teisipäev, 21. juuni 2011

Uhkus või valehäbi?

Mõtlesin tükk aega, kas kirjutada või mitte... Lugesin lugu, lugesin kommentaare (polnudki seekord kõige hullemad), siis lugesin veel ühte blogipostitust. Tahtsin seal kommenteerida, aga blogger sõi millegipärast selle ära. Siis hakkas mõte hargnema ning seal oleks see juba teemast välja läinud hoopiski...

Tõepoolest, üsna sageli tundub, et nn. invaabinõud on ehitatud ainult linnukese pärast, tegelike kasutajatega pole konsulteeritudki - kas asi ikka töötab. Hullem muidugi, kui üldse midagi pole, nagu blogis mainitud söögikohas trepp täiesti käsipuudeta. Sealt ei kipu kõik tervedki üles ronima, väikese lapsega on see suisa ohtlik. Ning teenindajat appi paluda - no tänan ei, ega tea ju tema suhtumistki. Teisalt on selle abistamisega veel nii, et ega igaüks oskagi, olgugi et heast tahtest puudu ei tule. Pole sugugi ükskõik, kuidas ratstooli üle astmete sikutada, mõnikord lõpeb selline oskamatu abistamine abistatava kukkumisega. Ning ega ainult ratastoolis ole asi - olen ise näinud, kuidas igati kenad inimesed aitavad lapsevankrit bussi tõsta nii, et see lausa upakile vajub, lapsel jalad taeva poole.

Puudega inimene loomulikult tunneb end paremini, kui ta ise hakkama saab ja ei pea teisi tülitama. Aga mõnikord on abi lihtsalt vaja, sest valikuvõimalusi pole. Kui on valida, siis inimene valib loomulikult sellise koha, kus abi tarvis pole.

Aga mõnikord ma tõesti mõtlen, et inimene hoopis häbeneb tunnistada, et tal midagi viga oleks, eriti kui pealtnäha polegi. See jälle tekitab probleeme nii talle kui kaasinimestele.

Oli mul mitme aasta jooksul aeg-ajalt vaja suhelda ühe daamiga. Mitte minu, aga tema tööasjus. Igati meeldiv inimene, tööga saab suurepäraselt hakkama. Aga viimasel aastal tundus mulle mitmelgi korral, et ta vist ei kuule. Räägid pika tähtsa jutu maha, naeratab kenasti ja noogutab ning mina muidugi arvasin, et kõik korras. No ei olnud korras, mõnigi oluline infokild oleks nagu kaotsi läinud, järgmisel kohtumisel vaatas suurte silmadega: misasja, miks ma midagi sellest ei tea? Kurtsid mõned teisedki sama muret.
Piinlik küsida ka, seda enam, et mõnikord jõudis info kenasti kohale kah...

Alles mõni aeg tagasi võttis üks daami kolleeg vaevaks mind lähemalt valgustada. Nimelt oli daam mõned aastad tagasi rasket haigust põdenud. Paranes kenasti, aga kuulmisega tekkis ajapikku probleem. Häält kuuleb, aga sõnu ei erista. Seda just siis, kui muidu ka ümbrus lärmakam on. Temaga tuleb rääkida rahulikult ning otse silma vaadates. Lähemad kolleegid teadsid seda ning neil probleeme polnud. Meid püsikliente ei pidanud keegi vajalikuks hoiatada. Ju peeti seda nii delikaatseks teemaks.

Eks terviseprobleemid olegi delikaatsed ja kes neid ikka tahab laiale ilmale kuulutada... Aga kui see hakkab juba suhtlemist (ja just tööalast) häirima? Kas poleks siis lihtsam uhkus alla neelata ja öelda, et vabandust, ma vist ei kuulnud hästi, palun korrake? Ei usu, et keegi sellepärast paanikasse oleks sattunud. Isegi täiesti tervetel inimestel võib ju lärmi sees teiste jutust arusaamisega probleeme tekkida.

