Tondipeletamise õhtu

Täna see siis on...

Tegelikult täitsa vahva ja küünlaid läheb praegu niigi, miks siis mitte nii?

see on see massin....

Ligi kaks kuud juba on meie kandis olnud päevasel ajal pidev masinamüra. seega ei mingit probleemi fotojahile masinate leidmisega, noppisin nad aga järjest pildile :)

Siia üles pole need pildid küll pandud päris kronoloogilises järjekorras, nii kuidas arvutist üles leidsin...

Hüvasti, jätsiabi!

Kuus aastat kestnud soe ja sõbralik suhe sai otsa. Enam pole iganädalast mõnusat naudinguootust, enam ei sõida keegi kellade ja vilede kõlades maja ette, et võiks rahakott näpus välja lipata ja mõne minuti pärast kotitäie hea-paremaga naasta...

Balbiino jätsiabi oli tõeiliselt hea müügiidee. Jäätis on ju alati olnud üks laste armastatumaid magustoite, olgu suvel kuuma või talvel külmaga. Pealegi, kui sulle ikka lausa ukse taha tuuakse ja poehinnast soodsamalt, oli seda igati mõttekas külmkappi varuda. Kahju, et Balbiino masuajal klientide rahast päriselt loobub, selle asemel, et seda veel rohkem kätte püüda saada...

Aastatega said juhid tuttavaks, alati lobisesime mõne sõna ka maast-ilmast lisaks kaubatehingule. Kolm tublit meest läksid nüüd töötute ridu täiendama. Koondamine võeti ette natuke jõhkralt, enne puhkusi ei räägitud sellest midagi, et 1.novembrist on lõpp. Mehed poleks ju siis keegi puhkusele läinudki, ikkagi veidi rohkem raha oleks saada olnud. Uue töö leidmisega on ka nii nagu on, vähemalt ühele meestest on juba soovitatud passi ka vaadata, enne kui tööd küsib - ja ta ei ole veel pensionieas.

Täna oli meil siis viimane kord... Ostsin põhimõtteliselt külmkambri täis, nii suurt arvet pole selle aja sees vist olnudki.

Hüvasti, Vambola, Jaan ja Arved! Äkki siiski mõnikord kohtume veel!

Kuri olen

Miks paneb firma endale iseteenindusbüroo netti, kui selle kaudu tehtud asjad ei toimi?

On minul Elisas kaks numbrit ja kaks lepingut. Ühte numbrit kasutan ise ja sellega on kõik OK ja kui ei ole , helistan personaalteenindajale ning saab kohe korda. Teine number on poja kasutuses. Lepingud on tehtud nii igiammu, et ma isegi ei leia neid pabereid enam majapidamisest üles - ühed esimesed Elisa lepingud ju üldse.

Poja numbril polnud väliskõned aktiveeritud, mobla hankimise ajal oli ta alaealine ning ei näinud selle järele vajadust. Kevadel sai aga Elisa netiteeninduse kaudu asi muudetud. Tuhkagi - läks poiss Lätti ja nii kui üle piiri sai - levi netu. Ei olnud selle teemaga aega tegelda, kuid täna õhtul selgus, et homme hommikul uuesti kiirminek lõuna poole.

Helistasin siis teenindusse - äkki saab sealtkaudu üle vaadata, kas toimib asi. Salasõna küsiti, aga kust mina seda enam mäletan, kui pole iialgi vaja olnud?! Õnneks on Järve Selver piisavalt ligidal ja ei jäänudki muud üle kui jalad selga võtta ja sinna kablutada.

Letitagune daam algul ei näinudki arvutist kummagi numbri kohta midagi, igaks juhuks klikkis mõlemale linnukese vajalikku kohta. Aga miks asi iseteeninduse kaudu ei toiminud, ei osanud temagi öelda.

Lõpp hea, kõik hea...

Järjest jaburamaks...

