esmaspäev, 25. aprill 2011

(Eliit)kooli teema lõpetuseks


Tänaseks on siis meie majas ka lapse koolivalikuralli läbi. Esimeseks eelistuseks oli üks vanalinnas asuv kool, seda eelkõige kasvatus- ja õpetuspõhimõtete pärast, kuna need oleksid meie lapsele kõige paremini sobinud. Teiseks valikuks oli kodulähedane kool (kuhu muide oli ka vägagi suur konkurss), mujale sai proovimas käidud rohkem kogemuste hankimise mõttega.

Vanalinnas käis laps ka eelkoolis. Väga tore oli, õpetajad meeldisid ja maja ise ka. Katsetel läks ka hästi, kuid otsus oli siiski, et kuigi laps on väga võimekas, ei vasta ta kooli valikukriteeriumitele. Seega - ta pole titest saati muusikaliselt drillitud, õdesid-vendi ees õppimas pole ning keegi perest selles koolis ei tööta. Arusaamatuks jääb, miks on siis üldse vaja korraldada vanematele põhjalikku ülekuulamist nende väärtushinnangute ja kasvatuspõhimõtete kohta, kui sisuliselt on tegu suhteliselt kitsale ringile mõeldud suletud süsteemiga, kuhu väljaspoolt pääsemine on praktiliselt võimatuks tehtud (erandeid muidugi on). Laps igal juhul luges sellest vastusest välja, et kõige tähtsam pole mitte tema ise, vaid see, kes su sugulased on. Oluline teadmine edaspidiseks eluks seegi...

Kodulähedasest koolist aga helistati üsna ruttu, et nad väga ootavad last sinna. Kõige toredam asja juures on see, et kuskil polnud killukestki infot selle kohta, et tegelikult on meil terve suguvõsa seal koolis käinud, laps käis katsetel puhta lehena ja sai sisse täiesti iseendana.

Kodukooliga aga on teistsugused probleemid. Ei, mitte tasemega - see on ajast aega olnud tublisti üle keskmise, võib isegi öelda, et tegu kohaliku eliitkooliga. Häda hoopis selles, et kool on LIIGA ligidal. Mu oma lapsed mäletavad küllaltki hästi, et tänu "heatahtlikele" kaasõpilastele ja naabritele jõudsid kodused probleemid üsna kähku koolimajja ning mingil määral mõjutasid suhtumisi. Meie kant on ju praktiliselt üks suur küla, kus kõik tunnevad kõiki ja arvavad kõigist kõike teadvat ka. Muidugi, kuna nüüd on konkurents suurem, siis võib loota, et otsesest lähiümbrusest väga palju tuttavaid seal koolis enam pole, pealegi on mitmedki probleemid ajalukku jäänud. Lootus on ka, et suurem osa algklassiõpetajatest on uued ja seega ei mäleta nad eelkäijaid ning ei saa võrdlema hakata.

Teine probleem tekib logistikaga. Kesklinnas liigume kõik paratamatult rohkem ning poleks olnud mingit probleemi laps kooli ja koju toimetada, nüüd aga tuleb mingeid olulisi ümberkorraldusi ette võtta või peab laps pooled päevad üksi kodus istuma - ning see pole algklassi lapsele sugugi hea.

Ühesõnaga - ei teagi nüüd, mis see parim variant oleks olnud...

14 kommentaari:

Cranberry ütles ...

Kas selles koolis pikapäevarühma või huvitegevusi ei ole?
Meie poja läheb kodu lähedale kooli (väga lähedal see just pole, käima hakkab koolibussiga), katseid seal ei olnud. Sellepeale küsis poja, et miks ma teda ei katseta? Vaatamata sellele, et käime kesklinnas tööl, eelistasime maalähedast kooli, kuna vastasel korral oleks pidanud ema-logistiku ametit pidama hakata.

kukupai ütles ...

Pikapäevarühm isegi on, aga see lõpetab ka varem, kui ema töö. Ja kesklinnaga on nii, et igal juhul on igapäevaselt vaja sealt läbi käia...

Larko ütles ...

Ei saa ma sellest aru mitte, et juba seitseaastaselt tahetakse lapsi katsete alusel segmenteerida. Põhiharidus peaks ju kõigile ühene olema ja seega oleks normaalne kui iga laps saaks ilma ennast tõestamata elukohajärgsesse kooli. Alles keskkoolivanuses võib olla mõttekas tulvase õppesuuna peale mõelda. Siis on juba isiksus piisavalt arenenud ning huvid ja kalduvused ilmsiks saanud. Põhiasjad tuleb kõigepealt selgeks õppida ja seal ei tohiks koolid omavahel väga erinevad olla.

sille ütles ...

