Paar või paaris?

Paar on eesti keeles nii mitmetähenduslik sõna, et fotojahile pilte valides jäin hätta. Aga täna Pirita rannas jäid ette siis sellised:

paar jääkamakat

paarike jalutamas muulil loojangu poole

paar kibuvitsamarja lindude ootel

Fotojahil tagasi - külm hommik

Päris kauaks on õnnestunud blogimaailmast eemale saada - küll polnud aega, siis viitsimist, siis tundus, et polegi nagu millestki enam kirjutada... Nüüd ühtäkki jäi silma, et seekordse fotojahi teemaks on külm hommik. Esimese raksuga mõtlesin, et kust neid pilte peaks tulema, külma polegi ju õieti olnud. Aga just paar päeva tagasi sõitsin ise läbi Eestimaa, päike paistis ja lumi sätendas igal pool ning oli vist külm kah väljas (autos ei olnud). Et kaamera niikuinii igal pool kaasas on, proovisin seda ilu pildile ka püüda, niivõrd-kuivõrd see õnnestus...

Pildid tehtud siis sõidu pealt läbi autoakna kuskil Keila ja Nõva vahel.

Praha kroonika - 7.päev: kogukondlikult

Vačlavi väljak õhtul, veidi enne suurte kaubamajade sulgemist

Selle päeva märksõnaks oli kogukond. Nii sõitiski kogu seminaristide seltskond hommikupoolikul metrooga äärelinna, et üle vaadata sealne avatud noortekeskus.

On ju teada, et noored lähevad paha peale ikka siis, kui neil midagi mõistlikku teha pole ning kui keegi neid ära ei viitsi kuulata. Tegevuse koha pealt tundusid seal asjad heal järjel olevat, töö käis mitmel rindel - lastelüritused, noorteklubi probleemsetele noorukitele, spordi- ja liikumiskeskus, noorteteater. Lisaks erinevad noortegrupid hobitegevuseks, mida veavad nende endi koolitatud vabatahtlikud, suvelaagrid. Ka noortele emadele olid omad ringid. Nõustamist pakuti ka elementaarsetes igapäevaelu küsimustes, on ju selles piirkonnas palju probleemseid peresid, lisaks suured immigrantide (romade ja vietnamlaste) kogukonnad.

Ärakuulamise koha pealt ma siiski niiväga kindel ei ole, üsna tugevalt riivas kõrva kohaliku vabatahtliku daami küllaltki resoluutne olek - nagu teaks tema ainuõiget lahendust mõnele probleemile. Aga võib ka olla, et midagi läks tõlkes kaduma, sest paraku oli tõlk nurga taga ning vahepeal polnud teda üldse kuulda, keskuse tegelased inglise keelt paraku ei rääkinud. 

Lõunasöögi järel oli meil külaline veidi kaugemast piirkonnast, kes rääkis üsna huvitavast projektist nimega Päevalill. Sisuliselt oli tegu tagasipöördumisega oma juurte juurde, loodusläheduse, maa ja töö väärtustamisele. Koolitatakse lapsi ja täiskasvanuid, arendatakse ühistegevust. Lähtutakse sellest, et maa on see, mis meid toidab.

Akadeemilist poolt esindasid meie soomlastest õppejõud, kes tutvustasid huvitavat uurimust - kuidas näevad ennast ja oma tööd Põhja-Norra ja Põhja-Soome maapiirkondade diakooniatöötegijad. Päris huvitavaid erinevusi tuli välja...

Õhtu otsustasid meiekad jälle kaubandusvõrgus veeta, seekord teisest suunast vanalinna poole liikudes. Ainus, kes midagi kottipistmisväärilist ei leidnud, oli muidugi jälle Kukupai :)  Olgugi et igal pool on suured allahindlused (või just sellepärast), juhtus ikka nii et muidu meeldivat asja polnud sobivas suuruses või kui suurus klappis, ei meeldinud värv. No ei ole huvi midagi kappi seisma osta... Pilte seevastu õnnestus ikka teha....

Praha kroonika - 6.päev: Terezin

Tänase päeva äratus oli tund aega varasem kui tavaliselt. Nii pidi olema ka hommikusöögiga, mingil x põhjusel aga polnud. Ühise tegutsemisega aga suudeti lauad kähku katta ja kohvid keeta ning väljasõit hilines ainult paarkümmend minutit. Kolmveerand tundi bussis ja olimegi Terezinis. Pealtnäha kena väike linnake, paraku musta minevikuga...

Kunagi kindlusena toiminud linn muudeti natside poolt juudi getoks, kohalik elanikkond küüditati kuhugi mujale. Lisaks oli Terezin vahejaamaks paljudele mujalt toodud juutidele, lõppsihiks ikkagi Auschwitz. Samal ajal oli see ka mõnevõrra erinev ülejäänud koonduslaagritest. Nimelt polnud otseselt tegemist tapalaagriga, seal pole ühtegi gaasikambrit ning hukkamispaikki on ainult väikeses kindluses asunud poliitvangide laagris. Krematoorium ehitati praktilistel põhjustel - põhjavesi on liiga kõrgel ning klassikalistesse haudadesse ei saanud surnuid matta. Muidugi oli ka suremus kõrge, aga selle põhjuseks peamiselt kurnatus, vähene ja halb toit, haigused. Oli olemas täiesti korralik surnukamber, omastele korraldati leinatalitusi, krematooriumist toodi tuhk urniga tagasi ning paigutati kolumbaariumi....

