Ei integreeru sa midagi!

Üks ilus jutt, mida juba aastaid meie sotsiaalametnike ja poliitikute suust kuulda saab, puudutab erivajadustega õpilaste integreerimist tavakooli. Mõned head näited on ka olemas, aga enamasti on siin taga lapsevanemate tohutu visadus bürokraatia kadalipust läbimurdmisel ning kooli ja kohaliku omavalitsuse vastutulelikkus. Alati paraku ei piisa sellestki...

Keiss järgmine.

Lõpetas kurt noormees põhikooli, erikoolis muidugi, aga väga heade tulemustega. Soovis tema õpinguid jätkata tavagümnaasiumis, mitmel põhjusel, mis praegu asjasse ei puutu. Leidis Tallinnast ka sobiva gümnaasiumi, eliitkooli pealegi, mis oli valmis teda vastu võtma. Esialgu küll kuulise katseajaga, nii et poiss käib kolm päeva nädalas koolis ning ülejäänud aja töötab iseseisvalt.

Rõõmsad olid nii poiss kui vanemad.

Aga häda tuli sealt, kust oodata ei osanud. Tegelikult osati küll, aga loodeti enne kooliaasta algust lahendus leida.

Nimelt vajab noormees kooliskäimiseks viipekeeletõlki, muidu ei saa ju klassis kaasa töötada ning pole ju kasu tuimalt istumisest ja tahvlile vahtimisest. Tõlk kui niisugune oleks füüsiliselt olemas ka, aga ta paganas tahab ju palka saada. Loomulik, kas siis keegi ilma palgata peaks töötama?

Koolil teadagi pole eelarves ühtegi üleliigset senti. Pöördusid vanemad SA Archimedes poole, et taotleda noormehele stipendiumi. Sealt vastati kahetsusega, et erivajadusega õppuri stipendium on ette nähtud ainult kõrgkoolis õppimiseks, gümnaasiumiõpilastele seda anda pole võimalik. Eurorahad ja euronormid noh, kohalikud erandid ei tule kõne allagi...

Linn ja Viipekeeletõlgid OÜ (kes tegelikult linna tellimusel tõlketeenust osutab) on omavahel sõlminud lepingu, mis piirab tasuta tõlketeenuse mahtu 10 tunniga aastas inimese kohta. Sama lepingu üks punktidest lubab küll linnal finantseerida tõlketeenust koolitustel, aga ainult juhul kui grupis on vähemalt 3 (kolm) inimest. No polnud noormehel kahte koolikaaslast kuskilt võtta.

Seadustes on siinkohal auk. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ainult ette võimaluse luua erivajadustega õpilastele eraldi klasse või koole. On küll olemas haridusministri määrus õpikeskkonna kohandamisest erivajadusega õpilastele ning selleks raha taotlemisest, kuid sealt võib välja lugeda peamiselt ehituslikku osa. On küll ka punkt infrastruktuuri kohandamisest (mille alla tõlketeenus võiks sobituda), aga see kujutab endast üsna keerukat projekti kirjutamist ning hindamisel on üheks kriteeriumiks kasusaajate arv. Vaevalt ühe õpilase pärast sellist tööd ette hakataks võtma, pealegi pole üldse kindel, et vajalik raha ka eraldataks.

Riik garanteerib põhihariduse, mingil määral toetab ka kutse- ja kõrghariduse omandamist, aga vahepealne väga oluline aste, nimelt gümnaasium, on kahe silma vahele jäetud. Oma mure, kuidas sellega hakkama saad...

Nii alustabki noormees 1.septembril oma õpinguid taas erikoolis. Kuna ta mõtleb väga tõsiselt kõrgkoolile, peab ta teda huvitavate ainetega süvendatult tegelemiseks ise lisavõimalused leidma. Keegi ei kahtlegi, et ta sellega hakkama saab, aga oleks ju võinud lihtsamalt...