Kati kirjutab matusemeeleoludest ja Ramloff rituaalidest meie elus. Tegu on väga delikaaatse teemaga ja niipalju kui on inimesi, on ka arvamisi.Aga räägiks asjadest ka praktilise poole pealt.
Esiteks - Eestis ei ole olemas seadust, mis määraks, kuidas inimese maiste jäänustega tuleks käituda, st. ei ole üldse kohustust surnut matta. See teeb võimalikuks sellised asjad nagu õnnetuseohvrite laipade vedelemise õnnetuskohal veel tunde hiljemgi (viimane juhus paari päeva tagant Tartus, kus roolis kokku kukkunud bussijuhi surnukeha ei suudetud tänavalt ära toimetada), lähedaste tuhaurnide hoidmise kodus kaminasimsil või kapi otsas (ja see ei ole keelatud), veel enam - krematooriumis seisavad tuhaurnid riiulitel nädalate, kuude, isegi aastate kaupa ja keegi ei tunne nende vastu enam huvi.
Õnneks on meie traditsioonid veel niivõrd elujõulised, et enamus lahkunutest saadetakse väärikalt viimsesse puhkepaika. See võib tunduda jõhker, aga eelkõige on matus oluline neile, kes maha jäävad, on osa leinatööst.
Kas ilmalik või kiriklik ärasaatmine - seegi on tunde küsimus. Ja kui keegi tahab oma lähedast hoopis ise ja omal viisil saata, on seegi õige. Et matusebürood seda eriti ei toeta: siin on eelkõige psühholoogiline probleem - leinajale võib niisugune asi üle jõu käia. Matusetalitaja on siiski inimene väljaspoolt, ta suudab neutraalseks jääda ja olukorda kontrolli all hoida. Et talitusel kõnedes igasuguseid kurioosumeid kuulda saab, on muidugi lubamatu. Talitaja peab leinajatega vestlemiseks piisavalt aega võtma, endale taustsüsteemi selgeks tegema ja ei tohi rääkida stiilis: mina arvan, et....
Kuidas matusel käituda, kas oma tundeid võib välja näidata? On mõned kirjutamata reeglid küll, näiteks see, et lahkunust ei räägita halba, et sugulaste ja tuttavate erimeelsused jäetakse selleks päevaks kõrvale. Aga mõtlemine, et mida teised meist (minust) arvavad, on ka ajast ja arust, nagu ka jutt, et ole tugev, ära nuta, see ju loomulik elu osa. Leinajail on õigus kõigile tunnetele. Kui ikka tahad nutta, siis nuta, ja kui tahad rääkida lahkunust lõbusaid ja häid asju, mis naerma ajavad, siis räägi ja naera.
Kas võtta lapsed kaasa või mitte? Aga miks mitte? Need, kes ütlevad, et lapsed ei saa midagi aru ja on ainult jalus - nende endi arusaamades on midagi paigast ära. Lapsed saavad asjadest väga hästi aru, kui neile seletada lihtsalt ja loomulikult, mis toimub.
Mida selga panna? Möödas on need ajad, kus matusele tohtis minna ainult pealaest jalatallani musta riietunult. Meie põhjamaine tagasihoidlikkus eeldab siiski soliidsemat riietust, kärtsud värvid torkavad silma. Aga miks ka mitte, kui nii õige tundub.
Palju sõltub kohalikest traditsioonidest ja kommetest. Eestimaa eri piirkondades võivad erinevused olla üsna suured. Ning tänapäevasel piiride kadumise ajastul võime me üha sagedamini sattuda matusele hoopis teistsuguste kultuuritraditsioonidega paikadesse. Siis on mõttekas enne natuke uurimistööd teha ja kohalikke kombeid endale selgitada. Ja alati aitab vana nipp - jälgida ümberolijaid ja järgida enamuse käitumist.
