Mis on akna taga?

Minu enda aknast näeb hetkel ainult lumepuruseid puid ja mõnda üksikut suusatajat, üksjagu jalutajaid, paari koera... Ühesõnaga - ei midagi huvitavat, mida laiemale avalikkusele näidata. Aga õnneks pole fotojahi reeglites kuskil kirjas, et see vaade just oma aknast peab olema.


Eelmisel nädalal oli asja linnavalitsusse ja vaat sealt kuuenda korruse aknast avanes tõepoolest vaade, mis vaate nime kannab. Klõpsisin kohe mõnuga mitme nurga alt. Ainult sellest oli kahju, et ilm sombune, päikest polnud ja seega pildid vähe hallivõitu. Aga otsustage ise.

Blondiinimeeter

Manjana, you made my day!

blondiini tehakse kindlaks nii, et kui paned taskulambi kõrva juures põlema ja silmad hakkavad särama, siis on blondiin.

Kütame Rootsit!

Nüüd lõpuks on Nõmme linnaosavalitsus lasknud töötutel hädaabitööde korras kokku koguda novembritormis murdunud männioksad. Metsaäär on suuri oksahunnikuid täis. Kui uurisin, mis neist edasi saab, öeldi, et viiakse hakkemasinasse ning saadud hake müüakse kalli raha eest Rootsi.

Eestlased ei pidanud puiduhaket kuigi palju ostma, kallis on ikkagi. Aga kui arvestada hakkepuidul töötava katla kasutegurit, võiks sellele siiski rohkem mõelda. Miks me peaksime oma peaaegu tasuta saadud kraami rootslastele müüma? Ah et kasumit saab rohkem? Ei tea, kas ikka saab, kui arvestada transpordikulusid. Ning võib arvata, et praeguses olukorras ei osta rootslased ka varsti enam seda kraami nii palju. Kasumit võib ju käibe pealt ka teenida - müüa odavamalt, aga hulgem.

Selle peale muidugi keegi ei tule, et võiks need oksad samamoodi hädaabitööde korras ära tükeldada ja anda oma vähekindlustatud peredele kütteks. Küll läheks kaubaks, kui enam ei jaksa hirmkalleid kase- ja lepahalge osta. Männi kütteväärtus muide on päris kõrge.

Nipilt-napilt

ID-pilet sai pühadega läbi. Täna oli vaja tingimata sõita, et läpakas remonti viia ja tööle jõuda. Nagu ikka varasematelgi kordadel, hakkasin tunnike enne väljaminekut moblal 1312 ja nii edasi valima, et uut piletit saada. Tuhkagi, ligi tunni jooksul vastati pidevalt: "Süsteem on hetkel häiritud, palun proovige mõne aja pärast uuesti!" Tont seda teab, kellel siis nüüd pühadest pohmell oli...

Õnneks jätsin endale piisava ajavaru, et R-kioskist läbi vudida ja üks piletiraamat endale osta. Aga tüütu on ju bussis kompostrini trügida, kui rahvas ukse ees seisab ja end grammigi liigutada ei suvatse. Ära ma selle pileti täksitud sain ja oligi paar peatust hiljem kontroll. Neile ei loe ju seletamine, et mobiilimakse süsteem maas, midagi, väänavad ikka täie rauaga.

Minuni kontrollijad siiski ei jõudnudki, enne korjasid ühe jänese pihku ja ülejäänutel lubati edasi sõita. Aga kui mul poleks R-kioskit teele jäänud? Bussijuhilt pileti ostmine on kah kuidagi ebameeldiv (lisaks sellele, et see topelthinda maksab), selline tunne, et pead tervet bussitäit rahvast kinni ja buss jääb sinu pärast graafikust maha. Eks selle tunde ole osanud mõned bussijuhid tekitada, pileteid müües porisevad ja sisisevad. Õnneks muidugi on selliseid vähe.

Eks näis, kas homme veab paremini, praegu igatahes pole süsteem veel tööle hakanud, sama jutt edasi.

Vastlatrall

Kirusin ennast, et lasin eile õel end moosida tänaseks Vanakale vastlasõitu tegema. Ega ma selline talvel väljas tegutsemise fänn just ole. Aga Tupsu oli kah õhinas, et muidugi, tema tahab ka kelgutada ja nii me siis läksimegi. Küll vähe hiljem kui algusajaks kuulutatud, sest enne tahtis Tupsu telekast paraadi kindlasti ära vaadata.

Mäel oli rahvast murdu ja enamusel tundus väga lõbus olevat. Tupsu aga lõi põnnama, mägi ikka liiga kõrge ja rahvast palju, tema ei tahagi sõita. Natuke siiski proovis veidi laugemas kohas.