Muidugi oleme kõik märganud, et mitte kõik ei oska puudega inimesesse normaalselt suhtuda. Päris naerma ajab, kui ratastoolis olijaga hakatakse aeglaselt ja selgelt rääkima. Aga väiksemad kuulmisdefektid võivadki jääda ümberolijatele märkamatuks, kui otse ei öelda. Ei peagi ütlema, kui hakkama saab. Aga kui ei saa? Siis tuleb küll tagasihoidlikkus unustada ning vajaduse korral suhtlemisreeglid kasvõi puust ja punaseks ette teha. Ei saa loota, et ümberolijad õhust aimaksid, kuidas on õige, eriti kui nad defekti iseloomust vähimatki ei tea. Aga teadmisi jagada paraku saavad ainult puudega inimesed ise.

Minul kõnesoleva daamiga enam kokkupuuteid ei tule. Teistel aga küll. Ning kui tekib kahtlusi, ei maksaks inimest tähelepanematuses ja hoolimatuses süüdistama hakata, vaid ehk tuleks siiski julgus kokku võtta ja otse küsida - kas ma peaksin midagi teistmoodi tegema. Ning kui kellelgi peaks olema enda tervisehäda tõttu probleeme, võiks neid ilma valehäbita ka tunnistada - kuidas ümberolijad muidu nendega arvestada peaksid oskama?

Aeg on edasi läinud, üha enam ja enam inimesi oskavad puuetesse täitsa normaalselt suhtuda. Üha enam ja enam puudega inimesi leiab võimalusi oma eluga iseseisvalt hakkama saada. Ning kui kuskil teadmatusest või mõtlematusest sellele takistusi tehakse, siis tuleb ka otse välja öelda, et nii see asi ei lähe, palun korrigeerige oma suhtumist. Meil kõigil peab siin maailmas hea olla olema, nii lihtne see ongi.

4 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Mulle tundub, liiati olen vist ka kusagilt lugenud, et vanusega hakkab inimene halvemini kuulma. Meestel vist probleem suurem kui naistel. Nagu polekski puue, vaid ealised iseärasused. Kuigi, kui ei kuule siis vist on ikkagi puue?

Nii ka minul juba esimesi märke kuulmise halvenemisest. Televiisorist tulev hääl on üks ühtlane madal kumin. Pean volüümi ikka juurde kruttima. Enamike vestluskaaslaste vaikne jutt ja selle iva on pahatihti ennustamine, et millest küll jutt käib. Ja ongi nii nagu Sa kirjutad. Kuidagi piinlik ja häbi on pidevalt paluda, et korrataks, mida öeldi. Mõnikord on lihtsalt tapvalt häbi kui vastad midagi nendele vähestele jutukaaslasetele kes sul on. Need jäävad tihti sind lolli ilmega vaatama, sest sinu vastus küsimusele ei haaku kuidagi ei küsimuse enda ega kogu teemaga.

kukupai ütles ...

Üldiselt nii on, aga kui need ealised muutused väga suured pole, aitab kuuldeaparaat väga hästi ja selle saamine pole üldse keeruline. Elu teeb lihtsamaks küll...

Airika ütles ...

Aitäh tasuta promo eest :P

Kõnealuse toidukohaga on nii, et me mõtlesime juristist sõbrannaga sinna viisaka kirja saata ja probleemile tähelepanu juhtida. Mul muidugi ei ole veel täit ettekujutust, kuidas see välja peaks nägema.

Mina sain antud loost muidugi hoopis parema õppetunni ja nagu hiljem välja tuli... oligi parem, et sinnaligi ei saanud. Aga tolle hetke emotsioonid käisid korraks üle pea küll.

Nõnda ma siis kavatsengi järjekindlalt "jalgadega hääletada" ja sõpradele oma arvamust selle koha kohta jagada.

Tiia ütles ...

Puue pole valehäbi ja sellest peab rääkima... Ikka meenub mu enda psühhodraama õpetaja, kes noorena läks õpetajana klassi öeldes: "Tere, mina olen teie uus õpetaja ja mina kogelen" - lapsed võtsid ta omaks, kuigi vastuseisjaid oli ka päris palju. See juhtus Rootsis ca 40 aastat või rohkemgi tagasi.
Minul on oma õpetajalt tohutult pisiasju õppida. Kuigi ma olen ammu arvamusel, vist eluaeg, et puuet ei tohi varjada ega esile tõsta, puue on lihtsalt üks asi, millega tuleb arvestada nii inimesel endal kui teistel - nii lihtne see ongi :)