Oleks arvanud, et Google Translator on selle aja peale õppinud ka midagi, aga viimane spämmkiri oli juba nii jabur, et ma lihtsalt ei suuda seda ainult endale hoida :P

Armsaim üks,
Tean, et see post hakkab teile üllatus, kuna me ei vastanud või oli varasemas kirjavahetuses, palun ära kandma minuga ebamugavuste pärast, ma tõesti on head suhted teil, ja mul on eriline põhjus, miks ma otsustas kirjutada sa kiireloomulisuse tõttu minu olukorda.
See annab mulle rohkem rõõmu, sest ma arvan, et me mõlemad peavad olema avatud ja siiras, et üksteist tundma sügaval, jagan oma üksinduse ja mõtteid, enne kui ma edasi tegutseda Las ma tutvustan end täielikult sulle
Ma ei pane Amina Omar Nkaje pärit Kongo Demokraatlikus Vabariigis, varjupaigataotleja here in Dakar, Senegal, Lääne-Aafrikas. Olen 25 aastane ilus üks noor must Aafrika naine, ma tahan taotleda läbi selle keskmise oma koostööd ja tagada võimaluse investeerida ja teha ühise äritegevuse sinu riik.
Mul on olulisel määral kapitali rahasumma deponeeritakse panka Suurbritannia minu hilja isa, mida ma honorably kavatsevad investeerida oma riigist väga tulus äri ettevõtmist, mida te anda nõu ja täitmisest ütles ettevõtmise üle seal vastastikust kasu nii meist. Sinu võimalus koostöö on muutunud minu äripartner teie riigis ja looma ideid, kuidas raha investeerida, korralikult juhitud ja liiki investeeringute pärast raha kantakse teie vahi oma abi ja toetust. Vahepeal on näidata oma valmisolekut käsitleda seda tehingut siiralt, kaitstes oma huve ja pärast nõustute käesoleva ettepanekuga, tahaksin esitada teile täielikud ja üksikasjalikud andmed, korras, suuruses ja kaasata vastastikku kokku oma protsendi intressi või osa ettevõttest, et aidata mul vabastamise tagamiseks tagatisraha ja investeerib raha oma riigis vastavalt oma nõuetekohase haldamise ja hooldusega.
Ma hea meelega endale Sellega seoses ja võimalus teid, kui te seda soovivad, kuid palun teid anda asja oma kohest tähelepanu väärib. Kui see ettepanek on vastuvõetav Teie poolt, siis ei tee põhjendamatu eelise usaldus I hüvitamismenetluste teile ja teie kiirelt vastata on väga vaja, täpsema info saamiseks. Ma saadan sulle oma telefoninumbri nõudlust. Ootame teie avameelset ja positiivset vastust ja vastastikuse terve ärisuhted teile.
Parimate soovidega,
Amina.

Lemmikuid mul pole...

Küll aga on asju, mis meeldivad rohkem kui teised.

Orelimuusika

Raamatukuhjas tuhnida

Metsa või linna vahele kolama minna

Aga kui juba kolama saab mindud, siis tuleb kindlasti kaamera kaasa võtta ja igasuguseid asju sinna püüda...

Kinnipüütud asjad on eriti tore arvutis üle vaadata, pilte veidi näppida ja kui õnnestub, päris üle vindi keerata, saab mõnusad kiiksuga pildid, mis mulle endale sageli rohkem meeldivad kui "korralikud"

Ei näe ja ometi näeb...

Kas pime inimene võib olla maalikunstnik? Selle peale vastab enamus inimesi, et kindlasti mitte - ta ei näe ju värve ega maastikke, kuidas ta siis maalida saab?

Mina arvasin ka nii, aga enam mitte.

Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse II korrusel on vapustav näitus Muutumine/Muutos. Oma töid esitlevad pime kunstnik Maarit Hedman ja raske nägemispuudega fotograaf Ismo Tilanto.

1994 Soome Kunstide Akadeemia magistrikraadiga lõpetanud kunstiõpetaja Maarit Hedman maalib sõrmedega, muutumine on kohal tunnete, valguse, värvide ja kujundite jätkuva dialoogina.

Ismo Tilanto fotodel on muutumise lavaks loodus. Meele liikumine, tunded, valgus ja varjud ning inimese poolt loodusele jäetud jäljed on jäädvustatud hämmastavalt kvaliteetsetel ja kõnekatel piltidel. Neid pilte peaksid kohustuslikus korras vaatama kõik, kes arvavad, et nad kaameraga midagi teha oskavad.

