Sattusin täna bussiga tööle sõites ühe sellise juhtumi tunnistajaks, et ei oska seisukohta võttagi, kellel siin nüüd õigus oli ja kellel mitte või kas üldse kellelgi...
Keskpäevasel ajal mäest alla sõitvas bussis istekohtadest puudust pole. Niisugune kõrge, ilma reisisaatjata buss, kus esiukse juures on küljetsi kõrvuti kolm kohta ja juhi taga kaks paariskohta.
No vot, ronin mina bussi ja istusin sinna tagumise paari vahekäigupoolsesse külge. Minu ees oli üks meesterahvas. Kolmikistme keskel istus üks noor neiu, uksepoolsel istmel olid tema kotid (kusjuures mitte väikesed), üks koht oli veel vaba. Vabu kohti oli ka bussi keskmise ukse juures kohe mitu.
Minuga samas peatuses tuli peale üks turukottidega vanamammi. Millegipärast talle keskmise ukse juures ei meeldinud, liikus vaevaliselt tugedest kinni hoides ettepoole ning hakkas tolle neiuga õiendama - koristagu too oma kotid eest, tema sooviks sinna istuda. Neiu vaatas imestunult, ütles, et teine koht on ju vaba, aga hakkas siiski kotte ära tõstma. Sel ajal üritas mammi juhipoolsest tugipostist kinni hoida, aga kuna mäest alla minev tee oli parajalt käänuline, ei õnnestunud hoidmine kuigi hästi ja mammi lendas selg ees esiukse trepist alla, seljaga vastu ust ja jalad püsti.
Bussijuht pidas kinni, tema ja minu ees istunud meesterahvas upitasid mammi üles ning aitasid istuma. Kiirabi mammi ei soovinud, kuigi haiget ta kindlasti sai. Neiu pidas paremaks oma kottidega tahapoole kaduda ning sealt ilmus üks teine naisterahvas (tundus mammi tuttav olema), kes mammit rahustama hakkas ja ka küsis, miks ta just selle koha peale pidi tulema, esiukse juures ei ole ju nii ohutu. Mammi kaebles, et noored puha hukas, näeb ju, et haigete jalgadega vanainimene tahab istuda...
Ei saanud mina siis ega saa siiani veel aru, millest kogu probleem alguse sai ja miks oli vaja just ühte konkreetset kohta tühjas bussis nõuda. Aga hea, et niigi läks, asi oleks võinud palju hullemini lõppeda...
Keskpäevasel ajal mäest alla sõitvas bussis istekohtadest puudust pole. Niisugune kõrge, ilma reisisaatjata buss, kus esiukse juures on küljetsi kõrvuti kolm kohta ja juhi taga kaks paariskohta.
No vot, ronin mina bussi ja istusin sinna tagumise paari vahekäigupoolsesse külge. Minu ees oli üks meesterahvas. Kolmikistme keskel istus üks noor neiu, uksepoolsel istmel olid tema kotid (kusjuures mitte väikesed), üks koht oli veel vaba. Vabu kohti oli ka bussi keskmise ukse juures kohe mitu.
Minuga samas peatuses tuli peale üks turukottidega vanamammi. Millegipärast talle keskmise ukse juures ei meeldinud, liikus vaevaliselt tugedest kinni hoides ettepoole ning hakkas tolle neiuga õiendama - koristagu too oma kotid eest, tema sooviks sinna istuda. Neiu vaatas imestunult, ütles, et teine koht on ju vaba, aga hakkas siiski kotte ära tõstma. Sel ajal üritas mammi juhipoolsest tugipostist kinni hoida, aga kuna mäest alla minev tee oli parajalt käänuline, ei õnnestunud hoidmine kuigi hästi ja mammi lendas selg ees esiukse trepist alla, seljaga vastu ust ja jalad püsti.
Bussijuht pidas kinni, tema ja minu ees istunud meesterahvas upitasid mammi üles ning aitasid istuma. Kiirabi mammi ei soovinud, kuigi haiget ta kindlasti sai. Neiu pidas paremaks oma kottidega tahapoole kaduda ning sealt ilmus üks teine naisterahvas (tundus mammi tuttav olema), kes mammit rahustama hakkas ja ka küsis, miks ta just selle koha peale pidi tulema, esiukse juures ei ole ju nii ohutu. Mammi kaebles, et noored puha hukas, näeb ju, et haigete jalgadega vanainimene tahab istuda...
Ei saanud mina siis ega saa siiani veel aru, millest kogu probleem alguse sai ja miks oli vaja just ühte konkreetset kohta tühjas bussis nõuda. Aga hea, et niigi läks, asi oleks võinud palju hullemini lõppeda...
6 kommentaari:
Ma arvan, et see mammi oli lihtsalt seda tüüpi inimene, kes kunagi millegagi rahul ei ole ja tema arvates too neiu ei oleks üldse tohtinud istuda, kui tema - "haigete jalgadega vanainimene" oli tulemas istuma.
Universum ju vastas tema käitumisele niigi kukkumisega, kuid ilmselt jäi tal see märk lugemata. Vanasõna teistele augu kaevamisest töötab iga ilmaga.
Tegu ilmselt tüüpilise kibestunud vanainimsega, kelle põhimoto on "Mina ja minu õigus". Kurb.
Väga paljudel vanainimestel lihtsalt aju jääbki töntsimaks ja nende käitumises pole mõtet loogikat või õigust otsida. Nende puhul on "universumi märguanded" ka täielikult raisatud vaev universumi poolt. Ainus kohane suhtumine on siin kaastunne, sest Alzheimer võib tabada igaühte meist...
Ehk tahtis vanaproua lihtsalt suhelda. Üksinda maha mütsatades ju ei räägi.
Aga ehk oli õpetuseks. Ega buss pole laadaplats.
suhtlemisvaegus tundub loogiline seletus. isegi tüli on ju... kontakt. teise inimesega.
Ülemöödund suvest tuli seepääle meelde üks situatsioon, kus ma parajasti +27C palavusega haiglast protseduurilt tööle tagasi sõitsin, võrdlemisi tühjas bussis ja üks mutike järgmises peatuses mu ilmselgelt kinniplaasterdatud käele jalutuskepiga virutas ja istekohta nõudis. Läks seejärel bussi teise otsa oma kepile järgi ja istus sinna, siiski.
Kusjuures, mitte kunagi poole aasta jooksul ei olnud sarnast probleemi vene rahvusest mutikestega (need kippusid kohta pakkuma, kui ma haigla juures näost valgena bussi vaarusin), või siis juba näo järgi eestiaegse kasvatusega vanatädidega, eranditult olid agressiivsed eesti tõugu emased varapensionärid. Kultuuri ja/või kasvatuse eripära ?
Postita kommentaar