Ega me kaua olnud, niisama passida polnud ju mingit mõtet. Pealegi läks hernesupi ja vastlakuklite jagamiseks. Aga õhtupoole lubas Tupsu emme ja tädiga uuesti minna, ehk siis on juba julgem.

Käisime poes ära ja kui oma tänavasse keerasime, sõitis meist mööda vilkurite ja sireeniga kiirabiauto. Hüppetornide juurde läks, seal murtakse igal aastal vastlapäeval mõned kondid ju.

Lisatud: Trall ei kipu vähenema, Tupsu läkski uuesti kelgutama. Ja meie majaesine tundub täna olevat vastlaliste parkla, ei tea, kas peaks hakkama parkimistasu kah kasseerima?

Paluks nõu!

Hea nõu kuluks marjaks - millisesse pildipanka oleks kõige mõistlikum oma pildivaru paigutada?
Nõudmised:
piisavalt mahtu (soovitav tasuta)
võimalus laadida nii avalikke kui privaatseid albumeid
võimalus lisada pildiallkirju ja pilte oma suva järgi järjestada
võimalus üksikutele piltidele linkida, et soovijaid vaatama lubada
kerge ja kiire blogisse või kuhugi mujale allalaadimise võimalus

Asi selles, et arvutisse hakkab pilte paljuvõitu kogunema. Osa on küll mitmele poole ära paigutatud, aga tülikas on otsida. Enne kasutasin albumite tegemiseks Windows Live Spaces keskkonda, aga see on pärast viimaseid uuendusi täiesti pekkis - ei mingit pildiallkirjade lisamist ega piltide oma suva järgi korraldamist, nii nagu üles laed, nii on. Lingid on kah megapikad. Nagi tasuta versioon ei mahuta kuigi palju. Tegelikult kaalusin ka võimalust osta kettaruumi nagist juurde, kui keegi midagi paremat ei soovita.

Ja sellega hakkab kiire juba...

Numeroloogiat

Huvitav, kuidas inimesed siis hakkama said, kui nad veel numbreid ei tundnud? Või ongi numbrid sama vanad kui inimkond?



Igatahes fotojahiks numbreid otsides polnud vaja kuhugi kaugele minnagi.

Kõige rohkem numbreid näeb korraga teadagi kalendris. Lisaks ütleb see veel, et veebruar saabki varsti läbi.

Mõned numbrid võivad aga üsna kurjad olla.

Ning kaks viimast pilti on vähe nostalgilised, sest tuleval suvel Nõmme turul enam niisuguseid hinnalipikuid vist näha ei saa...

Vanaemadele

Järgnev armas kirjeldus pärineb ühe lapse sulest:
“Vanaema on naine, kellel endal lapsi ei ole. Talle meeldivad teiste inimeste väikesed poisid ja tüdrukud. Vanaisa on mees-vanaema. Vanaisa käib poistega jalutamas, nad käivad kalal ja teevad igasuguseid asju.
Vanaemadel pole teha muud kui olemas olla. Nad on nii vanad, et nad ei tohiks palju mängida ega joosta. Sellest piisab, kui nad viivad meid kauplusse, kus on mänguhobused ja neil on kaasas palju raha. Või viivad nad meid jalutama ja kõnnivad aeglaselt, et me saaksime vaadata ilusaid puulehti ja putukaid.
Vanaemad ei peaks kunagi ütlema, et teeme kiiremini. Tavaliselt on vanaemad paksud, kuid mitte nii paksud, et ei saaks su kingapaelu siduda. Nad kannavad prille ja imelikku aluspesu. Nad saavad oma hambad ja igemed suust välja võtta.
Vanaemad ei pea olema targad, nad peavad ainult oskama vastata sellistele küsimustele nagu “Miks Jumal ei ole abielus?” või “Miks kassid koeri kardavad?”.
Vanaemad ei räägi pudikeelt nagu külalised, sest sellest on raske aru saada. Kui vanaemad meile loevad, siis nad ei jäta midagi vahele, nad ei saa pahaseks, kui peavad iga kord sama lugu lugema.
Igaühel peaks olema vanaema, eriti nendel, kellel pole telekat, sest vanaemad on ainukesed täiskasvanud, kellel on aega.”
Armsad vanavanemad, kui te pole rahul oma laste kasvatamisel tehtuga, siis lastelaste näol on teile antud uus võimalus.
Ärge laske sel käest libiseda! Kui teie lapsed kasvatavad teie lapselapsi määratud viisil, siis julgustage neid ja kindlustage nende õpetust oma eeskujuga. Kui teie lastel see ei õnnestu, siis püüdke abiks olla, “...kuuluta(da) oma lastele ja lastelastele...”

pilt siit

Kriisiabi saadaval

Tallinnas on tasuta kriisiabi tagatud

Tallinnas on kuuel päeval nädalas võimalik saada tasuta psühholoogilist kriisiabi, mida pakub linna partnerina MTÜ Eluliin, õhtusel ja öisel ajal saab tuge vabatahtlikelt nõustajatelt. MTÜ Eluliin koostöös Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga pakub õnnetusjuhtumite ja kuritegevuse läbi kannatanutele ning nende lähedastele, kasvatusprobleemidesse sattunud lapsevanematele jt tallinlastele psühholoogilist kriisinõustamist esmaspäevast reedeni kella 9-20 ja laupäeviti 10-20 aadressil Pärnu mnt 9a.