See vanalinna koolis toimuv on ju nii ammune lugu, et mina isegi ei ei viitsinud omal ajal omi lapsi sinna kooli katsetele viia. Minu meelest ebaõiglane veidi, aga kes ütles, et elu on õiglane, eks ole? :)
Tänapäeval on õpetajatel nii kiire ja nii palju igasugust kirjatööd,et õpilaste kodusel elul ja külajuttudel küll kindlasti tähelepanu pole. Ma arvan, et seda küll ei tasu karta. :)
Teie valitud kool on kindlasti väga hea kool ja elu on näidanud, et hiljemalt II poolaastaks on titadest suured lapsed saanud, kes ei vajagi emme-vanaema viimist - toomist. Usaldage last, küll ta hakkama saab!

kukupai ütles ...

Tegelikult on mul kahju, et kunagi nii hea ideega alustatud kool nii haledalt alla käib... Õpetajad olid seal ju toredad ja ma usun, et teevad oma tööd väga hästi. Aga see suletus pikapeale viib kooli maine alla...

w ütles ...

Ma ühinen Larkoga, et esialgu pole kooli valik primaarne, tugevad ja nõrgad küljed, huvid, suunad jne ilmnevad ju kooliskäimise aastate jooksul, mis peaksid ehk olema nö äraootavad, hilisemad kalkuleeritud otsused on hoopis asisemad ja paremate tulemustega, olgu see siis keskkooli osas või kasvõi seitsmendas klassis kooli vahetamine.

Ja kodulähedane kool on hea, infoliikumist saab vast eee... kodusiseselt siiski kontrollida, aga ... mina käisin samases 34. koolis väljaspoolt Tln-a (hmm, peaks ema käest küsima, mis tal arus oli) ja krt, jubedate ilmade ja talvekülmadega need bussid, ootamised, varasemad tõusmised, hilisemad koju jõudmised jms (no teate ju kui pikk on nt lapsepõlve suvi ... igavik, sama tglt iga päevaga ja 9? põhikooli aasta jooksul iga päev kaotada 1h + on tglt kokku hiidpalju... sellest lapse kooli viimist-toomist, mis algul teisi pereliikmeid mõjutab, ei ole ju tglt nii palju aastaid...) ... brrrrrhhhh ... a muidugi ma olen ka erakordselt laisk ja mugav olevus, et mul see siiani kõik negatiivselt meeles on. :)

sjgelle.blogspot.com ütles ...

Mina arvan, et kodulähedasel koolil on rohkem eeliseid, kui esialgu paistab. Tundub, et sela päälinnas on nenede koolikatsetega päris ära keeratud:)

iibis ütles ...

Minu meelest on kodulähedane kool tore! Meie pere koolilastest käis piiga ka linna ainsa n.ö eliitkooli katsetel - ja ma olin rõõmus, et ta sinna ei pääsenud. Just seesama logistika - eriti, arvestades, et selle lapse hommikune ärkamine on ülimalt aeglane. Kodulähedase kooli muusikaklassiga oleme algusest peale väga rahul Järgmisel aastal koolimineva venna puhul polnud enam küsimustki.

Kui poiss oli koolis käinud kaks päeva, jäi pisivend palavikku ja mul polnud võimalik teda saata. Puudus igasugune hirm, et mine tea, kas ikka jõuab kohale (koolitee on 700 m).

Poisi esimese aasta olin küll, jah, väikesega veel kodus, kuid praegu on tublid ja iseseisvad lapsed. Suudavad toitu soojendada, keeta purgisuppi või pelmeene või makarone - no ühesõnaga, ei nõrke külmkapi kõrval näljast. Sageli, kui mina koju jõuan, on nad juba ise trenni või muusikakooli edasi läiud. (Sinna lähen küll mõnikord vastu.)

Ausalt öeldes ei kujuta ettegi, et kogu sellele õhutusele huvikoolilogistikale peaks veel lapsi kooli sõidutama.

Ilusat kooliteed!

Maria ütles ...

Ma mäletan täpselt mida see kõik tähendas. Ka mäletan selgelt seda, et kooli viimine ja sealt toomine ei tulnud meie peres kõne allagi. Seega, võtsime perega aega ja õppisime lastega koolitee selgeks. Selleks kulus täpselt kaks päeva. Ja see teine päev oli rohkem minu rahustamiseks, kui lastele vajalik. Enamuse päevast veedavad nad pikapäevarühmas ja tundides. Seega mingit probleemi pole. Laps läheb koos sõbrannadega kodu poole, ja viimase maa üksinda. Meie peres tuleb sõita veel kaks peatust trolliga. Seega, ei ole vaja oma elu totaalselt ringi seada, kui siis esimeseks kuuks.
Vähemalt mina arvan sedasi.
Nüüd see, et koolis saab olema teada kõik kodune elu- see võib nii olla, aga võib ka mitte olla. Ma tean ka paljude laste klassikaaslaste koduse elu kohta, kuid ma ei lase sellest ennast häirida. See on nende elu ja mis seal ikka. Elud on erinevad. Lapsed igatahes on vägagi tolerantsed. Ma ei saagi aru, kas esimeses neljas klassis polegi suuremat kiusamist ja norimsit, või on meil ikka väga vedanud. Kooli psühholoog igatahes on väga tegus ja tubli.

kukupai ütles ...

