Tootsi rehkendus

Minu mäletamist mööda Joosep Toots Paunvere kihelkonnakoolis füüsikat ei õppinud, aga nii palju tervet talupojamõistust oli tal küll, et teada - vesi voolab ikka ülalt alla, mitte vastupidi. Et Toots koolitükkide tegemisel laisk kui lohe oli ja ainult pika vestluse tulemusena nõustus tegema pool rehkendusülesannet, on aga olnud eeskujuks meie linnaviletsusele, täpsemalt siis kommunaalametile.

Naabrinaine on oma blogis teemat korduvalt valgustanud, aga kordame siis lühidalt üle.

Kaks aastat tagasi jõudis linna lubatud õnn ka meie õuele ehk siis rajati kanalisatsioonitorustik. Töö käigus maha võetud asfalt taastati ja algul tundus, et kõik on parimas korras. Paraku ainult esimeste suuremate vihmadeni. Tuli välja, et projekteerija näpuka tõttu oli mõnedes kohtades asfaldi kaldenurk vale ja vihmavesi hakkas kogunema just meie majade ette ning nii õnnetult, et sõidutee ja aia vahele ei jäänud ribakestki kuiva maad. Loomulikult kaasnes "boonusena" möödasõitvate autode poolt täispritsitud majasein ja aknad, kooruv värvi- ja krohvikiht, läbivettinud piirdeaed ning vajadus hoida kättesaadavas kohas kalamehekummikuid. Lombid ulatusid ikka tublisti poolde säärde...

Naabrinaine võttis enda peale vaevarikka kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamise, eesmärgiga, et ehitajad oma praagi parandaksid. Esialgu laiutati käsi - raha pole. Siis selgus, et töid teostanud firma on hoopiski pankrotis (muidugi, kui linn neile minimaalset võimalikku tasu maksis ning lisaks sellele ka praaktöid omal kulul parandada tuli), seega nagu polekski kelleltki midagi nõuda.

Jonni aga ei jätnud, kirjad koos fotomaterjaliga liikusid pidevalt linnaviletsuse poole. Ametnikud käisid isegi kohapeal asja uurimas ja leidsid, et olukord on kehv küll...

Kevadel siis hakati lõpuks rääkima, et jah, teeme korda, pole midagi parata. Esialgne tähtaeg pidi olema 1.august, aga selleks ajaks ei juhtunud muidugi midagi. Eelmisel nädalal siis lõpuks töödega alustati. Ja mis ma nüüd avastasin: korda tehakse ainult naabrite majaesine, meie pool ei liigutatud lillegi. Nädalavahetusel polnud loomulikult kedagi arupärimisele vastamas ka ja ega pole tänase tööpäeva jooksulgi kõssatud. Homme aga pidi juba uus asfalt maha pandama.

Töömehed lohutasid mind, et küll see vesi meie juurest ka hakkab ära voolama kui restkaev valmis. No ma ei tea, kes siis nüüd füüsikatundidest poppi on teinud, kas ehitajad ise, projekteerija või Kommunaalamet kui tellija. Lisatud fotol on üsna hästi näha, et meie kahe maja vahel on teekattes kõrgem koht. Kuidas vesi üle selle peaks pääsema, on mõistatus. Samuti on näha, et seal, kus seisab töömeeste auto, on teeserv tunduvalt madalam ning laupäevasest vihmast jäänud mudaloik pole siiani kuhugi kadunud. Varasematel piltidel on olnud näha ka, et uputus ulatub natuke kaugemale elektripostist ning lomp lõpeb sealtmaalt nagu lõigatud - sealpoolsete naabrite juures on teekate jälle kõrgem.

Ühesõnaga on Tallinna Linnavalitsus selgelt järginud Tootsi eeskuju - pika kauplemise peale küll rehkendusülesannet tegema asunud, aga leidnud, et tervet siiski ei jõua ja leppinud poolega. Mina aga sellega rahule jääda (erinevalt õpetaja Laurist) ei kavatse.

Punane ja must - hoia alt!

Miks on lepatriinud nii silmatorkavad? Aga muidugi sellepärast, et linnud neid tähele paneksid ja kogemata alla ei neelaks - lindude jaoks nad just maitsvad pole...

Ja nii ongi punase ja musta kombinatsioonist saanud hoiatus...

