis ta oli varem.

Oletame, et ma ei ole juba pikemat aega söönud, ma ütlen: "Mul on nälg." Mis mulle vastatakse? "Aafrikas on nälg. Sul on lihtsalt kõht tühi." Mis see siis nüüd olgu? Kuidas mu kõht tühi on? Mul on igasugused asjad kõhus - magu, maks, pimesool jne. Sõnad tegid minuga jällegi nalja. Kumb kirjeldab olukorda paremini, kas sõnad "ma olen sinu peale kuri" või lihtsalt kuri pilk? Ei ole vist kahtlustki, et korralikult kuri silmavaade on kaalukam kui sõnad, mis oma juttu räägivad. Sõnad ei saanud kummalgi korral mõtte väljendamisega hakkama ja mängivad meile vingerpussi.

Milleks meile siis neid kavalaid asjandusi üldse vaja läheb? Me oleme neist sõltuvaks muutunud, me ei saa ilma nendeta enam elada. Inimestel on tungiv vajadus lugeda, kuulda, kirjutada ja rääkida iga päev tuhandeid sõnu. Nad on meid ära hellitanud, meil on nende mitmepalgelisust vaja. Küll on lihtne valetada! Pole just kerge näiteks suitsukonile armunud pilgul otsa vaadata, ilma ennast tobedalt tundmata. Kirjutada pole pooltki nii raske: "Suitsukoni, ma armastan sind!" Üpriski mõttetu, kas pole'? Ent sõnad lubasid mul seda teha.

Elutarkus ütleb: "Ei tohi usaldada seda, kes sind kordki on petnud." Sõnad petavad meid iga päev ja mitu korda. Nad on valelikud ja kavalad ning seetõttu nende kaal aina väheneb. Inimesed kasutavad seda enda huvides aga osavasti ära ja see tingib sõnade veel mitmepalgelisemaks muutumise.

Sõnad ründavad meid igal pool, sõnad on meie üle võimust võtnud. Sõnad on nagu narkootikum, mida me kirume, ent millest lahti ei saa.

Sõnad on saanud meie valitsejateks.

Vaikuse pühad

Tasa, tasa, jõulukellad kajavad...

Nii vaikseid pühi ma ei mäletagi meie peres olnud olevat. Ei mingit kiiret, ei mingeid kohustuslikke käimisi ja tegemisi, ei mingeid kohustuslikke jutte.

Hommikul magasime pojaga mõnusalt kaua, kohvitasime, lobisesime. Siis toppisin vanemate kingipaki seljakotti, hulga küünlaid ka, ja suundusin surnuaeda. Pisike Hiiu kalmistu oli hämmastavalt küünla- ja rahvarohke. Kuna mul pool suguseltsi puhkab seal, oli kohe päris mitme platsi juures tegemist. Ilm on tuulevaikne, küünlad jäid ilusti põlema.

Edasi läksin õe koju. Õde perega ise sõitsid ära pühadeks ning meie vanemad on seal maja hoidmas ja koera söötmas. Harva saan vanematega nii kokku, et kedagi rohkem juures pole ja ei pea ka ise kuhugi edasi kiirustama. Ema tundis ennast päris hästi, istusime ja lobisesime. Selle lobisemise käigus lahendasime isaga ühe veinipudeli ära, mis täditütar Elsassist toonud oli. Meelitasin isa rääkima vanadest aegadest, sain paljugi huvitavat kuulda. Aga need jutud lähevad teise blogisse millalgi (kui jaanuaris pildid ka saan).

Ja tagasi kodus. Ei jaksanudki jõulutoite eriti palju süüa. Päkapikud olid ka vahepeal käinud. Teleka panime jõulupuhkusele.

Hea on vahel lihtsalt niisama olla.

Ja suur tänu kõigile, kes te mulle blogisse, mobiilile ja mujale häid soove olete saatnud! Olgu teie pühad sama mõnusad!

Valgus sinus eneses

Must on maa. Hall on taevas. Pime on toas.

Ja ometi on päev, mil valgus peaks võidutsema pimeduse üle.

Kui mujalt pole valgust võtta, siis otsi seda iseendast. Seepärast:

südames nüüd sa süüta kõik küünlad põlema,

et sinu ümber valgust ja soojust saaks kõik kohad täis.

Valgeid ja sooje jõulupühi kõigile!

Kadunud jõulutunnet otsima

Loen siin blogisid ja üle ühe kurdetakse, et jõulutunnet pole ollagi. Mida imet? Mis loom see jõulutunne siis peaks olema, et teda kohe näha ja käega katsuda saab?

Üks vana mõistujutt.

Elas kord naine. Täiesti tavaline naine. Aga kord aastas oli ta kurb - kõik rääkisid mingist imelikust jõulust, et siis pidi igasuguseid ilusaid asju juhtuma ja mingi imeline tunne sees olema. Tema sellest aru ei saanud. Tema jaoks oli see üks tüütu päev aastas - too metsast mingi puuroots tuppa, topi kulda ja karda täis, okkaid tuleb pärast jaanipäevani koristada. Keeda ja küpseta, pärast eriti süüa ei tahagi, aga nõusid on pesta terve armee jagu. Lastele otsi poodidest kinke, pooled lendavad kohe nurka, pooled lagunevad mõne aja pärast. Igast võimalikust kanalist lastakse mingit tilu-lilu muusikat, kõrvad ja pea valutavad nädal aega jutti.

Nii ta siis ohkis ja ähkis.

Aeg läks. Lapsed kasvasid suureks, läksid oma elu elama, naine jäi vanaks ja üksikuks.

Aasta lõpp hakkas taas lähenema. Ühel unetul ööl ohkas naine: "Antaks mullegi kogeda seda imelist jõulutunnet, millest kõik räägivad!" Ja siis kuulis ta häält ütlevat: "Ma tulen homme sinu juurde, kui sa valmis oled."

Naine rõõmustas. Hommikul hakkas ta kohe ettevalmistusi tegema - koristas ja kraamis hoolega, vahepeal jooksis poodi, tuli sealt kottide raskuse all lookas, keetis ja küpsetas.

Äkki kostis koputus aknale. Akna taga istus tihane, vaatas ootavalt - kas tallegi mõni pekiraasuke antakse? "Ah, mine minema, mul pole sulle midagi anda, ma pean jõulusid ette valmistama!" vehkis naine käega. Tihane keeras solvunult pea viltu ning lendas vurrrdi! minema.