Kuigi rahvusvaheliselt serveeriti Terezini kui väga head laagrit, kus olid tagatud elementaarsed tingimused, toimisid koolid lastele, oli haigla, elati kultuurielu (teater, muusika, kunst, kirjandus olid asukatele lubatud tegevus) ning Punase Risti delegatsioon õnnestuski nii ära petta, oli lõppeesmärgiks siiski juutide täielik hävitamine. Näiteks kui naine kohale jõudes oli rase, pandi ta haiglasse ja ta sai lapse sünnitada (kuigi vist üsna varsti pärast seda tuli uuesti vagunisse ronida ja Auschwitzi poole teele asuda), siis laagris naine rasedaks jääda ei tohtinud - perekonnad olid ju lahutatud. Kui niisugune asi aga siiski juhtus, tuli sellest komandandile teada anda ning naine saadeti raskele tööle, mis siis pidi esile kutsuma raseduse katkemise.

Omaette osa oli poliitvangide laager, nende olukord oli tunduvalt halvem kui geto elanike oma. kõledad kambrid, puust narid, millel iga mehe jaoks 30 cm laiune ribake magamiseks (külge pidi keerama mitusada meest korraga), kartserid, üksikkongid.

Meiegi saime kõndida 500 m kindlusesiseseid käike pidi, suunataju kadus täiesti. Välja jõudsime hukkamisväljakule. Samas valli taga aga oli ohvitseride ujumisbassein, kino, muud ehitised - täiesti teine maailm... Jah, Auschwitziga võrreldes oli pilt parem, aga selliseid kohti poleks üldse pidanud olema...

Kogu tänane pildiseeria siin

Praha kroonika - 5.päev: tšehhipäraselt

üks korralik toobitäis

Esimest poolaega lõpetama oli mõeldud kohaliku sotsiaaltöö tutvustus. Hommikupooliku sisustas üks kena noorik, kes rääkis romadele suunatud programmidest. Aastasadadega kujunenud elustiili muutmine on tõeline Heraklese vägitegu, peab ütlema...  Vahele üks erialaloeng Soome professoritelt ning õhtupooliku sisustas kohaliku evangeelse kiriku esindaja, kes tutvustas oma kiriku programme. Töö sihtgrupiks on vanurid ja puuetega inimesed (muide, me pole siin näinud veel kedagi ratastoolis ning ega ligipääsetavusega ka kuigi head lood pole... ).

Et ametlik osa lõppes suhteliselt vara, pidasid meiekad plaani minna Kafka muuseumi. Kuna aga see suletakse talvel üsna varakult, leidsime, et mõnekümneks minutiks pole mõtet sellise raha eest ka minna, pilet on võrdlemisi kallis. Seega läks käiku plaan B - tutvuda kõrvaltänavate kaubandusega, siis sujuvalt vanalinna suunduda. Eks seda kaubandust ole kah, aga midagi niisugust, mis lausa karjunud oleks, et tahaks meie kotti jõuda, ka ette ei jäänud. Tõeliselt head asjad on siiski väga kallid, tšehhi klaas näiteks.... Pealegi pole veel viimane päev, et võiks riskida kogu kaasasolevat raha ära kulutada. Mõni asi pani mõtlema, et kui raha üle jääb ja tahtmine üle ei lähe, äkki siiski... Aga seda saab otsustada alles päev enne kojulendu.

Tahtsime õhtusöögiks kindlasti ehtsat tšehhi kööki, ühe kohakese avastasime ka. Paraku oli see selline pooliseteeninduslik koht, lähed sisse, saad ühe paberi, võtad kandiku, käid letist letti, valid, mis meeldib, sööd ära ja väljudes alles maksad. Kõhu sai täis, odav oli ka, aga mulje jäi keskpärane.

Jalutasime veel ringi, saime kuulsat kellamängu vaadata-kuulata, paraku filmimine ei õnnestunud - tuleb uuesti minna. Külastasime juba tuttavat toidupoodi, võtsime õhtuks näksimist ning vaatasime ka, mida sealt koju kannataks viia. Kohalikke maiustusi paraku on päris vähe, suurem osa mujalt toodud kraam, mida meilgi piisavalt müügis. Jalutasime veel edasi ning siis avastasime ühe vahva õlletoa. Kassi kõrts peaks selle nimi olema.

Õlu oli hea, tõeliselt tume ja tummine. Olemine muidu ka väga lõbus, akordionist mängis lahedaid lugusid. Vahepeal tuli spetsiaalselt meie laua juurde, mängiski konkreetselt meile. Aga ega siis meie teadnud, et see meelelahutus arvele kenasti juurde kirjutatakse :P  Lisaks oli ka teeninduse tasu arves sees. Samas - ei läinud see nii kalliks midagi, sama raha eest ei saa Tallinna vanalinnas enamat kui tass kohvi ja tükk kooki....

Õhtu hotellis üllatas sellega, et seni korralikult toiminud wifi otsustas streikima hakata. Ju ta vist teadis, et rahvas peab järgmisel päeval tavapärasest tunduvalt varem ärkama....