Aga vahel on nende kooslus ka täitsa juhuslik ja ei tähenda üldse mitte midagi...

Kitsed purdel

Küllap paljud mäletavad vana mõistujuttu, kus kaks kitse kitsal purdel kokku said, teineteisest mööda ei mahtunud, kumbki teisele teed anda ei tahtnud ning lõpuks mõlemad vette kukkusid. Nii hulluks järgnevas loos asjad õnneks ei läinud, aga muidu on üsna samalaadne lugu küll...

On meil siin Nõmmel selline tänav nagu Suusa. Lühike, paljud seda ei teagi, ühendab Nõmme turu parklat teise tänavaga. Kitsuke kah, kuigi sõidutee kenasti asfalteeritud, meenutab ta siiski rohkem metsateed. Ühes otsas järsuvõitu langus, teises pime kurv. Ometigi on see kahesuunaline hoolimata sellest, et kohalik rahvas juba pikka aega on taotlenud liikluskorralduse muudatust ja tee ühesuunaliseks muutmist.

Täna tulin bussi pealt, jalutasin metsa veerest kodu poole, kui selja tagant ägedat kummivilinat kuulsin. Sõiduteel kihutas mööda valge madal sportauto, sõitis tee keskjoont pidi. Minust mõnevõrra eespool pidurdas ta järsult sest kurvi tagant tuli vastu teine auto. Algul mõtlesin, et nüüd sõitsidki ninapidi kokku, jäid mõlemad seisma ja kumbki ei liikunud edasi ega tagasi. Kui lähemale jõudsin, nägin, et nii hull lugu õnneks pole, juhid olid mõlemad jõudnud õigel ajal pidurdada. Aga vaidlesid ägedalt, kumb kummale teed peaks andma. Sportauto juht polnud nõus meetritki taganema ega teeserva võtma, et teisest mööda mahtuda. Ei olnud tegu rullnokkadega, soliidsed keskeas meesterahvad olid....

Minust nad sinna vaidlema jäidki... Minu enda arvamus on, et sportauto juht rikkus reegleid täiega, seepärast on ka number pildil näha.

Kui palju masendavat peab ühte päeva mahtuma? RIP Andrus Norak

Nagu hommikustest masendavatest uudistest vähe oleks olnud, ootas mind pärast mõnusat päeva kojujõudmisel teade kauaaegse hea sõbra ootamatust lahkumisest.... Koju kutsuti arestimajade peakaplan Andrus Norak....

Vähe on inimesi, kes lisaks mõtte- ja ametikaaslusele on ka midagi enamat. Andrusega olid esimesed kokkupuuted juba varases nooruses ning ei osanud me kumbki siis veel arvata, et sellest kasvab sügav sõprus. Sõprus, mis ei eeldanud pidevat ninapidi koos olemist, kuid igal kohtumisel tundus, et vahepeal polegi aega kulunud - mõtted haakusid kohe. Muidugi on sellele palju kaasa aidanud tänapäevased suhtluskanalid, mis lubasid teineteise tegemistega pidevalt kursis olla.

Minu ühes blogilistis on üks viljakaimaid blogijaid just Andrus. Viimased jutud seal olid tema maakodust, mida ta väga armastas ning kus plaanis veeta oma pensionipõlve. Kui palju ilusaid kirjeldusi, kui palju plaane, mille teostamine jääb nüüd laste õlule...

Andrus oli ka kirglik kalamees ning eile õhtulgi läks ta sealtsamast maakodust kalale ning hommikul kella viie ajal ta lähedusest leitigi... Arvatavasti ei pidanud süda vastu...

Populaarses suhtluskanalis Facebook polnud Andrus viimasel ajal kuigi aktiivne, aga just seal oli ta teinud ühe testi: Mis sa oleksid looduses? Vastuseks oli meri... Mere lähedalt ta oma igavesse koju kutsutigi...

Kui otsisin oma pildikogust Andruse pilti, avastasin, et polegi ühtegi korralikku, tuli teise pildi pealt lõigata. Ikka arvad ju, et aega küll.... Aga Andruse aeg siinpoolsuses on nüüd läbi....

RIP, Eesti vanim eraülikool!