Näitus on avatud 13.novembrini tööpäevadel kella 9-18, nädalalõppudel pääseb vaatama, kui majas mõni üritus on.

Pärast kaklust rusikatega ei vehita

Valimised on selleks korraks läbi. Tallinna tulemus mulle ei meeldi, mitte sugugi kohe. Aga nii see paraku on ja järgmised neli aastat tuleb kuidagi üle elada.. Kindlasti oli siin suur osa linna rahaga tehtud jõulises lauspropagandas. Nagu ikka, on mitmed tõesed faktid serveeritud populismikastmes ja vähemalt pooled asjad oleksid pidanud tehtud saama sõltumata sellest, milline partei pumba juures istub. Vastu hakkas ka võidurõõmu näitamine avalikus meedias, mis tipnes Linnar Priimägi teleesinemisega. No seda annab ikka järele teha!

Paar päeva enne valimisi potsatas mulle ja ilmselt teistelegi postkasti neljal A4 kriitpaberilehel kokkuvõte Tallinna abipaketist. Ilus jutt, kuid vähemalt osa asjade juurde paneksin suure küsimärgi.

Aga nopiks siis mõned punktid välja.

Tööpuuduse leevendamine

Sotsiaalsete töökohtade programmi pean 95% ulatuses läbikukkunuks. Olen näinud vaid paari reisisaatjat, kes ka tegelikult tööd teevad, ülejäänud saavad miinimumpalka päevast päeva bussiga ringisõitmise ja juhiga lobisemise (loe: juhi segamise) eest. Töötute rakendamine heakorratöödel on juba vana asi, seda on vähemalt Nõmmel tehtud juba paari eelmise linnavalitsuse ajal. Tööharjutusi pikaaegsetele töötutele ja puuetega inimestele hakkasid tegema MTÜ-d ligi kümme aastat tagasi, selleks kasutatakse Euroopa Sotsiaalfondi toetust ning linn on alles nüüd külje alla ujunud.

Linna suuremate investeeringute jätkamine - seda tuleks teha niikuinii, teed ja tänavad peavad korda saama. Aga needki projektid pärinevad eelmise linnavalitsuse ajast, mõned veel varasemast. Paraku on need ehitused suunatud sellele, et autoga oleks linnas mugavam liigelda, kuid ei näe kuskil vahendeid, mida kasutataks ühistranspordi jõulisemale arengule, et asumite vahel oleks kiire ja mugav ühendus. Ekspressbussi piletihinna vähendamisest üksi ei piisa, kui busse lihtsalt ei ole.

Toetused ja sotsiaalabi

Lasteaia kohatasust vabastamine - ilmselt on seda paljudele peredele vaja, muidu ei saa vanemad tööle minnagi (tingimusel, et töökohta üldse leidub). Aga juba praegu on lasteaiad alarahastatud, koondatud on liikumis- ja muusikaõpetajaid, lühendatud lasteaia lahtiolekuaegu, suurendatud rühmi. Meie peres on see tekitanud tõsiseid logistikaprobleeme. Üks, paraku küll riigi tasemel otsus - haigusrahade maksmise ümberkorraldamine - on toonud kaasa olukorra, kus vanemad toovad poolhaiged lapsed aeda, tagajärjeks, et haigestus lisaks veel ligi pool rühma...

Talvekartul ja küttepuud - 40 kg kartulit ja 2 ruumi puid jätkub vaevalt jõuludeni, kvaliteedi kohta ei tea arvamust avaldada.

Supiköögid, kodutute varjupaigad, vaestehaiglad - see kõik on ju tagajärgede leevendamine, põhjused sellest ei kao... Paraku ei muutu enne midagi, kui majandus uuesti tõusma ei hakka ja millal see juhtuda võiks, ei julge veel keegi ennustada.