W-le: tänapäeval Su emal Sinu sinna kooli panek enam ei õnnestuks, öeldi kohe, et väljaspoolt linnapiiri pole lootustki. Aga minagi mäletan omast ajast, et meil käisid Saue ja Laagri lapsed ka ja täie õigusega kohe...

Koolitee on meil üsna lühike ja lihtne, selle sai juba katsetel käimisega selgeks, ei tule probleemi.
Aga muusikakooli tuleb nüüd eraldi panna, koolis seda pole... Muu huvitegevus edaspidi hakkab ka kodunt kaugemal olema...

@Iibis - küll me logistiliselt ka midagi välja mõtleme ja ega meie tips ka külmkapi kõrvale nälga sureks, aga paratamatult peab ta esialgu siis ainult võileibadega leppima - ma ei eelda, et algklassilaps peaks oskama pliiti kütta ja muud võimalust meil toidu soendamiseks pole. Eks ta õpib sellegi kunagi ära, mina ise sain tuletegemise kohustuse alles teismeliseea alguses, enne ikka ei peetud õigeks...

Aga laps ise on muide üliõnnelik ja see vist on kõige tähtsam...

killuke ütles ...

Kõige tähtsam ongi, et laps õnnelik oleks :) Ja nad kasvavad ju nii kiiresti, varsti pole põhjust eriti muretseda, kas ta on üksi või mitte. Pean jälle ütlema, et mulle on üha rohkem hakanud meeldima see süsteem, kus kooli algus ja lõpp on igal päeval täpselt sama. See tähendab lapsevanemana meeldib see ;) Kui ise koolis käisin, siis olin muidugi õnnelik, kui vähe tunde oli.

Tiia Tiik ütles ...

kui minu vanem poeg 1999 kooli läks, siis tema soov oli, et lasteaia sõbrad ka samasse klassi tuleksid. Peale tunde läksid koos vanasse lasteaeda pikapäeva rühma ja talle see meeldis. 2. poeg läks kooli 2002, siis viisin ta kodukoha kooli katsetele, joonistas ja luges ja pääses inglse keele süvaõppega klassi, lasteaia sõbrad olid ka, kellega koos u pikapäeva rühmas olla. Probleemid tekkisid noorema toidu valmistamisega, sest muud ei aidanud söestunud toidu vastu, kui muretseda koju mikrolaineahi. Väiksem ikka oskab, sest kadusid kingapaelad, koolikott, riided, võtmeid, mobiile jne... Nüüd õnneks nad suuremad ja iseseisvamad. Nüüd ajan õppima ja koristama. Mina olen kodukoha kooli poolt. Lühem koolitee, vähem trügimist ühistranspordis, sest koolilapsel on lausa piin seal olla, kui teised hommikul tunglevad ja pressivad, külm on ka. Trennid ja ringid ja sõbrad saavad ka aega sisustada ja mobiil on ikka parim lapsehoidja, sest siis saab igal ajal omadele helistada.

laborihiir@ ütles ...

Iseenesest pidanuks te proovima ka LL kooli. Siis oleks saanud sama soojaga viia. Tulemise kohta kesklinnast kurdab koolilaps tõesti, et kool võiks lähemal olla.
Järgmisel, sellel "kriitilisel" aastal on teil veel naabritädi kodus muideks :)

Krista ütles ...

kõige pealt ütleks, et mul on natuke hea meel, et ma ei pea enam muretsema sellepärast, kui mul laps sinna vanalinna kooli ei saaks :) See oleks olnud mu esimene valik. Mõnes mõttes ei saa ma süsteemist aru. Kui nad näevad, et nii paljudele inimestele nende suhtumine ja mõtteviis meeldib, miks nad ei võiks teha teist kooli veel?
Tean kahte õnnelikku, kes sellel aastal sinna kooli said ja üks nendest on Nõmme Rahu koguduse liige :) Nende õnne lisaväärtus on muidugi see, et mõlemas peres on kasvamas 2 väiksemat, mis muidugi jälle kahandab teiste võimalusi :)

Mul veel aasta aega mõelda millisesse kolmest koolist minu laps minema peaks ja valik on minule raske - enda mugavus, lapse mugavus, logistika, huvialaringid, sõbrad jne jne...