Rahvasuu räägib, et ühel ilusal päeval, kui suur sõda oli just otsa saanud, helistas Evald Saag Raikkülast lambalaudast hästivarjatud mobiilit Kremlisse ja ütles: "Noh, Joss, mis ootad, teeme ära!"

Oli sellega kuidas oli, aga fakt on, et 3.mail 1946 võttis EELK Konsistoorium vastu otsuse, et kirikule on haritud vaimulikke vaja, Tartu ülikooli usuteaduskond aga on ju suletud, seega ei jää muud üle, kui rajada oma kõrgkool. 65 aastat kõrgetasemelist teoloogilist haridust Tallinnas on väärtus, mida oskavad hinnata kõik selle kooli seinte vahel õppinud - ja neid pole vähe. Pikki aastaid oli kool ka vaimsuse kandja, pea ainus teisitimõtlemise kants, millele isegi nõukogude võimu hammas peale ei hakanud.

Ajad muutusid, Tartu ülikool avas taas usuteaduskonna, kuid instituut jäi kestma. Muidugi tuli ajaga kaasas käia, täienesid ja muutusid õppekavad, tuli juurde uusi suundi. Mis peamine - teoloogiat oli võimalik õppida ka paljudel neil, kes mitmesugustel põhjustel Tartu ei saanud või ei soovinud minna. Paindlik õppesüsteem andis võimaluse õppida ka töö kõrvalt, omandada teine või isegi kolmas kõrgharidus. Keskmine üliõpilane oli aastatelt vanem kui ülikoolis, sihikindlam ja motiveeritum asuma tööle just kirikusse.

Käimasolev haridusreform tõi kaasa vajaduse õppekavade riikliku akrediteerimise järele. Kevadel külastaski kooli hindamiskomisjon. Paraku olid komisjoni järeldused ehmatavad ja tegelikult ka ootamatud. Osa õppekavasid said küll positiivse hinnangu, kuid paraku polnud nende hulgas doktoriõpet, mis sisuliselt tähendab ülikooli staatuse kadumist. Et koolitusload lõpevad ka aastavahetuseks, tekkis ühtäkki olukord, mil kõik olemasolevad üliõpilased peavad tegema hiigelpingutusi ja esitama oma lõputööd hiljemalt novembris, samal ajal tulevad läbi võtta ka kõik puuduvad ained ning kaitsma lõputööd detsembris, sest ainult siis on lootus saada riiklikult tunnustatud diplom.

Paljudele tähendab see sisuliselt õpingute katkestamist, sest puhtfüüsiliselt pole niisugune asi võimalik. Õppejõudude ja üliõpilaste suurenenud koormus, lisasessioonid ning kui tahta samal ajal veel kvaliteetset uurimust kirjutada, siis mingis osas tuleb järeleandmisi teha. Mis väärtus sellisel diplomil on?

Tundub, et siin on laiem hariduspoliitiline tagamaa, sest teatavasti said negatiivseid hinnanguid ka paljud teised erakoolid. Kurb on see, et võetakse edasiõppimise võimalus just natuke vanematelt inimestelt, kes õpivad töö kõrvalt või tahavad olemasolevale teist kõrgharidust lisaks saada... Sel foonil on üsna kummaline, et algselt sai negatiivse hinnangu ka Metodisti Kõrgem Teoloogiline Seminar, aga mõne aja pärast see otsus muudeti ning pikendati nende koolitusluba kolme aasta võrra...

Koolipere nägi üht võimalikku väljapääsu instituudi reorganiseerimises rakenduskõrgkooliks, see oleks eeldanud õppekavade ja õpiväljundite mõningast korrigeerimist. Veel olulisem on, et oleks säilinud praegustel üliõpilastel võimalus oma õpingud sujuvalt lõpetada, kuigi ehk mõned õppemoodulid juurde võtta, praktikat rohkem teha, aga siiski ilma liigse tormamise ja rabelemiseta.

Ettevalmistusi õppekavade ümbertegemiseks jõuti isegi alustada, mitmedki olid nõus selle nimel ohverdama osa oma suvepuhkusestki. Paraku otsustas kooli omanik EELK Konsistoorium, et taotlust rakenduskõrgkooli moodustamiseks ei esitata, instituudi asemele tuleb koolitus- ja täienduskeskus... Miks just niisugune otsus - ei tea, ootaks asjalikku põhjendust...

Kas see otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu? Loodetavasti siiski mitte...