Nõustamine, eluasemekulude vähendamine

Võlanõustamine on jah praeguse linnavalitsuse uuendus ja ilmselt veel tükk aega hädavajalik, psühholoogilist ja kriisinõustamist on tehtud MTÜ-de poolt ligi paarkümmend aastat ning praeguses olukorras on selge, et vajadus ainult suureneb...

Hinnatõusude kompenseerimise kõrval oleks palju enam kasu, kui võidelda selle eest, et paljudest hindadest õhk lihtsalt välja lastaks, abi oleks sellest kõigile.

Tarbijate kaitsmine

Siia on kirja pandud soodsate ostuvõimaluste loomine renoveeritud Nõmme turul. Ei vaidle vastu, turg on tõesti ilus ja kaup hea. Aga hinnad on Nõmme turul alati olnud kõrgemad kui mujal ja ei ole ette näha, et selles osas midagi muutuks. Tarbijate nõustamine on Tarbijakaitse kohustus olnud ja peaks selleks ka jääma, lihtsalt linnavalitsus on selle teinud kättesaadavamaks, nõustaja istub linnavalitsuse teenindussaalis.

Küsimus: kust selleks kõigeks raha võetakse? Linna laenukoormus on niigi kõrge, mitmete asjade jaoks tuleb lisa võtta. Kunagi aga peab ju need laenud tagasi maksma ka. Järeldus: kohalikke makse tuleb veelgi tõsta...

Ma pole end kunagi identifitseerinud tallinlasena, ütlen ikka, et olen neljanda põlve nõmmekas ning mu lapselaps juba kuues põlvkond samas kohas. Olen nõus, et minu maksurahasid kulutatakse minu kodukoha arendamiseks, aga ma pole nõus, et mina, mu lapsed ja lapselapsed peaksid kinni maksma kellegi võimujanu, populismi ning lõpuks ka lauslolluse.

Ehituspraak või paratamatus?

Olin vist väga naiivne, kui arvasin, et koos kanalisatsioonitorustiku paigaldamise ja uue teekatte rajamisega pääsen lõpuks ka suurest veelombist, mis aia taga pärast igat suuremat vihma laiutas.

Uus tee tehti ju ilus, boonusena täideti ka teeääred paekivikillustikuga, mis siis kõnnitee aset peaks täitma. Killustik tambiti kenasti kinni ning varasem madalam teeosa tõsteti sõiduteega ühele tasemele. Vihma on vahepeal mitmelgi korral sadanud ning mitte sugugi vähe. Ja tõepoolest pääses kuiva jalaga läbi.

Aga täna hommikul avanes hull pilt - järv on isegi suurem kui varem kunagi olnud.Vesi ei valgu kuhugi ära, taevast tuleb aina juurde. Hakka aga jälle paati rentima, kui kodunt välja tahad saada. Ühelt poolt naabrite juures tee mõnevõrra tõuseb, nendel on ainult pool aiaesist täis. Teisel pool tundub ka suhteliselt hästi olevat, veekihi paksus vaevalt sentimeeter.

Põhjus on ju tegelikult üsna silmaga näha - meie juures on tee põhi veidi lohku vajunud ja lahenduseks oleks olnud seda mõne sentimeetri võrra tõsta. Mõnevõrra oleks ehk abi olnud ka sellest, kui tee kallak oleks haljasala, mitte kõnnitee poole, aga siiski suurt efekti poleks sellega saavutanud, sest haljasala on teepinnast kõrgemal.

Killustikuvöönd pidi teoreetiliselt toimima filtrina, millest sadevesi läbi valgub, sest sadeveekanalisatsiooni Nõmmele ette nähtud ei olnud. Aga veel pole ju kuhugi valguda, allpool on esimese vabariigi ajal rajatud paeplaatidest kõnnitee. Ainus koht, kuhu vesi valguda saab, on uue asfaltkatte alune. Seega pole vist vaja kaua oodata, kuni allolev liiv ära uhutakse ja mõni auto auku kukub...

Pilt on tehtud kahe suurema sajuhoo vahepeal, kui osa veest juba ära nõrgunud oli...

Saagu valgus!

Milles probleem - klõps! ja valgust kui palju!