„Praeguses olukorras, kus töökoha kaotuse tõttu sattub raskustesse üha enam inimesi, suurenevad perepinged ja kuritegevus, on kriisinõustajate tegevus eriti oluline,“ ütles Sotsiaal- ja Tervishoiuameti juhataja Vahur Keldrima.

„Psühholoogilisse nõustamisse võib pöörduda üksinda või tulla koos oma perega, nõustamine on anonüümne ja tasuta, nii eesti kui vene keeles.

“MTÜ Eluliini nõustajad on kogenud professionaalid, kes oskavad pakkuda psühholoogilist tuge ja asjatundlikku suunamist kasvatusprobleemidega lapsevanematele.

Vastuvõtule registreerimine, konsulteerimine ja telefoninõustamine toimub numbril 6314300. Kell 19-07 suunatakse kriisiabi telefon MTÜ Eluliin vabatahtlikele nõustajatele, kes töötavad eesti keeles telefonil 6558088 ja vene keeles 6555688.

Uimasti ja HIV/AIDSi tasuta anonüümne tugitelefon numbril 1707. Asjakohast nõu saab kõigil nädalapäevadel kell 9 - 20, ka mobiilidelt on sissehelistamine tasuta.

Teave: http://www.tallinn.ee/ ja http://www.eluliin.ee/

Vabade linnade murdmatu liit?

Ma ei ole siin blogis eriti sõna võtnud poliitilistel teemadel. Olen eelistanud seda teha teistes kanalites. Aga mõeldes homsele Tallinna linnavolikogu istungile ja praegu toimuvale "hääletusele" (mille käiku on valgustatud paljudes blogides, ei hakka linkima), leian, et ei saa sellest üle ega ümber.

Suur-Tallinna idee tundub esmapilgul päris ahvatlev. On ju Tallinn oma lähiümbrusega orgaaniliselt seotud juba pikka aega. Samuti võiks arvata, et üks ja ühtne Tallinn toimiks tervikuna paremini kui hulk erinevaid linnaosasid.

Paraku on asjad palju keerulisemad. Mida suurem, seda kohmakam, see on ammusest ajast teada. Eri linnaosade probleemid on erinevad ja nõuavad erinevaid lahendusi. Samuti on ajalooliselt välja kujunenud iga linnaosa oma nägu, paljud inimesed identifitseerivadki ennast mitte tallinnlasena vaid oma kodukandi järgi.

Ega ma isegi erand pole, olen alati rõhutanud, et mina olen nõmmekas ja tahan selleks ka jääda. Minu originaalsünnitunnistuselgi on sünnikohana kirjas mitte Tallinn vaid just Nõmme.

Kui linnaosade kaotamine esimest korda jutuks tuli, käis praegune Nõmme linnaosavanem Rainer Vakra Nõmme Sõnumites välja mõtte, et sellisel juhul tuleb uuesti algatada Nõmme iseseisvumine. Ma ei tea, kas ta on oma arvamusele kindlaks jäänud või saanud parteikontoris ajuloputuse ja ümber mõelnud.

Kas selline asi aga oleks üldse mõeldav?

Kui uue iseseisvusaja algul korraldati vastav küsitlus, jäid napilt peale iseseisvumise vastased. Põhiargumendiks oli muidugi majanduslik toimetulek. Pole ju Nõmmel suuri ettevõtteid ega jõukaid kodanikke, kelle maksutulust linna ülal pidada. Kuid seda polnud ju eelmise vabariigi ajalgi. Millegipärast siis tuldi toime, kuigi suur osa rahvast käis pealinna tööle.

Teine argument oli muidugi juba tollane tihe seotus Tallinnaga - transport, veevarustus, side jne. Need probleemid aga oleksid hea tahtmise korral ka lepingutega lahendatavad. Põhiküsimus ongi - kas jätkub tahtmist? Karta on, et praegusel linnavalitsusel kindlasti mitte. Ning kui homsel hääletusel läheb nii, nagu linnavalitsus loodab, on tulevikus veel keerulisem neid küsimusi lahendada.

Kas siis laulame vanal tuttaval viisil:

On vabade linnade murdmatu liidu loonud suur kesikute hõim?

Ei taha!