Naine sekeldas edasi. Siis koputati uksele. Ukse taga oli naabritüdruk, kelk järel lohisemas. "Tädi, palun tule kelguta natuke minuga. Üksi on nii igav." - "Ah, ei ma täna saa tulla, mul tulevad jõulud ju ja kõik on alles pooleli!" Tüdruk läks kurvalt ära.

Lõpuks sai naine kõigega valmis, istus ja jäi jõulusid ootama. Kedagi ei tulnud. Väljas läks juba täiesti pimedaks. Siis liipas mööda teed lähemale vana mees. "Ole hea, anna mulle veidi raha, külm on ja tahaks endale midagi sooja juua osta!" palus ta. "Ah kõrtsi jaoks sulle raha vaja! Ei saa sa midagi, mul pole endalgi, kõik läks jõulude peale ära!" kurjustas naine vastu. Vanamees liipas ohates minema.

Õhtu kulus, naine istus ikka üksi ja ootas. Lõpuks ohkas ta südamest: "Ei tulnud mulle mingit jõulutunnet seekordki!" ja kavatses magama minna. Siis kuulis ta jälle häält: "Tulin ju, kolm korda isegi. Aga sina ei võtnud mind vastu..."

Ostupüha läbi

Tõsijutt, pole sellel aastal vaja enam ühtegi kaubanduskeskust külastada. Kõik, mis kingikotti pidi mahtuma, on olemas. Järve Selver polnud täna üldse kuigi jube, päris lahedalt mahtus liikuma. Ainuke koht, kus rahva kontsentratsioon vähe suurem, oli loomulikult kassade esine. Aga sealgi läks päris kähku. Oleks veelgi kiiremini saanud, kui triipkoodilugeja korralikult töötanud oleks. Aga ei, kassapidaja pidi pooled kaubad käsitsi sisse toksima.

Toitu külmkapis jätkub. Selle paar verivorsti ja raasuke kapsast, mida me pojaga jõuluõhtul süüa kavatseme, saab kodulähedasest poest ka kätte. Küünlad surnuaeda viimiseks kah.

Homme aasta viimane tööpäev (kui mehed hätta ei jää pühade ajal). Ja siis - puhkuuuus!

Viirusehoiatus!

Järjekordselt siis MSN levitab pakitud pilti ingliskeelse tekstiga (muide, tekst tuleb igast nakatatud arvutist erinev).

Kui teie arvuti teile kallis on, ärge seda faili mingil juhul lahti tehke! Ja kaasvestlejale oleks kasulik teada anda, et temalt kotermann tulnud, ta ei pruugi teadagi, et ta MSN varjatud eraelu elab.

Päkapikud, tegutsema!

Kuusk on ehitud ja ootab, et selle alla üht-teist tekiks. Päkapikud, nüüd on kiire!

Ahjaa, selle ühe XL-mõõdus paki kiskusime juba lahti ja võtsime kasutusele. Väga vajalik asi oli!

JÕULURAHU!

Jõuluaeg on käes!

Vana traditsiooni järgi kestab toomapäevast kolmekuningapäevani JÕULURAHU

Olgu siis see rahuaeg ka blogosfääris. Sel ajal ei tehta virisevaid, vinguvaid, lahmivaid ja mõnitavaid postitusi, ei kirjutata anonüümseid ja õelaid kommentaare.

Rahu olgu maa peal ja inimestest hea meel.

Plats puhtaks!

Kalendri järgi on käes toomapäev - jõuluaja ametlik algus. Selleks päevaks pidi suurpuhastus tehtud olema, kõik vana aasta saast ja sodi välja visatud. Kui see töö tegemata jätta, istud terve järgmise aasta sopa sees.

Ning puhastamist ei vaja mitte üksnes meie kodud, vaid ka meeled ja mõtted, et me halba uude aastasse kaasa ei võtaks.

Kuna tänapäeval käib enamus rahvast tööl või koolis ja viimased tööpäevad enne pühi on niigi pingelised, on lubatud koristamisega lõpule jõuda ka toomapäeva õhtuks. Ning et see libedamalt läheks, luban lahkesti pildil oleva luua igal soovijal enda blogisse kopida.

Kiun-viun-piri-viri

Aasta viimane suurem vingumine ja virisemine kah.

Või mida sa hing oskad öelda, kui hommikul aknast välja vaadates avastad, et koer on nöörilt alla sikutanud sinu eelmisel päeval kuivama pandud lemmikhommikumantli ja sellest endale küljealuse teinud. Lesib selle peal ja vaatab sulle suurte ja süütute silmadega otsa. Krt, kuudis on pehme ja karvane küljealune olemas ju!

_____

Lauapealne on tasse ja taldrikuid ja hommikukrõbinate pakke täis - just nii, nagu need tööleruttajatest jäid.

_____

Poisslaps on jälle hädas olnud sellega, mida selga panna. Mittesobinud hilpe vedeleb terve hunnik diivani kõrval - no ei olnud jälle aega neid kappi tagasi panna või?

_____

Põrand nutab tolmuimeja järele, see aga teeb sihukest häält, nagu ületuunitud bemari. Filter vajab vahetamist?

_____

Ah, virisemiseks põhjust leiaks veel küll ja küll. Väljas aga paistab üle mitme aja päike. Homme on toomapäev - jõulude algus.

Selle aasta vingumise limiit on täis.

Autod ei maga ju veel...

Niisugune stroof oli vanasti raadios enne laste õhtujuttu. Ei tea, äkki on praegu ka, pole ammu kuulanud. Võib-olla peaks, loeks keegi mulle ka uinutava häälega mõne loo, mis mind magama suigutaks.

Praegu igal juhul und ei ole. Lebotan voodis, läpakas põlvedel ja üritan välja mõelda, mida asjalikku sellega teha võiks. Mingites foorumites kolamine ei huvita, on oht, et siis enne hommikut silma kinni ei saagi. Kas keegi oskaks soovitada mõnda hästi tobedat mängu?

Imelik nagu, viimasel ajal pole olnud probleeme magamasaamisega. Täna järsku on. Õnneks pole mul homme hommikul kiiret - ja polegi enne jaanuari lõppu vaja hommikuti vara tõusta. Kas aju reageerib siis nii pahupidiselt?

Kes kingiks aega?

Ühe lähedase inimesega on veel vaja rääkida olulised jutud ja korda ajada paar olulist asja. Arvasime, et küll jõuab, las saavad need kiired pühad mööda. Aga aeg hakkab otsa saama. Arst kirjutas igaks juhuks saatekirja haiglasse valmis, kui midagi muutub, on kohe minek.

