ELIL - Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liit
On teada, et pimedatel ja kurtidel olid üleriigilised organisatsioonid olemas juba möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel. Paraku oli nende mõju ühiskonnale üpriski marginaalne - olid omaette, koondasid sarnaste muredega inimesi, pakkusid neile tööd, sportimise ja vaba aja veetmise võimalusi, natuke ka majanduslikku abi ja see oli pealtnäha ka kõik. Väljaspool olijad eriti selle kõige vastu huvi ei tundnud, pigem haletsesid vaesekesi.
Kui aga paarkümmend aastat tagasi ka liikumispuudega inimesed "kapist välja" tulid, märgati äkki, et neid polegi võimalik ignoreerida, et neist polegi võimalik mööda vaadata. Selleks oli neid liiga palju ja nende hääl liiga võimas. Seepärast võibki ELIL loomist kakskümmend aastat tagasi lugeda organiseeritud invaliikumise alguseks. Üsna ruttu leiti ühine keel ka teiste puudeliste organisatsioonidega, sest koos on ju kergem. Omal kombel oli ELIL teerajaja tänastele puuetega inimeste kodadele ja foorumitele.
Pole siis imestada, et tähtpäevale pühendatud koosviibimist austasid oma kohalolekuga Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves, President Arnold Rüütel abikaasaga, peaaegu kõikide ministeeriumite esindajad.
Presidendi kõne oli ühelt poolt pidupäevane, tunnustav, teiselt poolt julgustav, soovitusega ikka kindlalt oma õiguste ja vajaduste eest seista - sest ka Eesti Vabariigi Põhiseadus ütleb üheselt, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all.
Võib ju öelda, et igapäevaelus seda hoolitsust alati tunda pole, kui aga mõelda sellele, mis oli paarkümmend aastat tagasi, tuleb tunnistada, et muutused on üsnagi suured. Muidugi pole see kergelt tulnud, on olnud palju võitlemist, seletamist, sageli puust ja punasest ette tegemist. Seda kõike on teinud organisatsioonide liikmed ise, enamasti oma vabast ajast, vabatahtliku tööna. Sellele vastavalt oli ka tunnustuskirjade ja kingituste laud lookas, kuid nagu öeldi - ei ole võimalik kõiki tublisid üles lugeda, neid on sadu, kui mitte tuhandeid. Tänu ja tunnustuse on ära teeninud kõik, kes pole peljanud ühistegevuses kaasa lüüa.
Muusikalist külakosti tõid mitmed solistid eesotsas vana tuttava, sageli varemgi esinemas käinud Dave Bentoniga, silmarõõmu pakkusid tantsutüdrukud. Ilutulestikku asendas säraküünaldes tort.
Sellised pidulikud hetked annavad jõudu argipäevadeks, kui jälle tundub, et kogu aur läheb ainult tuuleveskitega võitlemisele. Aga kõik kindlused langevad kord ning ehk võime mõne aja pärast öelda, et meie ühiskond on võrdsete võimaluste ühiskond kõigile oma liikmetele, kõndigu need siis kahel, kolmel või neljal jalal või sõitku hoopis ratastoolis.
