Vanaks saamise päev

Täna viis aastat tagasi narrisid sugulased ja tuttavad mind - nüüdsest peale võib mulle ametlikult "vana" öelda. Selle päeva hommikul tuli mu mobiilile sõnum, et kauaoodatud esimene lapselaps on lõpuks sündinud.

Kas tõesti oli see juba viis aastat tagasi? Ei tundugi nii ammu olnud olevat, kui tütar pere ühises jõululauas teatas, et temal on meile küll jõulukingitus olemas, aga näha saab alles jaanipäeval. Ei olnud keegi nii pikkade juhtmetega, et aru poleks saanud, millest jutt.

Jaanipäev tuli ja läks, pisikesel (selleks ajaks juba kindlalt teada, et tüdrukul) polnud kiiret, arvas, et võib veel kasvada. Aga läks veel nädal ja veel mõni päev, ikka ei midagi. Arstki juba ütles, et kui nüüd teatud kuupäevaks ei tule, pannakse emme haiglasse ja hakatakse sünnitust esile kutsuma. Selle peale tips vist ehmatas ning otsustas ise ilmale tulla...

Õhtupoolikul pääsesime meiegi haiglasse tibukest vaatama. Minu jaoks oli esmakordne kogemus mõne tunni vanust inimesehakatist sülle saada, minu lapsed sündisid ju sel ajal, kui neid emale vaid korraks näidati ning seejärel teise ruumi ära viidi, alles järgmisel päeval toodi sööma. Teise tütre ajal sain veel riieldagi, kui laps süles, palatis ringi jalutasin.

Tänaseks on sellest tibukesest saanud moe- ja trenditeadlik noor neiu, tumedad titejuuksed on asendunud ülipikkade blondide lokkidega. Kangust jätkub mitme eest, peale emme kellelgi eriti end kallistada ja ninnunännutada ei luba. Aga tore ja armas on ta ikka.

Ja see on selle blogi viiesajas lugu, nagu ma avastasin.

Kasta mu lilli, palun

Meil laulud aitavad elada...

Istusin peielauas täna. Eriliseks tegi selle koosolemise see, et peaaegu kogu aeg lauldi. Kui nüüd selle peale keegi ütleks, et eestlased ongi ju teada-tuntud laulurahvas, siis võin vastu väita, et ingerisoomlased teevad selles osas eestlastele pika puuga ära.

Üks rahvas, kes ajalootormides on ilma jäetud kodumaast, laiali pillutatud, väntsutatud, olnud lähedal oma keele kaotamisele (sest mida muud võis loota, kui pärast sõda ei lubatud tagasi minna Ingerimaale, uutes elupaikades aga tekkisid segaperekonnad ning tuli omaks võtta teise poole keel, Eestis siis eesti või vene keel), on säilitanud oma identiteedi suuresti tänu laulule.

Olen kuulanud ingerisoome memmede jutustusi läbielatust, imetlenud nende säilinud elurõõmu - nad ei ole kibestunud, kuigi põhjust oleks rohkem kui küll. Ja ükski koosviibimine ei möödu lauluta. Vanad soomekeelsed laulud on enamusel peas, vahel harva võetakse appi Virsikirja. Lauldi isegi rahvast Siberisse viinud rongides. Ise nad ütlevadki, et see aitas vastu pidada, aitas alal hoida soome keele ja meele, aitas elus hoida lootust.

Kodudes ju paljud neist enam soome keelt rääkida ei saa - teinepool on teisest rahvusest, lapsed ära eestistunud (või ka venestunud). Mingi osa on küll pärast Eesti vabanemist saanud Soome kolida, kuigi seegi pole just lihtne olnud - Soome ei võtnud kadunud poegi ja tütreid sugugi avasüli vastu. Elviina võib sellest põhjalikumalt rääkida.

Aga tänases peielauas kõlas soome keel oma täies ilus. Ning olemine oli kuidagi väga kodune, ühtehoidev, armastav ja imelikul kombel täis rõõmu.

Stiili ei tohi muuta!

Palju ei puudunud, et oleksin kriminaalsüüdistuse kaela saanud - kolleegi surnuksehmatamise eest.

Ei tulnud mina selle peale, et mõni meesterahvas, kellega teistkümmend aastat koos töötatud, on nii ära harjunud minu igapäevase suht ontliku väljanägemisega, et teistsugune mina teda toolist mööda paneb istuma! Nojah, tavaliselt liigun ma ringi pikkade pükste, üsna toekate jalavarjude ja viksilt kinnipandud juustega. Aga täna oli vaja töö juures käia paari pooleliolevat asja lõpetamas ning ilusa sooja ilma puhul sai veidi tibilikum välimus - seelik lehvimas, kõpskingakesed jalas, juuksed valla.

Tegelikult on mulle ennegi öeldud, et seelikuga mind ära ei tunta. Harva saab kantud teist jah. Lihtsalt on alati nii kiire ja pükstega mugavam ringi tormata. Aga nüüd olen leidnud just sellise seeliku, mis mulle endale ka meeldib ning ei kavatse seda kappi seisma jätta.

Paar tükki veel ja minust võib päris naisterahvas saada niiviisi. Hakaku kolleegid aga harjuma.

Titeeast väljas!

Uskumatu, aga tõsi -täpselt aasta tagasi tekkis siia blogisse esimene kirjutis. Seega on aasta blogimist edukalt täis saanud. Sel puhul tuhnisin natuke Google analyticsis ja sain sellised tulemused:

Postitusi 496 (paari päeva pärast siis jälle üks ümmargune number täitumas)

Külalisi käinud 65 532 (pole just paha, kuigi suurte ja vanade blogidega ei anna võrreldagi)

Rahvale meeldib ehk lugude TOP 10

1.Lugu sellest, kuidas homomees ei saa naisterahva kätt suruda

2.Äriplaan

3.Dalai laama isiksuse test

4.Kuidas sõbranna beebit taga räägiti

5.Rusikatega vehkimise lugu

6.Lugu teatrietendusest

7.Mis maksab iseseisev elu

8.Matusekombed

9.Kas ennast ohverdada või ennast teostada?

10.Lugu sõbra lahkumisest

Otsingusõnade TOP 10

1.kukupai

2.sõrmendid

3.äriplaan

4.Esmeralda

5.Jüri Stepanov

6.matusekombed

7.erootika

8.elumere lainetel

9.isiksuse test

10.jõehobu elutoas

Ekstreemsemad otsifraasid

*nilbed seltskonnamängud (ka seksikad seltskonnamängud) - Pole lähiajal neist plaanis kirjutada ja kahtlane, kas üldse.

*jänesed ja rebased

*alasti Arni Alandi

*Arni Alandi aluspüksid

*alasti purjus Ramloff (ka lihtsalt purjus Ramloff ja puudega Ramloff)

*allaheitlikud naised

*kaubamaja riivatu blogi

*kukupai Tähismaa (????????)

*mees raputas oma naise surnuks

*Nirti ja Arni laps (sellest sai blogitud kah :P)

*sotsiaalporno sotsiaalministeerium (hmm, ma parem ei kommenteeriks)

*purjus kirikhärrad

*vihkan jõmme (mina vihkan ka)

Suurem osa otsisõnadest siiski haakub blogis kirjutatuga, kuigi vahel tundub see seos meelevaldne. Aga noh, sellisest pudru-ja-kapsad blogist ei tea kunagi, mis leida võib. Isegi olin üllatunud, kui mõnda vana lugu üle lugesin.

Aga nüüd siis on aeg korralikult kõndima hakata...