Aga ei olegi nii lihtne - valgus vaja ju kuskile sisse ka pista, et ilusam vaadata oleks. Olgu siis lühtrid vanade ja auväärsete hoonete laes, olgu latern seinal või väravapostide otsas, olgu laternad öises parklas... Valikuvõimalused on piiramatud ning siin vaid väike osa kaamera ette jäänutest...

Tallinn liigub valge kepiga

Head sõbrad!

Olete oodatud tähistama valge kepi päeva Tallinnas suurejoonelisel ja
tervislikul üritusel “Tallinn liigub valge kepiga“. Ürituse eesmärk on
lisaks kogukonnasisesele pidustusele teadvustada tähtpäeva ka
kaaslinlastele ning meedia vahendusel kogu Eestile. “Braille 200”
korraldustoimkond leiab, et jalutades Tallinna vanalinna tänavatel
ühiselt, rõõmsalt ning optimistlikult, astume vastu majandussurutisele,
mis valitseb paljude hinges ja jätame kõikide südameisse positiivsema
elamuse kui plakatite lehvides piketti korraldades.

Olete kõik oodatud kogunemisele uhiuue Vabadussõja võidusamba esisele
platsile 15. oktoobril kell 10.30. Kell 11 hakkame liikuma üles
Toompeale Riigikogu ette ning sealt edasi taas all-linna iidseid
munakivitänavaid pidi kuni Raekojani. Jalutuskäigu pikkus on umbes
kilomeeter ning selle läbimiseks kulub 40 minutit. Kell 11.40 lõpetame
“Braille 200” üritustesarja ühiskummardusega austatud Louis Braille’le.

Kel soovi päeva edasi tähistada, sellele soovitame kindlasti minna
vaatama Põhja-Eesti Pimedate Ühingu saalis Tondi 8a kell 17 algavat
Soome entusiastide loodud näidendit Louis Braille elust. Etendus on
tasuta ning tõlkega eesti keelde. Sissepääs vaba!

Kõikidele jalutuskäigul osalejatele on suur palve! Kui Teil on lisaks
oma valgele kepile, mida kasutate, ka mõni vana kapis seismas, siis
võtke see kaasa. Nii saame pika valgete keppide rivi. Oma kepi saate
kindlasti hiljem tagasi, sest paneme sellele nimesildi. Ja neil, kel
valget keppi ei ole, on 2 võimalust: osta endale Silmalaekast oma
isiklik või loota neile, kes vana kaasa võtavad.

Mis teeb sügisest sügise?

Kas hall ja sombune ilm, lakkamatu vihmasadu, külmad ja kohati lausa tormiks paisuvad tuuleiilid? Ei taha! Need võiksid kõik olemata olla. Aga on ju palju ilusat - värvid, peotäis tammetõrusid, salve kogutud saak. Selle viimase üle ei tohiks tänavu küll nurisemist olla - kõike on kasvanud liigagi, keldrid-sahvrid täis ja turul letid lookas...

Invavanaisa

Sellise tiitliga austatakse meie invaliikumise grand old man'i Mihkel Aitsamit juba paar aastakümmet. Eestis pole vist ühtegi selle alaga vähegi kursis olevat inimest, kes Mihklist kuulnud poleks. Suur osa on temaga ka isiklikult kokku puutunud, mõnusalt juttu vestnud, asjalikku nõu ja abi saanud.

Täna oli põhjust sammud Endla tänavale seada - Mihkel pidas 80-dat juubelit. Kui aus olla, kuigi olen Mihklit teadnud ja tundnud juba mitukümmend aastat, oli see isegi mulle mõnevõrra üllatuseks, lihtsalt ei tulnud selle pealegi, et nii nooruslik mees sellise auväärse verstapostini jõudis...

Õnnitlejaid oli palju, häid sõnu ja lilli muidugi ka. Ei ole mõtet neid kõiki korrata, aga kõlama jäi mõte, et kui me kasvatame mitte puudega last, vaid lihtsalt last, saab temast inimene, kes suudab enesega toime tulla ning teistelegi palju anda. Mihkliga on just nii läinud. Üks oluline fakt veel - Mihkel oli Eestis esimene puudega inimene, kes juba väga noorena, vaevalt paarikümneaastasena, võitles endale välja autojuhiload. Asjaajamine käis läbi korraliku paberisõja ja otsus tehti Moskvas, aga järgmistel loataotlejatel oli sedajagu kergem.