Palun, andke meile veel natuke aega!

Kassile kirburohtu - ainult retseptiga?

Kass hakkas end kahtlaselt palju kratsima. Ega siis muud, tuleb kirbutõrje ette võtta.

Vanasti müüdi kirburohtusid suvalises lemmikloomapoes. Selle teadmisega läksin nüüdki poodi. Müüjatar tegi suured silmad. "Oi ei, meie ei tohi niisugust asja müüa. Te peate kassiga loomaarsti juurde minema, tema vaatab kassi üle ja kirjutab rohu välja."

Mitäh?! Esimest korda kuulen! Hakka nüüd niisuguse asja pärast tubast kassi korvi toppima ja temaga kliinikusse minema? Igaks juhuks kõndisin (üksi, ilma kassita) vetapteeki ja seal polnud küll mingit probleemi. Küsiti ainult, kas päriselt ka kirbud on või ainult kahtlus, sest tubasel kassil pole eriti palju võimalusi praegusel aastaajal neid kuskilt korjata. Aga profülaktika mõttes - ega paha ei tee natuke rohtu turja peale tilgutada.

Otsiti mulle siis kirbutilgad välja, anti kaasa ka pudel aerosooli, millega loomakese magamisase üle käia ja seletati lahkelt, kuidas mida manustada.

Poest krabasin kiisule ebamugavuste eest lohutuseks lõhepasteedi ka.

Keda armastad sina?

Sattusin Märt Saare blogi selle loo kommentaarides huvitavale mõttekillule. Keda või mida sa kõige rohkem armastad?

Oli aeg, kus nõukogude inimese suurim armastus pidi olema tema kodumaa, selle nimel tuli olla valmis ohverdama kõik muu.

Kunagi ammu lugesin raamatut, pealkirja ja autorit tõesti enam ei mäleta, eks ta üks kooliaegne kohustuslik punakirjandus oli. Seal jagab vanem seltsimees nooremale elutarkust.

"Kui sa lähed tüdrukuga kohtama ja tema sult küsib - kas sa armastad mind, siis sa ju ometi ei ütle talle, et jah, sa oled mulle väga kallis, aga kodumaad armastan ma veel rohkem. Selle peale võib ta sulle vabalt öelda, et eks abiellu siis oma kodumaaga."

Kui sa kedagi tõeliselt armastad, siis ütled ka talle, et armastad teda üle kõige, olgu see siis mees, naine või sinu laps. Ja sa usud seda ning ka tema usub sinu armastusse.

Nii lihtne see ongi.

Siseringi jutud

Kohvinurgas ütleb üks naisterahvas: "Mina tegin täna hommikul pannkooke!" Kõik kolleegid, kes parasjagu läheduses, pahvatavad üksmeelselt naerma. Võõras, kes seda kuulma juhtub, imestab - mis siin naljakat on?

Aga selle seltskonna jaoks on jutus varjatud tähendus, millest ainult nemad aru saavad.

Meil igaühel on oma 'siseringid', kus käibivad omad naljad, omad vihjed ja paroolid, mille tähendust teavad ainult osalised. Võõrale neid seletada pole võimalik, sest võõras ei ole olnud juures, kui algne sündmus juhtus, ta ei tea taustsüsteemi. Mõnigi asi on seotud konkreetse inimesega ja kellegi teise puhul võib tähendada hoopis midagi muud.

Minu vanad klassikaaslased näiteks pahvatavad kohe homeeriliselt naerma, kui mainida riidepuud või uhutud pesupükse (olid kunagi sellised asjad naisterahvaste garderoobis talvisel ajal), sest kohe meenuvad just nende asjadega seotud koomilised juhtumid.

Blogijadki on üks kindel ringkond, kelle juttudest mitteblogijad sugugi alati sotti ei saa.Aga mõne blogi lugemisel saab teine blogija kohe aru, millele vihjatud.

Mida rohkem inimesel on nö siseringe, seda mitmekülgsem ja avatum ta on, ja seda tolerantsem, sest ta suudab mõista, et kõik ei peagi kõike teadma ja kõigest ühtviisi aru saama.

Nõrk naine?

Ta oli tugev nagu mõnigi mees ja nõrk nagu mõnigi naine.

Tal oli ilus hobune, keda ta armastas ja hellitas ja suudles. Siis aga lõi ta teda piitsaga ja andis talle nii teravalt kannuseid, et loom valust värises.

Ka peen ja ilus koer oli tal. Ka teda hellitas ta metsikult kogu oma kuuma verega. Ja siis piitsutas ta teda vahetevahel. Koera hirmus ulumine ei aidanud midagi. Seda enam ta piitsutas.

Ta armastas mehi vallutata, nad tuliseks ja hulluks ajada - ja siis külmetas ta nad jälle üheainsa pilguga ära.

Niisugune oli tema haiglane käitumine.

Kas otsis ta midagi elus? Kas otsis ta midagi meeste keskel?

Jah, seda tegi ka tema. Kuid kõik, isegi sõjamehed - pannalde ja mõõkadega küljel, isegi nemad muutusid tahtejõuetult nõrgaks, kui ta pilgud ja sõnad õrnad olid.

Seepärast otsis ta võib-olla niisama tugevat taheet, nagu ta enda oma oli - või veel tugevamat.

Ta otsis meest, kes oli mees - ka tema kohta.

Trygve Gulbranssen

"Ja taamal laulavad metsad"

Minu, ainult minu!

Kes sulle helistas?

Kellega sa MSN-is nii kaua lobised?

Kes see meesterahvas oli, kes sind teretas?

Miks sa sinna klassikokkutulekule/asutuse peole nii kauaks jäid?

Jne, jne, jne.

Kas tuleb tuttav ette? Kui jah, siis tuleb kahtlustada, et partner põeb raskekujulist omandisündroomi. Esimeseks tundemärgiks on haiglane armukadedus, kaasneb kontrollivajadus ja enese igale poole kaasatoppimine - et kaasa jumala pärast silma alt ära ei kaoks ega kellegi teise seltskonnas end paremini ei tunneks kui tema, seadusliku teisepoole seltsis.

Uhh, mina olen viimased kümme aastat prii ja ei pea oma kõnedest-käikudest kellelegi aru andma. Aga enne seda - ärge parem meelde tuletage!

