Kui mina oma kooliteed alustasin vanas Nõmme koolimajas, oli just koolitädi see, kes lapsed hommikul vastu võttis ja õhtul ära saatis. Koolimaja ahjud olid tundide alguseks soojaks köetud, koridoripõrandad puhtaks pestud, lilled kastetud. Kui oli aeg tundi minna, andis sellest märku koolitädi käes helisev kell.
Sai klassis kriit otsa - koolitädi käest sai uue. Kulus tahvlilapp läbi - koolitädi juurde, mis muud. Oli vaja põrandaharja või lappi - koolitädi läks ja tõi oma kambrikesest. Jäid hiljaks, ei julgenud klassi minna - koolitädi tuli ja saatis. Kadusid garderoobis müts või kindad - koolitädi aitas otsida. Kukkusid ja lõid põlve ära - koolitädi lohutas ja puhus peale.
Mingil ajal sai valmis uus koolimaja, kus elektrikellad. Aga esimese klassi juntsudele helistas septembri algul ikka kella koolitädi vana kellaga, samamoodi kevadel lõpuklassi suurtele ja tarkadele.
Minu kooliajal olid moes salmikud ning kuidagi peiliti välja, et koolitädi oskab väga hästi joonistada. Muidugi olid ta kitlitaskud siis salmikuid täis ja pilti tuli vahel mitu päeva oodata - aga see oli ka seda väärt.
Vahetusid direktorid ja õpetajad, koolimajagi läbis mitu uuenduskuuri. Mis aga ei muutunud - koolitädi oli ikka olemas. Kui omad lapsed kooli viisin üksteise järel, helistas neilegi kella meie vana koolitädi. Samamoodi helises neilegi lõpukell - ikka armsa tädi käes.
Kui paar aastat tagasi kool oma juubelit pidas, teenis aktusel suurima aplausi ei keegi muu kui meie armas koolitädi. Tundus, et tema oli, on ja jääb.
Kuid sel aastal helistab lõpukella keegi teine... Tädi Matsu läks sinna, kust enam tagasi ei tulda...
Aitäh, et olid! Sinuta pole kool enam sama...
7 kommentaari:
Tere Kukupai!
Ma olen käinud samas koolis, 1977-1985. Meie jaoks oli tegu "Mari vanaemaga", sest tema noorim lapselaps oli minu klassiõde. Nende pere elas praktiliselt kooli kõrval - väikeses kollases majas, kuus inimest kolmes pisikeses toas, aga harva olen ma kusagil näinud nii sõbralikku ja sooja elu.
Ega Sa ei tea, kus ja millal matused on?
Tänudega - Su elunägemine ja maailmamõistmine on ilusad, ning tuttavatest kohtadest ja inimestest on soe lugeda! - K
Matus on 5.mail kl 14.30 Pärnamäel
Mäletan minagi seda majakest, kusjuures viimased aastad oli seal ikka õige külm olla, aga ei tädi Matsu virisenud kunagi...
tere, ammu pole postitusi. kas midagi juhtunud, oled reisil või blogiväsinud?
Eks ta rohkem väsimus oli, reaalelu muutus nii intensiivseks, et blogida enam ei jaksanud :)
o_0
Hmm, ma käisin ka seal koolis.
Ma pean tunnistama, et ma olen veel enam rabatud kui Salingeri surma puhul - et ta veel üldse elus oli.
Sooh, mis kõik välja tuleb...
Aga 95 aastat on ikka väga auväärne iga, pole midagi öelda...
Asoo.
Ma oleks sünnidaatumi pigem kusagile varajasse juuraajastusse pakkunud, ta oli ju juba aastakümneid tagasi oma vitaalsusele vaatamata hirmuäratavalt vana. Vähemasti nii mulle tundus.
(Ohjeerum, mis ajast ma ise aastakümnetest räägin.)
Postita kommentaar