Pikem jutt Mihklist on siin. Peopildid aga siin.

Valimisdilemma

Masu on vähemalt selles suhtes positiivselt mõjunud, et postkast pole enam ummistatud valimisreklaamidest, üks värvilisem ja läikivam kui teine. Tänavu olen saanud vaid paar postkaardikest ning KAKS tõesti asjalikku A4 formaadis lehte (ning needki sihukesel paberil, mis ka tulehakatuseks kõlbab).

Probleem aga hoopis selles, et ei teagi nüüd, milliseid präänikuid teised tegijad meie linnaosas oma valijatele lubavad :P

Kaks asjalikumat lehte saatsid meie endine ja praegune linnaosavanem. Ei mingit erakonnareklaami, selge ja arusaadav jutt, mida on tehtud ja mida veel teha oleks vaja. Üsna sarnased selles suhtes mõlemad. Tunnen mõlemat ka isiklikult ning tean, et need mehed ka sõna peavad (muidugi niivõrd, kuivõrd nende võimalused lubavad).

Häda aga selles, et praegune linnaosavanem on minu jaoks väga vales erakonnas, selle erakonna juhtfiguur on margi nii täis teinud, et häbi mõeldagi. Endine linnaosavanem aga istub hetkel ministritoolil ning mul on tõsine kahtlus, et ta sealt niipea ei tõuse - seega korjab hoopis oma erakonnale hääli ja linnaosavanemaks saame äkki mingi tankisti.

Nagu öeldud - ülejäänud tegelastest ei tea midagi...

Vali siis või midagi... Siga kotis kah osta ei taha...

üle vikerkaaresilla

Pätu

1999 - 2009

Kümme aastat tagasi, ühel külmal talveõhtul, ootas mind kodus üllatus: musta-valgekirju arvata pooleaastane kassipoeg. Tütar oli juba paar päeva tagasi rääkinud, et meie tänava otsas hulgub üks väike kassike ning keegi teda omaks ei taha tunnistada. Sel õhtul oli siis loomakese kinni püüdnud, põue pistnud ja koju toonud.

Ega siis midagi, sai talle Pätu nimeks pandud, toidukauss ja liivakast kätte näidatud. Kombed tundusid head olevat, mingeid "üllatusi" ei tekkinud, olgugi, et esimesed päevad pesitses kassike peamiselt kõige kaugemas voodialuses nurgas. Tasapisi kolis ümber diivani peale, lubas end silitada ja sülle võtta, tasuks mõnus nurrumine. Kui aga võõraid tuli, kadus jälle voodi alla.

Kassike kosus, muutus julgemaks ning kasvas asjalikuks prouaks. Hiirtel meie majas enam pidu polnud. Korra käis isegi naabriperes puhastust tegemas.

Aastate jooksul "kinkis" ta meile ka mõned pesakonnad pisikesi kiisukesi, küll oli tegemist, et nendele uued kodud leida. Aga kõik said headesse peredesse antud. Viimasest pesakonnast jätsime ühe poja ka endale ning rohkem pisikesi ei toodud.

Mõned aastad tagasi oli Pätu lausa mitu kuud kadunud. Nagu hiljem välja tuli, elas samal tänaval ühes õues. Perenaine oli väga rõõmus, kui sai kassi meile tagastada - hästi hoituna pealegi. Sellest peale aga pidasime teda rohkem toakassina, millega ta ise üsna rahul oli, õues jalutas ainult soojadel suvepäevadel.

Hoolimata väga heast söögiisust hakkas kass millegipärast kõhnuma, muidu aga oli ikka erk ja mänguhimuline. Täna hommikulgi maiustas veel kalaga. Õhtul aga oli selge, et nüüd on need asjad siis sedasi....

Olgu sul seal vikerkaare taga priskelt hiiri ja maitsvaid krõbuskeid!

In memoriam - VLADIMIR BEEKMAN

Ma rändamast nüüd tulen,

mul käidud maine tee.