Kümme aastat tagasi mobiile ja internetti eriti veel polnud, vähemalt meie peres mitte. Aga ega seepärast nuhkimist ja süüdistamist vähem polnud. Sel ajal kirjutati veel kirju ja kui mulle mõni tuli, oli tingimata vaja uurida, kellelt see on ja mida ta kirjutab. Asutuse suvepäevadele oli tingimata vaja kaasa tulla - teadagi, mis sellises vabas õhkkonnas tehakse. Sõbrannad võõrdusid külas käimisest - mida sa istud ja kohvitad, kui meesterahvas kogu aeg kõrvad kikkis läheduses tiirutab. Ise ei tahtnud ka palju enam kuhugi minna, kui oli teada, et pärast korraldatakse ülekuulamine.

Mida kehvemaks omavahelised suhted läksid ja mida rohkem mees pudeliga sõbrustama hakkas, seda tugevamini ta minusse klammerdus. Korrutas kogu aeg: "Sa oled minu naine, teised ärgu segagu end vahele!" Mina aga võtsin kätte ja läksin uuesti kooli. Loomulikult ei meeldinud see mehele. Milleks, päevad pikad, nii palju kodunt ära (enese äraolekud loomulikult ei tulnud arvesse), ega sa sel alal tööle niikuinii hakka (hakkasin!). Asi läks niikaugele, et kui olid eriti pikad seminaripäevad, tuli ta mulle kooli järele, istus ise ka seminaris, kuulas ja pärast kirus, et midagi mõistlikku ei räägita. Seal tekkis veel kohutav armukadedus seminari juhtinud õppejõu vastu, pidevalt püüti mulle selgeks teha, et kas ma siis ometi ei näe, kui nõme see inimene on. Sellestsamast õppejõust on tänaseks saanud mu väga hea kolleeg ja sõber.

Läks nagu läks. Mees oma sigadustest ei loobunud, mina nendega leppida ei kavatsenud ja oma taasleitud vabadust ja sõpru ohvriks tooma nõus ei olnud. Sõprus viinapudeliga määras asja. Mees muide ei uskunud viimase minutini, et mul lahutusega tõsi taga on. Tema naine - tema omand.

Aga ei ole. Iga inimene saab olla ainult iseenda oma ning kui pole usaldust, pole ka sidet kahe inimese vahel.

Pommirünnak?!

Kärts-mürts-põmm! Ja jälle - kärts-mürts-põmm! Koer tormab klähvides mööda õue ringi, paar autoalarmi hakkab undama. Aga mida näha ega kuulda pole, on huilgavad ja vilkuvad politsei- ja tuletõrjeautod. Mida paganat?

Ei midagi erilist. Poes algas jõulueelne ilutulestike ja paugutajate müük. Loomulikult on poisikestel vaja kohe järele proovida, kui kõva häält need ikkagi teevad. Muidugi on kõige parem paugutaja mõne seisva auto alla visata, lärmi kordades rohkem.

Eelmisel aastal vihastasin tõsiselt, kui Mustamäel kamp koolipoisse paugutaja bussiootepaviljoni taha sättis. Paviljoni klaassein pudenes kildudeks. Lapsed nutsid ehmatusest ja kes teab, kas mõnel vanemal inimesel süda puperdama ei hakanud. Poisid ise muidugi kadusid kõige nelja tuule poole. Politsei teatas, et neid niikuinii kätte ei saa, pole mõtet patrulli välja saatagi.

Tuleb vist loomaarstilt koerale rahustit küsida, endale tropid kõrva toppida ja see kaks nädalat aastavahetuseni kuidagi üle elada. Siis on jälle rahu maa peal.

Kas ikka tõesti?

You Are a a Martini Woman

Truly classy and refined, you drink like a lady.You know how to hold your liquor, and you always keep your composure.And you demand the same in a guy - especially if he can remain a gentleman while drunk.You prefer to date successful men, who can pay for your quality drinks.

What'>http://www.blogthings.com/whatkindofdrinkingwomanareyouquiz/">What Kind of Drinking Woman Are You?

Mis on valesti?

Pilt õhtuses bussis:

Buss on parasjagu nii täis, et vabu istekohti pole, seisma mahub lahedalt. Juhikabiini taga kolm istet reas piki bussi. Ühel istub koolitüdruk, õpib. Kaks kõrvutiolevat istet on hõivanud kaks tšikki, kes häälekalt viimast pidu kommenteerivad. Siseneb ema paariaastase lapsega. Laps on silmnähtavalt väsinud. Õpilane süveneb veel enam raamatusse. Tšikid vaatavad üleoleva pilguga ja jätkavad juttu. Ema võtab ühe käega lapse sülle, teisega üritab kuskilt kinni hoida.

Järgmises peatuses siseneb vanem mees karguga. Tšikid "ei näe" teda. Mees toetub kuidagiviisi istme vastu, teise käega hoiab karku. Ema kohendab last süles, seisab edasi. Laps üritab virisema hakata, ema rahustab teda.

Nüüd hakkab usin õpilane oma asju kokku pakkima, tõuseb, et väljuda. Ema lapsega saavad istuda. Tšikid jätkavad lobisemist. Mees karguga liigub tahapoole, seal on veidi mugavam seista.

Tšikkidest üle vahekäigu istuvad kaks vanemat daami, põrnitsevad tšikke morni näoga, aga midagi ei ütle. Tšikid lõkerdavad ohjeldamatult.

Midagi on valesti. Aga mis?

Anna aga aru!

Kell pool kaks öösel läbi MSN-i finantsaruannet kokku panna on ikka paras ekstreemsus küll. Ärge parem järele tehke.

Meil aga ei jäänud muud üle. Põhimõtteliselt oli see paber küll enne valmis tehtud, siis aga avastas teine tegija (kes selle arvutis lõplikult vormistama pidi), et üks rida kohe mitte ei klapi. Tabel käis läbi MSN-i mitu korda edasi-tagasi, enne kui vea üles leidsin. Tegelikult polnudki suurt viga, lihtsalt inimene kirjutas vale numbri valesse lahtrisse ja sealt tekkis ahelreaktsioon. Täna aga esitamise tähtaeg, ei kannatanud oodata.

Ühiselt jõudsime järeldusele, eet projekte koostada, nende alusel raha saada ning tegutseda on kordades toredam ja lihtsam kui pärast iga kulutatud sendi kohta aruannet kirjutada.

Huvi pärast lugesin kokku, mitu aruannet ma üldse aasta lõpul ja uue algul pean tegema, sain täpselt kümme. Nii palju siis jõulude ja uue aasta vahelisest puhkamisest, tuleb nobedasti näppudel klaviatuuril käia lasta. Ja paar uut projekti ka vahepeal kokku panna...

Nuga, palun!

