Tiia kirjutab, millistes
raskustes nad olid Vanalinnapäevade ratastoolivõidusõidu korraldamisel. No lihtsalt ei ole sõnu!
Tundub, et Tallinna Linnavalitsuse meelest on sport ainult kepikõnd, kui üritusel osaleb üks parajalt paks mees oma parimates aastates... Kõik muu võib rahumeeli meelelahutuse alla liigitada. Ega muuga anna seletada, et rahasid kärbitakse just puuetega inimeste, laste- ja noortespordi pealt.
Kust üldse läheb spordi ja meelelahutuse piir? Või kas seda piiri üldse ongi? Tegijatele on see tõsine töö, füüsiline ja moraalne ettevalmistus, korraliku varustuse hankimine - paraku lihtsalt entusiasmist alati ei piisa. Pealtvaatajatele aga on kindlasti tegu meelelahutusega selle sõna kõige paremas mõttes, võimalusega kaasa elada oma lemmikutele, näha õnnestumiste ilu ja ebaõnnestumiste traagikat.
Ratastoolisõit muidugi on ühelt poolt igapäevane liikumisviis väga paljudele inimestele. Aga seda on ju ka jooks, kõnd, ratta- või autosõit. Miks siis korraldada raske raha eest jooksu- ja kõndimisvõistlusi, milleks toetada rallisõitjaid? See ju ka puhas meelelahutus, vaadaku ise kuidas saavad?!
Teiselt poolt - ka ratastoolivõidusõit kuulub olümpiakavasse. On olemas spetsiaalsed ratastoolid, erisulamitest, tunduvalt kergemad ja vastupidavamad (ning loomulikult palju kallimad). On meeletu treening ja töö, võidutahe, võidurõõm ja kaotuskibedus.
Seega - linnavalitsus, loll jutt suhu tagasi!
