esmaspäev, 7. veebruar 2011

Üks ketserlik mõte

Ketserlik nende meelest, kes on harjunud range planeerimise, monopoolse seisundi ja teiste eest otsustamisega.

Aga tegelikult....

Lugu siis selles, et nagu siin ennegi kirjutatud, on Tallinna kurtidel juba mitu aastat häda viipekeele tõlketeenuse kättesaadavusega. Tõlke on, väga heal tasemel ja nad oleksid heameelega nõus teenust osutama. Tallinna linnavalitsus aga on Sotsiaal- ja tervishoiuameti kaudu ostnud teenust ilmselgelt liiga vähe.
Kui mõned aastad tagasi oli igale kurdile garanteeritud aastane tasuta tõlketundide maht 36 tundi, siis mõni aasta tagasi kukkus see kolinal kümnele tunnile. Põhjuseks muidugi tunnihinna tõus. Hind tõusis, kuna tõlgid leidsid lõpuks, et ka nemad tahavad selle vastutusrikka töö eest inimlikku palka saada. Igati arusaadav. Tallinna eelarves aga sentigi juurde ei tulnud. See tõi kaasa kurtide põhjendatud nurina, pidevalt esitati avaldusi tundide juurdesaamiseks ja komisjonil oli tükk tegemist, et otsustada, kelle taotlus on rohkem põhjendatud ja kes peab ise hakkama saama.

Tänavuse aasta algul tuli esmapilgul rõõmustav sõnum - Sotsiaal- ja tervishoiuamet on suurendanud hanget ning tunde tuleb kolmandiku jagu juurde. Kaob ka piirang koolitustele, et grupi suurus peab olema vähemalt kolm inimest. Kavandasime juba infokillukest oma veebilehele, et ka rahvas rõõmustada saaks. Siis aga saime kapatäie külma vett kaela.

Tuli välja, et rahaliselt midagi ei muutunudki, linn lihtsalt vahetas teenusepakkujat. Võiks arvata, et väga tore ju, kui keegi sama raha eest rohkem teenust pakub. Päris nii lihtne see asi paraku pole.

Aastaid korraldas tõlketeenust ja täitis tellimusi Viipekeeletõlkide OÜ, kes koondas enda alla suure osa kõrge kvalifikatsiooniga tõlke. Kuna nad olid sisuliselt monopoolses seisundis, siis muidugi tuli nende hindadega leppida. Nüüd aga on turule ilmunud uus tegija, MTÜ Viipelend, kes tegi linnale omapoolse pakkumise ja võitis konkursi.
Võiks arvata, et väga tore ju. Aga ei ole kurdid sellegagi rahul. Ei saagi olla, kuna neilt võeti ära viimanegi valikuvõimalus. Eelmine teenusepakkuja oli tuttav, kõikide usalduse pälvinud, töö oli alati kvaliteetne. Uus tulija on sisuliselt tundmatu, nad pole ka ise käinud ennast tutvustamas ja reklaamimas. Keegi ei tea, milline on nende tase. Usalduse võitmiseks kulub ju aega.

Ketserlik mõte aga seisneb selles, et Tallinna linn võiks anda võimaluse mõlemale. eelarves ette antud kogusumma piires. Kurtidel oleks valikuvõimalus, samas ka teadmine, et ühe pakkuja tund maksab nii palju ja teise oma nii palju, kui raha otsas, siis tunnid ka otsas, ise teate ja arvestate. Siis saaks uus tulija võimaluse ennast tõestada, usaldus tekib ikkagi kvaliteetse töö läbi. Kaoks monopol ning hinnad paneks paika konkurents.

Paraku tundub, et seda varianti pole isegi mitte kaalumisele võetud - toob see ju ametnikule lisatööd, et arvestus korras oleks. Lihtsam on otsustada, et just nii ja mitte teisiti. Kurte aga solvab, et keegi teine nende eest otsustada tahab, mis neile hea on.

Muidugi võib Sotsiaal- ja tervishoiuametist ka aru saada - nemad saavad teenust tellida etteantud eelarve piires, eelarve aga kinnitab linnavolikogu. Kui ühele huvigrupile teenuse mahtu suurendada, tuleb seda teha kellegi teise arvelt. Kuid etteantud piirides paindlikkust võiks ilmutada küll. Sunnismaisuse ajad peaksid minevikku jääma. Ja see ei kehti ainult viipekeeletõlke kohta. Ka teised sotsiaalteenused peaksid olema mitme teenusepakkuja vahel jaotatud, et klientidele tagada valikuvabadus ning seeläbi just neile sobiv teenus.

Meie inimeste mõtlemisvõimet ei tasu alahinnata.

6 kommentaari:

laborihiir@ ütles ...

Jube kahju, et hädavajaliku tõlketeenusega sellised jamad on. Teisalt imestan, et kuulmispuudega inimesed ei soovi oma lastele puudeta tulevikku. Lugesin miskit artiklit, (viidata hetkel ei suuda), kus kurt ema keeldus haigekassa kulul beebile paigaldatavast kuulmise implantaadist... Jah, ma tean, et mugavam on kui kogu pere viipleb ning raske on lapsele kõnet õpetada ise kuulmata. Aga pisikesest beebist hakkas kahju - tema tulevik võinuks olla näiteks viipekeeletõlgivaba.

Anonüümne ütles ...

to laborihiir, kas paneksite oma lapsele implantaadi, kui ta sünnib kurdina? oleksite igati nõus implantaadiga kaasnevate vaevustega?

laborihiir@ ütles ...

Jah, ma olen teadlik, et tekib teatud probleeme. Aga igal inimesel on elus kohanemist vajavaid eripärasid. Usun helidemaailma väärtuslikkusesse. Liiatigi ei saa implantaati ei saa hilja paigaldada.
Arvestades Eesti vaesust ei saa tugiteenused, millest Kukupai kirjutab, veel niipea vajalikus koguses kättesaadavad olema. Seega oleks lapsel lihtsam nii lapse- kui täiskasvanueas mitte erineda normist.
Anomnüümikule kokkuvõtlikult vastuseks - jah, kõhklemata valiksin implantaadi.

PS. korduvate kõrvapõletike tulemusena kannatas mu isiklik laps mitu aastat kuulmislanguse all. Kukupailt sain väga-väga palju lohutust ja julgustust, et see ei ole veel maailmalõpp.

Tiia Tiik ütles ...

ainud asi millest ma aru ei saa on see, et konkursil osalemiseks loeb hind, mitte tõlkide olemasolu ja pakkuda teenust 1 !!! viipekeeletõlgiga on masendav. Mis sotsiaalteenuse kvaliteedist siin üldse rääkida saab, kui teenuseosutjaks on üks inimene Tallinna suuruses linnas. Kultuur kutsub?

Anonüümne ütles ...

Jah, pr Tiia Tiik, mõelda vaid, et ma oleksin ennast Tallinna elanikuks registeerinud. Tallinna linn algatas aktiivset kampaaniat, et kutsuda üles inimesi ennast registreerima, samal ajal ei suuda kõigile sotsiaalabi tagada...

Morgie ütles ...

Olekski normaalne, et ei valitsus ega omavalitsus ei soosi monopole, vaid hoopis vaba konkurentsi, aga...
mis sest rääkida, kui isegi kontorikaupu ostma suunatakse asutusi nüüd riigihanke korras suurte kaubanduskorporatsioonide manu!