Sirje ja Kati väitlevad teemal "Väikekodanlus ja lauakombed". Mulle tuli siis meelde, kuidas mina õndsal sotsialismiajal koolisööklas alati hädas olin, kui tuli alumiiniumkahvliga (mille kõik harud eri suundades vaatasid) praadi süüa. Nuga ei võinud ometi nõukogude kooliõpilase kätte usaldada, mine tea, mis terariistaga ette võtab.

Aastaid hiljem, sotsialism hakkas juba lagunema ja kapitalism polnud veel kohale jõudnud, šokeeris mu vanem tütar sama kooli köögipersonali, kui kõndis praepäeval söökla köögipoolele (kuhu sanitaarnõuete järgi õpilasel kohe mitte luba polnud siseneda) ja nõudis valju häälega nuga. Leiti sahtlipõhjast, õigemini küll õpetajatele ette nähtud riistvara hulgast, talle siis nuga. Järgmisel praepäeval jälle sama lugu, ja selle järgmisel ja selle järgmisel ka. Siis hakkasid klassiõed ka nõudma. Nii palju nugasid koolis aga vist polnudki. Köögipersonal juba infarki äärel. Asi võeti isegi lastevanemate koosolekul arutusele. Seda nad poleks pidanud tegema. Enamus lapsevanemaid teatas, et kodus ju süüakse noa ja kahvliga, miks koolis ei tohi?! Või peaks laps iga päev kodunt noa kaasa võtma?

Järgmise õppeveerandi alguseks olid noad sööklas olemas. Ja mu poeg, kes seitse aastat hiljem kooli läks, isegi ei mäleta, et oleks pidanud nuga köögist küsima minema.

Täipaanika

Lasteaiast helistati: "Me leidsime rühmas ühel lapsel täid, peame desinfektsiooni tegema, palun viige laps koju!"

No mis muud, helistan omadele ja lükkan kohtumised edasi, organiseerin lapsevalve selleks ajaks, kui kindlasti vaja endal ära minna ning vudin muudkui lapse järele. Riided paluti kapist kõik kaasa võtta ja igaks juhuks läbi pesta või vähemalt kuuma triikrauaga ära aurutada, lapsele teha ülemäärane vannipäev ja siis võib homme tagasi tulla, rühmaruumid saavad selleks ajaks desinfitseeritud.

Ühtepidi hea meel, et on nii tähelepanelikud kasvatajad ja et nad muretsevad ka selle eest, et nakkus ei leviks. Teistpidi - hea küll, mina sain oma asjad ümber korraldada, aga mida pidid need vanemad tegema, kellel töö kuidagi ei luba ära tulla?

Karunahka jagamas

Vana anekdoot:

Jahimehed plaanivad karujahile minekut. Istuvad ja arutavad: selle karunahatüki saan mina, selle sina, selle anname hoopis temale ja tolle müüme maha, saame nii palju raha, selle eest ostame vaat seda.

Lähevad siis suure hurraaga metsa. Karu aga putkas minema koos nahaga.

Ligilähedaselt samasugune tunne oli täna TPIK üldkoosolekul.

Puuetega inimeste organisatsioonide töö on suures osas projektipõhine. Peamine projektide rahastaja on Hasartmängumaksunõukogu (HMN). Tavaliselt on olnud kolmanda kvartali lõpuks teada, millise summaga järgmisel aastal võib arvestada. Viimastel aastatel tuleb see info üha hiljem ja hiljem. Tänavu oleme olukorras, et ei teagi, mida oodata. Anti küll info, et tõenäoliselt on teatud summad siiski oodata, aga siduv otsus tuleb alles jaanuaris. Tegime siis nende loodetavate summade piires jaotuse allorganisatsioonide vahel ära, et nad saaksid oma tegevuskavad kokku panna. Hoiatasime muidugi, et tegu alles laskmata karu nahaga.

Loodame siiski, et see karu metsa ei putka.

Streigivad või mitte?

Ma ei teagi, millisele seisukohale asuda. Saan väga hästi aru, et bussijuhtide nõudmised on õigustatud, aga kui nad streikima hakkavad, mida mina siis pean tegema? Kuidas ma ühest linna otsast teise saan? Ja pühapäeval vaja Pärnusse minna. Kui streik selleks ajaks läbi pole, jääb vist minemata - aga see on ju mu töö, mis siis tegemata jääb!

Teine küsimus veel - kust peab tulema raha palgatõusuks? Majanduse kasvumull on juba pauguga lõhki läinud. Lihtsalt raha juurdetrükkimine ei tule ju ka kõne alla. Ja kui seda raha hinnatõusu kaudu rahva taskust võtta, streigib varsti kogu Eestimaa.

Ma tahan bussiga sõita! Aga ma ei taha sõita sellise bussiga, mille juht on ületundidest kurnatud, tige ja väsinud. Nii et, kulla riigiisad - lahendage see asi kiiremas korras ära!

Keskealise palve

Jumal, Sina tead paremini kui mina ise, et vananen ja ühel päeval olengi vana. Hoia minust kaugele see saatuslik mõtteviis, et ma igas olukorras iga asja kohta pean midagi ütlema. Vabasta mind soovist korraldada kõikide teiste inimeste asju. Muuda mind mõtlikuks, aga mitte halvatujuliseks, abivalmiks, aga mitte ettekirjutajaks.

KUNA MUL ON SUUR TAGAVARA TARKUST, ON KÜLL VÄGA KAHJU JÄTTA SELLEST OSA KASUTAMATA, AGA SINA TEAD, ISSAND, ET MA VAJAN ELU LÕPUNI MÕNINGAID SÕPRU.

Vabasta mind lõpmata üksikasjade jutustamisest, anna mulle tiivad, millega pääsen otse asja juurde. Ei julge paluda paremat mälu, kuid suurenevat alandlikkust ja vähenevat enesekindlust.

ÕPETA MULLE SEDA AUSTAMISVÄÄRSET KÄSKU, ET VAHETEVAHEL VÕIN KA EKSIDA. JA ANNA MULLE, OH JUMAL, ARMU SEDA TEISTELE TUNNISTADA.

Aamen

Tüdrukute õhtu

Käisime täna katsikul. Õetütre tütar tuli ju korralikult üle vaadata. Kuidagi juhtus nii, et kogu pere meessoost liikmetel oli tähtsamat teha ja nii kujuneski välja tüdrukute koosviibimine, meie õega, meie tütred ja nende tütred, kokku kaheksa naishinge.

Pildile jäi kuus - üks oli kaamera taga ja üks nohises mõnusalt oma hällis.

