e-maksuamet ja "andmekaitse"

Täna siis viimane maamaksu tasumise tähtpäev. Pole probleemi, mul juba tükk aega tagasi makstud.

Probleem hoopis selles, et minu teada mul jäi eelmisest aastast ettemaksu ka, aga kuskilt ei saa teada, kui palju just. Vanasti oli vastav rida maksuteatisel olemas, hea vaadata ja arvestada. Enam ei ole...

Asjal on üks suur konks - nimelt tuleb maksuteatis mu ema nimele (sajal erineval, isiklikul ja ebaolulisel põhjusel). Aga ei tule ta mitte paberil ümbriku sees vaid elektrooniliselt minu meiliaadressile (kusjuures pole aimugi, kust ametnikud selle võtnud on).

Ema mul internetist midagi ei tea, ei tahagi teada, korteris netiühendust pole ja tervislikel põhjustel juba pikemat aega enam kodunt väljas ka ei käi.

Meilisin siis ametisse, selgitasin olukorda ja palusin, et ehk saaks saldo ka, niikuinii mina ju maksan kui tegelik maakasutaja.

Tutkit brat - vastus oli kenas eesti keeles küll, aga sisuliselt täiesti mööda.

Teie ei näe ema saldode seisu. Võimalik on ainult sel juhul, kui
-ema teeb pangas internetipanga kasutamise lepingu, saab paroolid ja koodid, mida kasutades näeb kõiki andmeid.
-ema sõlmib Maksu- ja Tolliametis autentimise lepingu, saab kasutaja paroolid, s.t ema läheb kohapeale
- ID kaardi lugeja olemasolul otsida üles koos IDkaardiga antud PIN koodid ja PIN1-ga siseneda e-maksuametisse. Kui PINkoodid on vananenud, minna Kodakondsus- ja migratsiooniametisse ning aktiveerida need.

Avalik info on ainult maksumaksja võlad. Ülejäänud andmed ei kuulu kolmandatele isikutele avaldamisele. Seega Maksu- ja Tolliamet võib Teile öelda ainult, kas ja kui suures summas on ema võlgu.

Ühesõnaga - inimene, kes ei oma ega kasuta internetti, peab tegema netipanga lepingu, kes ei liigu väljaspool kodu, peab isiklikult minema kuhugi ametisse mingeid lepinguid tegema...

Ole siis veel korralik maksumaksja ja ära jää riigile võlgu, positiivsed näitajad on ju salastatud! Kui mõni kroon võlgu oleks, oleksin ammu juba kurja kirja saanud ja siis poleks andmekaitsest juttugi...

Sündinud ei ole - abielluda ei saa!

Oli natuke vaja uurida uut, 1.juulist kehtima hakkavat perekonnaseadust ning sellega koos ka perekonnaseisutoimingute seadust. Päris huvitavaid asju tuli välja.

Üsna oluline muudatus puudutab neid, kes plaanivad abielluda pärast 1.juulit. Kui seni piisas enda isiku tõendamiseks kehtivast passist või ID-kaardist, siis nüüd tuleb perekonnaseisuametnikule kõigepealt esitada sünnitunnistus. Loomulikult ka kõik muud dokumendid, mis tõestavad, et sa ei ole hetkel abielus ja võid üldse sellise sooviga ametniku palge ette ilmuda. Aga sünnitunnistus olgu olla!

Seega - kõik abielludasoovijad: tehke oma dokustaadikapis inventuur. Muidugi saab kirjutada ka haleda avalduse, et sünnitunnistust on võimatu või väga raske saada, aga see jääb pigem erandiks kui reegliks.

Teine asi, mis juba enne avalduse esitamist tuleb nüüd selgeks vaielda, on see, kuidas tahetakse tulevikus oma vara jagada. Kui praegu on põhiliselt siiski tegu abikaasade ühisvaraga ning on võimalik notari juures sõlmida abieluvaraleping, kui kumbki oma vara tahab, siis nüüd pakutakse võimalusi rohkem.

*Ühisvara - nii nagu praegugi, kõik, mis abielu jooksul soetatud, on ühisomand (mõningate eranditega) ja lahutamisel jagatakse see kirvemeetodil pooleks.

*Vara juurdekasvu tasaarveldus - kummalgi on oma vara, millega teeb, mis tahab (erandiks ühine eluase), lahutamisel aga jagatakse rahalises väärtuses pooleks, seega, kellel vara rohkem, maksab teisele vahe kinni.

*Lahusvara - sisuliselt samasugused varasuhted nagu võõraste vahel. Jääb ära vajadus notari juurde eraldi lepingut tegema minna.