Üht kõrget kutset kuulen,

mis hüüab rahule.

Sest reisikepi jätan -

las jääb see puhkama.

ma vaikselt sinna ruttan,

kus viimne kodumaa...

Ema helistas hetk tagasi kurva uudisega - hommikul suri mu armas onu Vladimir Beekman.

Hetkel ei suuda midagi mõeldagi, kõik ilusad lapsepõlvemälestused tulvasid ühtäkki meelde.... Aga alles natuke üle kuu aja tagasi kirjutasin temast pikemalt.

Paraku pole mul hetkel temast ühtegi paremat pilti ka käepärast, pildid on ema juures...

Kas neli on kah number?

Rahvajuttude järgi tundub, et neli pole küll miski näitaja. Ikka kolm, seitse või kaksteist on need numbrid, millel mingi tähendus. Elus tundub samamoodi olevat. Koolis on neli ju hea hinne, aga viis siiski parem... Spordivõistlustel on neljanda koha saanu esimene, kes auhinnast ilma jääb.... Nelikute sündimine on üliharuldane...

Kui viiest küünlast põleb ainult neli, näitab see kellegi lohakust.

Nelja krooni eest saab kilo kartuleid ja seda polegi vähe.

Tuuleveskil on neli tiiba, igaühe eest tuleb välja käia üks sajaline, kokku siis ka neli...

Mina rohkem neljasid ei leidnud....

Õ nagu õpetaja

Õpetaja on see, kelle töö kohta igaüks peab end õigustatud olema arvamust avaldama. Paraku sageli negatiivses võtmes - küll ei oska ta oma ainet piisavalt huvitavalt edasi anda, küll ei tule toime kodu puudujääkide likvideerimisega, küll topib oma nina liiga palju õpilaste eraellu...

Mina oma kooliajast mäletan, et kodus õpetaja kirumine oli keelatud. Kui õpetajal midagi ütlemist oli, järelikult olid ise süüdi. Kui vanematel ka pretensioone oli, lahendati need omavahel ja mitte laste kuuldes. Õpetaja oli autoriteet.

Loomulikult oli ka tollal õpetajaid, kes selle ameti ainult leivateenimiseks valisid. Aga tänu kodu suhtumisele tuli paratamatult õppida ka nendega normaalselt läbi saama ja ikkagi kõigest parimat võtma. Elus on see ainult kasuks tulnud.

Aastaid hiljem, klassikokkutulekul, juhtus siis nii, et ühe klassivenna abikaasa hakkas meie vana kooli õpetajaid maapõhja kiruma. Jutt algas tegelikult ühest konkreetsest daamist (ja tema suhtes oli kriitika täiesti õigustatud, ta oli ka minu tütre õpetaja mingi aja ning ega eriti head mäletada ole), kuid arenes siis millegipärast üldiseks õpetajate mahategemiseks. Üks meie klassiõdedest, teist põlve õpetaja, tõusis selle peale solvunult püsti ja lahkus. Meie teised lahkusime koos temaga.

Tegelikult, kui nüüd tagasi mõtlen - Õpetajaid on mu ellu mahtunud siiski rohkem kui "õpetajaid". Paar sellist frukti on muidugi olnud, kelle pärast oleks äärepealt keskkool lõpetamata jäänud, aga tänu klassijuhataha Heli Moorlatile, kes mu eest lausa emalõvina seisis, sai ka sellest üle. Füüsikaõpetaja Vilma Kukrus, kellega päris palju piike sai murtud, oli esimene õnnitleja, kui lõpukirjandi eest lennu ainsa "viie" sain...

Hilisemas elukoolis on õnnestunud õpetajateks saada selliseid inimesi, kes on suutnud anda palju rohkemat kui lihtsalt teadmisi - Juhan Toomaspoeg, Hille Karm, Juhan Peegel, Evald Saag ja paljud teised...

Kuidagi ei saa märkimata jätta mu laste konkurentsitut lemmikõpetajat Rita Antonit, kes on minu enda kunagise armsa klassijuhataja Signe Antoni minia...

Head Õpetajate päeva!