Täiskasvanud maiustasid kringli ja tordiga, väiksed neiud puistasid mänguasjakasti.

Vahel on ka selliseid õhtuid vaja.

Shoppa ja nuta!

Shoppamise kõrghooajal on jah eriti sobiv küsida heade ja halbade ostude kohta, nagu Tiia seda teeb! Praegu on ju peaasi poed läbi kammida, korvid kaupa täis laduda ja kaupmeeste taskuid täita.

Aga eks teeme proovi. Ja kuna ma viimase aja headest ostudest juba rääkisin, võtaks ette halvad. Kusjuures, kuna ma tegelikult väga valin, mida ostan, pole suuremaid apse ette tulnudki. Üldse pole ma mingi suur poodleja, peamiselt ostan toidukraami ja igapäevaseid tarbekaupu.

Siin siis valik mõttetuid asju.

Igasugune odav kataloogikosmeetika. Eriti käib see postimüügi kohta. Ives Rocher on minule absoluutselt vastunäidustatud. Olen minagi seda tellinud, aga ikka ja jälle tuleb tõdeda, et ämbrisse astusin. Rahasummat, mis selle peale kulunud, ei oskagi öelda.

Plastmassist kardinapuud. Tegelikult ostis need mulle õde, K-Ehitusmarketist, aga mina maksin, 760 krooni. Mõeldud on need vist ainult pruudiloori riputamiseks, tavalise linase kardina raskust ei kannatanud, üks kronstein murdus kolmandal päeval, teine mõni aeg hiljem.

Hiina taskulambid riputusaasaga. Hind 12-20 krooni, müügil igas poes peaaegu. Riputusaas murdub esimesel korral, natuke aega hiljem hakkab lüliti streikima.

Ega palju rohkem meelde tulegi. Aga nagu eelpooltoodust näha - ei tasu osta väga odavat kraami, läheb kordades kallimaks kätte.

Heade ostude nimekirja võiks täiendada Moskvas valmistatud kingadega. Suvised kingad ostsin neli aastat tagasi, maksid 250 krooni, ja sügisesed kaks aastat tagasi, 350 krooni. Senini väga hästi vastu pidanud, jalas väga mugavad ning välimus ajatult moodne. Ostukohaks Nõmme turg.

Nii, ja pall läheb edasi Katseloomale, Valgeseelikule ja Claarale ning kõigile teistele, kes sel teemal sõna võtta soovivad.

Reeglid ka:

-Pane kirja üks või mitu asja, mille puhul sa oled mõelnud, et see oli tõesti väärt ost, mida võiks teistelegi soovitada ja vastupidi

-Asjad ei pea olema äsja ostetud, sest mõnikord tekib see teadmine alles mõne aja pärast.

-Asjad võivad olla seinast seina – headest kommidest kehvade kodumasinateni.Pole oluline, et asi oleks saadav Eestist. Mõnikord kulub ära ka teadmine, mida kuskil teisel maal osta tasuks.

-Kindlasti peab olema lisatud põhjendus – ainult mulle meeldib/ei meeldi ei ole piisav, sest inimesed väärtustavad erinevaid asju. Kirjuta, mida sa antud tootelt ootad ja kas ta vastab nendele ootustele.

-Lisa asja hind (kasvõi umbkaudne)

-Saada ostupall edasi 1-5 teisele blogijale

-Kellel blogi ei ole, saavad oma ostudest rääkida kommentaarides

Kolm tibi jõulushoppingul

Kuna jõulud lähenevad pöörase kiirusega ja kingikott vajab täitmist, otsustasime vanema tütrega pühendada tänase päeva shoppamisele. Sihtpunktiks valisime Mustamäe Prisma. Kolmandaks tibiks tuli nelja-aastane tütretütar.

Teadagi on tibide tavaline mure, et kapp ajab üle, ent selga pole ikka midagi panna. Seega suundusime kõigepealt riidepoodi (nn kaltsukasse). Vanemal tibil nimelt hakkasid teksad jalga ära lagunema ja millegagi on ju vaja igapäevaselt ringi trööbata. Olidki uhked tikanditega ja täpselt parajad. 120 krooni ainult.

Noorem tibi sihtis pluuse ja lasteriideid. Väike tibi aga kaevas usinalt beebihilpude kastis eesmärgiga oma nukugarderoobi uuendada. Saak piirdus ühtede pikkade pükste ja ühe roosa beebipluusiga (oleks väiketibi sõna peale jäänud, oleks pool kastitäit omanikku vahetanud). Mulle jäid silma veel kaks velvetpintsakut, just minu lemmikvärvi, aga üks oli seljast liiga lai ja teine jälle häbematult kitsas. Nuuks! Kolm ägedat seelikut oli ka, jälle kaks suured ja üks kitsas. No ei lasta naiselikumalt riides käia!

Möödaminnes krabasime kaasa sobiva pluusi nooremale tütrele, rinnal just teda iseloomustav littertikand (meeldis ja oli täpselt paras!)

Prismas keerasime samuti esmalt riidekraami poolele. Sealt ladusime kärusse poolpika talvejope, kerge ja õhulise (kroon vähem kui 600) ja sellega sobiva mütsi. Imede ime - ma ei näegi sellega Kunksmoori moodi välja!

Poole pere kingid said ka välja valitud ning suur kotitäis toidukraami. Saabaste ja koti järele tuleb ikka teine kord minna...

Ilusate inimeste õhtu

Pilt siit

Dostojevski ütleb: "Inimesed, te ei tea, kui ilusad te olete!"

Täna oleksin tahtnud seda lauset öelda oma kolleegidele.

Meil on Tallinna Kojas juba mitu aastat tore traditsioon aasta lõpul juhatuse ja maja töötajatega korraks aeg maha võtta, ennast üles lüüa ja kuskile mõnusasse kohta istuma minna. Seekord käisime "Argentiinas".

Tore oli näha laua ümber nii paljusid ilusaid ja armsaid inimesi. Tavaliselt me niimoodi kõik korraga kokku ei saagi. Majas on kõigil alati tegemist, üks töö ajab teist taga. Kes sekeldab klientidega, kes istub telefoni otsas ja nõustab hädalist, kes jookseb projekti või koolituse asjus ringi.

Aga on ju vaja aega ennast laadida, on vaja tunda, et me oleme meeskond, kus hoolitakse üksteisest, kus hinnatakse igaühe panust. Täna oli selline õhtu. Tööjuttudest ei saanud tänagi üle ega ümber. Kuid rohkem oli nalja ja naeru, oli pühade hingust.