Nalja hakkab saama ka abielu registreerimisel. Registreerijal nimelt peaks lisaks kõigele muule olema ka kell nina ees, sest abielu loetakse kehtivaks sellest momendist, kui mõlemad pooled on oma jah-sõna öelnud (mitte enam allkirjade andmisest) ning see kellaaeg tuleb kanda ka abielu sõlmimise protokolli (mis asendab praegust abieluakti).

Ära kaob ka praegune abielutunnistus. Kui soovitakse, saab selle asemel väljavõtte rahvastikuregistrist. Siin on üks konks. Väljavõtte võivad saada mõlemad abikaasad, aga ainult esimese kahe nädala jooksul tasuta. Kui hiljem seda küsima minna, tuleb juba riigilõivu maksta. Kõige kasulikum on muidugi öelda kohe avalduse esitamisel, et seda paberit soovitakse, siis saab kohe pärast registreerimist. Muidu võib juhtuda, et pulmareisil ei saagi ühte hotellituppa - mõnel maal on seadused selles osas üsna karmid.

Üldse tundub, et rahvastikuregister muutub ainsaks tõsiseltvõetavaks andmekogumiks, sest ka kõik muud tunnistused asenduvad väljavõtetega sellest. Ning tuleb meeles pidada, et ka abieluavaldusele ei taheta teie tegelikku elukohta, vaid seda, mis registris kirjas on. Nii et kui elad juba mitu aastat Jurjevis, aga registris oled ikka veel Kapa-Kohilas, siis nii tuleb kirja pannagi.

Seega - tasuks vist oma andmed ja dokumendid üle vaadata: on endal lihtsam ja ametnikul ka.

Mehed peavadki varem surema?

Möödunud nädalal jõudis minuni teade ühe kunagise hea kolleegi lahkumisest. Kurb muidugi, aga mitte üllatav - oli ju tegu üsna eaka ja haige inimesega. Aga mis mind hämmastas, oli mõnede meie ühiste tuttavate arutelu: kuidas lahkunu mees nüüd üksi hakkama saab? Pole ju loomulik, et naised surevad enne, ikka mehed enne ja naised elavad siis mõne aasta üksi edasi...

Kas oleme siis nii kinni selles teadmises, et meeste eluiga on lühem kui naistel, et peame seda täiesti enesestmõistetavaks ja kui teisiti läheb, on see midagi ebaloomulikku?

Minu õigus, sinu õigus...

Sattusin täna bussiga tööle sõites ühe sellise juhtumi tunnistajaks, et ei oska seisukohta võttagi, kellel siin nüüd õigus oli ja kellel mitte või kas üldse kellelgi...

Keskpäevasel ajal mäest alla sõitvas bussis istekohtadest puudust pole. Niisugune kõrge, ilma reisisaatjata buss, kus esiukse juures on küljetsi kõrvuti kolm kohta ja juhi taga kaks paariskohta.
No vot, ronin mina bussi ja istusin sinna tagumise paari vahekäigupoolsesse külge. Minu ees oli üks meesterahvas. Kolmikistme keskel istus üks noor neiu, uksepoolsel istmel olid tema kotid (kusjuures mitte väikesed), üks koht oli veel vaba. Vabu kohti oli ka bussi keskmise ukse juures kohe mitu.

Minuga samas peatuses tuli peale üks turukottidega vanamammi. Millegipärast talle keskmise ukse juures ei meeldinud, liikus vaevaliselt tugedest kinni hoides ettepoole ning hakkas tolle neiuga õiendama - koristagu too oma kotid eest, tema sooviks sinna istuda. Neiu vaatas imestunult, ütles, et teine koht on ju vaba, aga hakkas siiski kotte ära tõstma. Sel ajal üritas mammi juhipoolsest tugipostist kinni hoida, aga kuna mäest alla minev tee oli parajalt käänuline, ei õnnestunud hoidmine kuigi hästi ja mammi lendas selg ees esiukse trepist alla, seljaga vastu ust ja jalad püsti.
Bussijuht pidas kinni, tema ja minu ees istunud meesterahvas upitasid mammi üles ning aitasid istuma. Kiirabi mammi ei soovinud, kuigi haiget ta kindlasti sai. Neiu pidas paremaks oma kottidega tahapoole kaduda ning sealt ilmus üks teine naisterahvas (tundus mammi tuttav olema), kes mammit rahustama hakkas ja ka küsis, miks ta just selle koha peale pidi tulema, esiukse juures ei ole ju nii ohutu. Mammi kaebles, et noored puha hukas, näeb ju, et haigete jalgadega vanainimene tahab istuda...

Ei saanud mina siis ega saa siiani veel aru, millest kogu probleem alguse sai ja miks oli vaja just ühte konkreetset kohta tühjas bussis nõuda. Aga hea, et niigi läks, asi oleks võinud palju hullemini lõppeda...

Tibirauad

See oli lihtsalt nii hea, et ma ei suutnud pätsamata olla....

originaal