Aitäh, et te olemas olete!

Toetatud jõulud

Kassapidaja helistas: "Kas sa jõulutoetuse järele ei tulegi?" Sooh, tänavu makstakse õige vara seda. No mis mul selle vastu saab olla. Eelmisel aastal tuli raha alles märtsikuus ja ei jäänud jõulud siiski pidamata. Aga muidugi on tore, kui ei pea pühade ajal sente venitama.

Mina igatahes tean juba, millega end seekord hellitada. Aga koju jõuab see asi alles pärast pühi arvatavasti. Ja mõnuleda saan kaua-kaua....

Oma vara ma jätan....

Pealtkuuldud kõnelus bussis.

Istuvad kaks soliidses eas daami, üks seletab teisele:

"Tead, ma helistasin paar nädalat tagasi notarile testamendi asjus. Leppisime aja jaanuarikuusse, et ma jõuaksin järele mõelda, kuidas ma täpselt oma vara jagada tahan. Aga minia vist kuulis teises toas seda juttu pealt, tead, kui kenasti ta nüüd minuga käituma on hakanud! Enne ikka vingus, kui ma midagi palusin, nüüd tulevad pojaga ise küsima, kas ma ehk poest midagi ei sooviks ja kas nad võivad mind autoga kuhugi viia, et ilm nii kole ja ebamugav käia ju.

Tütar pole paar kuud külas käinud, nüüd helistas, kas nad võivad lastega tulla meile. No muidugi võivad, ma ju seda alati öelnud."

Teine daam kuulab, kuulab ja küsib: "No on sul siis nii palju seda vara, et kohe testamendiga pead jagama?"

"Eks maja ja suvila ju, natuke midagi on kogunenud sukasäärde ka."

Rohkem ma ei kuulnud, pidin maha minema. Aga kummitama jäi mõte - kas vanematest hoolima ja nendega arvestama paneb ainult lootus mammonat saada?

Lahkumised

Mõned telefonikõned võiksid olemata olla.

Kui oled mingil eluperioodil ühe inimesega olnud tihedalt seotud, olgu siis töö, hobide või eraelu kaudu, ka hiljem on jäänud püsima sõbralikud kontaktid, kui oled temaga kohtudes alati rõõmustanud, rääkinud ilmast ja maast, kui lahkudes on tehtud plaane järgmisteks kokkusaamisteks, kui tead, et temaga on kõik korras olnud, siis ei oota sa selliseid kõnesid.

Aga ...

Siis tunned hetkeks, et kogu maailm peatub järsult ja sul pole pidepunkti, kust kinni haarata.

Blogida või mitte?

veni, vidi, blogi

Avastasin, et üks mu lemmikblogijatest on otsustanud blogipuhkuse võtta. Talle tundub, et viimasel ajal on liiga palju juttu olnud konfliktidest, mis jõulurahuga hästi kokku ei lähe. Ja üks teine lemmik muretseb, et on kirjutanud liiga palju negatiivset, mis mulje lugejatele temast nii jääb.

Paneb mõtlema. Kas peaks ka natuke tagasi tõmbama ja hakkama ilusaid ninnu-nännu jutte kirjutama, et kõigil hea olla oleks? Ennast tundes võin öelda, et ma isegi saaksin sellega hakkama, aga see lihtsalt ei ole minulik. Päris pausi teha - näpud hakkavad sügelema, kui arvutist kauemaks eemale jääda. Ja kui midagi hinge peal on, siis ma lihtsalt ei suuda vait olla, pean oma nina igasuguse supi sisse toppima.

Vaatasin huvi pärast, milliste otsingusõnadega viimasel ajal siia on jõutud. Ei tea, kas naerda või nutta. Umbes üks kolmandik on selliseid, mis tõesti puudutavad minu põhiteemasid. Aga suur osa on selliseid imelikke märksõnu, mis kajastavad haiglast huvi mõnede populaarsete blogijate kohta. Ühe panin isegi paar päeva tagasi kõigile vaatamiseks välja. No andke olla, minu blogist tasub otsida komprat ainult minu enda kohta. Kuigi - oma kapis olevate luukerede kolistamisega saan ma ise kõige paremini hakkama!

Nii et - mina blogipuhkusele esialgu ei lähe. Ja ninnu-nännutama ka ei hakka. Aga jõulurahu soovin kõikidele.

3.detsember...

... on rahvusvaheline puuetega inimeste päev.

Ei, see ei ole ammu enam siin Eestis päev, mil virisetakse ja halatakse, kui raske on puudega inimesel meie ühiskonnas toime tulla, kui vähe temast hoolitakse ja kui palju oleks riigilt abi ja toetust vaja. See on päev, mil tehakse kokkuvõtteid saavutatust ja seatakse sihte edaspidiseks.

Kogu maailmas arvatakse olevat 650 miljonit puudega inimest, Eestis 113 tuhat. Hinnanguliselt 10% inimkonnast on ühel või teisel viisil meditsiinilistel põhjustel vähemsuutlik oma elu korraldamisel. Aga puue ei ole ammu enam puhtmeditsiiniline mõiste. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon ütleb: puue on kahjustustega isikute ning suhtumuslike ja keskkondlike takistuste vastasmõju tagajärg, mis takistab nende isikute täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel.

Haridusminister Tõnis Lukas ütles naljaga pooleks, et see päev on just sellepärast advendiaja algul, et advendiaeg on üldse selline aeg, kus inimesed on tavapärasest vastuvõtlikumad, on hea aeg korraldada mitmesuguseid kampaaniaid, mil inimesed saavad annetada nõrgemate toetuseks. Nad justkui ostaksid sellega endale indulgentsi, võivad enesega rahul olla ja isegi ennast kiita. Ülejäänud aastal polegi vaja sellistele asjadele mõelda.
Et see päris nii ei ole, näitas eilsel konverentsil räägitu.

Mõned märksõnad.

Ligipääsetavus. See ei tähenda ammu enam lihtsalt kaldteid ja invalifte, vaid hõlmab juurdepääsu füüsilisele keskkonnale, transpordile, teabele ja suhtlusvahenditele, aga ka juurdepääsu haridusele, tööle, õigusemõistmisele, osalemisele poliitikas, tervishoiule, spordile ja kultuurile. See polegi niivõrd sotsiaalne kuivõrd keskkonnaprobleem – meid ümbritsev keskkond tuleb ümber kujundada universaalse disaini põhimõtetest lähtuvalt. See tähendab, et pakutavad teenused peavad olema kasutatavad kõigi inimeste poolt.

Kohandamine. See on elu- ja töökeskkonna ümberkujundamine inimese vajadustest lähtuvalt, et tal oleks seal mugav ja ta saaks seal iseseisvalt toime tulla. Suur töö on selles osas tehtud just liikumispuudega inimeste jaoks, riigieelarves on isegi vastavad vahendid ette nähtud. Kuid nagu Toomas Sepp välja tõi, on paljuski lahendamata kuulmispuudega inimeste probleemid. Ka nemad vajavad elukeskkonna kohandamist – alarmseadmed ja muu. Paljud asjad, mis kuuljate jaoks on tavalised, nagu uksekell, telefon, tuletõrjealarm, peavad kurtidele olema teistsugused. Siinkohal peabki meelde tuletama, et paari aasta pärast on tuletõrjealarm ju igas kodus kohustuslik, aga senini valgussignaaliga seadmeid pakkuda pole. Samuti on otsustamata, kes nende eest peaks maksma – ilma riigi toeta on selline komplekt ikkagi väga kallis.

Aga meeldiv oli kuulda, et riigi ja kohaliku omavalitsuse jaoks on puuetega inimestest saanud koostööpartnerid, eksperdid, kelle arvamus on oluline ja kes ju tegelikult teavadki kõige paremini, mida ja kuidas on vaja teha.

Inimväärne elu kõigile, erinevustest sõltumata – see on tänase päeva peamine juhtmõte.

PS Lubati, et mingi aja pärast ilmuvad konverentsi materjalid ka EPIK kodulehele www.epikoda.ee

Olen sõnatu

Ma tõesti ei tea, kas see on nali või mis?

Töine advendipühapäev

Istusin tänase päeva Radisson SAS hotellis. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid osalesin üsna tähtsal konverentsil. Eesti Puuetega Inimeste Koda tähistas rahvusvahelist puuetega inimeste päeva.

Aga enne kui hotelli uksest sisse sain, tuli läbi trügida meeletu pikast järjekorrast. Ma kohe ei saanud arugi, mis toimub, aga siis keegi ütles, et hotelli nurga taga on ju valimisjaoskond. Isake Putin vajab ka meie kaasmaalaste hääli, selge see.

Hotelli teine korrus seevastu oli täis omasid, kokku sõitnud Sõrvest ja Narvast, Virust ja Võrust. Tore oli kohata tuttavaid, kellega muidu ainult netis ja telefoni teel suheldud saab.

Konverents ise läks igati korda. Olen osalenud viimased kümme aastat ja iga korraga läheb paremaks. Algusaegade jututuba ja tilu-lilu on asendunud asjaliku aruteluga. Eks me ise ole ka kasvanud ja arenenud, abipalujatest koostööpartneriteks muutunud. Pikemalt kuuldust homme.

Praegu on lihased pikast istumisest veel kanged, tuleb end veidi liigutada.

Vanadus pole privileeg!

Ingrid viskas blogijatele korraliku pähkli puremiseks. Ma kirjutasin pool lugu valmis, siis panin seisma, et natuke mõelda. Ja hästi tegin, terve laupäevase päeva on selleteemalisi lugusid sadanud blogipuust nagu Vändrast saelaudu. Kommentaare lugedes tekkis vahepeal lausa tunne, et kui kõik see rahvas ühte ruumi kokku koguda, läheb löömaks.

Aga tegelikult on suur osa minu mõtteid ilusasti ära öeldud, pole põhjust neid üle korrata.

Mind aga hakkas häirima, et enamasti seostatakse väärikust ikka vanadusega. Vanadus ei taga automaatselt väärikust. Ja vanadus pole ka mingi privileeg, mida kasutada selleks, et nõuda enesesse lugupidavat suhtumist ja enese austamist. Ma ei räägi siin istekoha pakkumisest, tänamisest või muust sellisest, see on elementaarne viisakus ju.

Väärikas ei ole inimene, kes vingub ja viriseb, süüdistab kõiki teisi hoolimatuses ja ükskõiksuses. Väärikas ei ole inimene, kes pidevalt rõhutab oma teeneid ja oskusi – kui need olemas on, siis tunnustatakse neid niigi.

Mul oli aastaid tagasi kolleeg, kes ei nõustunud kuidagi pensionile minema, töötas hulga aastaid üle aja. Kahjuks töö kannatas selle all. Lõpuks tuli talle päris otse öelda, et oleks nagu aeg. Asi läks väga inetuks – sama kolleegi vaiksel taganttorkimisel koguti allkirju tema töölejäämise poolt, süüdistused teeneka vanainimese kiusamises lendasid kõige kõrgemategi ülemuste pihta, asjasse kisti mõjukad sõbrad kõikvõimalikest kohtadest. Kuna olin selle supiga väga lähedalt seotud, tuli mul tõsiselt pettuda inimeses, kellest olin tõesti lugu pidanud.
Praegu naudib sama inimene tegusat vanaduspõlve, ütleb, et tegemist rohkem kui teha jõuab.

Mina aga sain õppetunni – vanadust ei tohi kurjasti kasutada, see võib hävitada kõik, millele inimesel muidu õigus oleks – teiste inimeste austuse ja lugupidamise.

Pildid juurde

Lisasin oma minevikublogisse pilte, mida seal enne polnud. Ja kõige ilusam pilt on just kõige esimese loo juures.

Ja keegi siin kurtis mulle, et selles blogis pole linki, et otse minna saaks. Link on täiesti olemas, paremal Huvitava lugemise sildi all *olnust*

Head lugemist ja vaatamist!

Inglite lauluaeg

Nüüd see siis algas... Millegi ilusa ja hea ootus. Inglid laulavad.

Ja siia sobib mõtiskluseks Aira Kaalu luuletus Ingel.

Liiga targad on kõik minu jaoks.

Tahaks leida mõnd lihtsamat hinge,

kel sõnadest mõte ei kaoks

ega tunnete puhangust pinge.

Liiga targad on kõik minu jaoks.

Tule sinagi siia, mu ingel!

Ehk istume vaikides koos

mõnel luitunud värviga pingil.

Ehk räägime ilmast ja maast,

millest mõhkugi aru ei saa me...

Ehk naerame rumalast peast

seal, kus targem on korraga kaame.

Eluhinded

This Is My Life, Rated
Life:	6.9
Mind:	8.5
Body:	6.6
Spirit:	9.6
Friends/Family:	5.2
Love:	3.3
Finance:	7.4
Take the Rate My Life Quiz

Pole paha