Tädi Maša

Kui lugesin Rentsi röögatust, meenus selline luuletus:

Lasteaiatädi Maša peaks olema pensionil.
Kuid ta on hea inimene.

Ühel päeval,
kui ei saa enam varjata fakti, et linnas on loomaaed,
ütleb ta uudise:
"Lapsed, linnas gastroleerib zoopark."

Laste seas tõuseb väike sagin.
Aga tädi Maša on lugenud Makarenkot
ja teab, mis seob kollektiivi.
Ta ulatab lasteaiarahvale mudilastenööri.

Nii lähebki
Rein
Asta
Henn
Viive
Ats
Sulev

Loomaaia paraadnal pole valvurit,
vaid eeskiri:
"Eksponaate käega mitte katsuda!"
Ja tädi Maša lisab:
"Küsimused on liigsed,
sest mis mina seletan,
on hästi seletatud!"

Siin ongi
Känguru
Okassiga
Gasell
Uss
Tõhk
Õige vana karu
Delfiin
Eesel

Need pole sugugi ülearused loomad.
Ja tädi Maša on tegelikult hea inimene.

Autor on Arvi Siig

Pehmeke

Mis võiks pehme olla? Kindlasti on neid asju palju. Siit ainult väike valik.

Soojad ja pehmed kindad.

Hunnik lund.

Midagi unekotile.

Kõige armsamad pehmekesed.

Sõbrakuu blogimäng 14.02

Ja see on ka viimane.

Ning ära tuleb arvata, kes nii kirjutas:

Huhh, kui millestki liiga palju räägitakse, siis muutub see tüütuks. Nii et blog.tr.ee’d ja wordpressi pole ilmselt mõtet kuni pühapäeva õhtuni külastada.

Muide, olen täiesti nõus.

Tegelikult alustasin puhkamisega juba ette, 13. ja reede ei teinud blogipuud lahtigi. Oma blogi kah mitte.

Mõista kuidas tahad

Sattusin täna muuhulgas ühele väikesele näitusele. Silma jäi paar kollaazi, mida igaüks võib tõlgendada just nii, kuidas fantaasia lubab. Peab tunnistama, et päris efektsed olid.

Sõbrakuu blogimäng 12.02

Eile polnud kellelgi raskusi ära arvata, et üks tubli "grafomaan" on teadagi Nirti. Oleks selliseid blogipuus ainult rohkem!

Täna midagi päris päevakajalist:

Vastusena Teie nõudmisele koheselt kustutada võlgnevus Teie äriühingu ees teatan, et seoses ülemaailmse majanduskriisiga toimub meie firmas võlgnevuste likvideerimine allkirjeldatud viisil:

Kes oma võlausaldajad nii peenelt pikalt saadab?

40 päeva

Ühel tuttaval proual oli suur mure: abikaasa surmast sai 40 päeva mööda, nüüd sugulased kukil, et peab mälestamise korraldama ja samas ka kõik abikaasa asjad silma alt ära panema, veel parem, kui välja viskama päriselt. Tema aga ei suuda seda sugugi veel teha. Ja üleüldse, mis tärmin see 40 päeva siis on, tema pole sellest enne kuulnudki.

Tõepoolest, ega see lahkunu mälestamine 40 päeva möödumisel meie kultuuris eriti levinud olegi. Tagapõhi on küll Piiblist, kõige otsesem seos sellega, et 40 päeva pärast ülestõusmist võeti Jeesus taevasse. Uskumus on selline, et enne lõplikku lahkumist viibib inimese hing veel 40 päeva maailmas, siis aga lahkub päriselt. Ortodoksi kiriku praktika on, et sel päeval korraldatakse mälestustseremoonia, käiakse haual, korrastatakse see, süüakse ja juuakse ning sorts viina valatakse ka lahkunu kääpale.

Asjade silma alt ärapanemist seostatakse kõige enam sellega, et kui neid esil hoida, ei saa hing rahulikult minna, teda nagu hoitaks vägisi kinni. Teiselt poolt peavad ka järelejäänud oma eluga edasi minema, olukord on muutunud ja kui püüda kõike kramplikult säilitada nii nagu oli, pole see ka võimalik. Nad peaksid suutma lahkunu vabaks anda. Mingil moel on selline suurpuhastus ja asjade korrastamine osa leinatööst.

Kuid inimesed on erinevad. Mõni vajab rohkem aega, mõnele annab turvatunnet ja lohutust just lähedase inimese asjade lähedalolek. Mõni asi toob esile head mälestused, annab jõudu edasielamiseks. Teisele võib seesama asi aga ainult valu tekitada.

Kuid mitte keegi ei saa kellelegi ette kirjutada, kuidas ja kui kaua ta leinama peaks. Ei saa öelda inimesele, et nüüd teeme platsi puhtaks, eriti kui inimene ise selleks valmis pole. Saab olla lähedal, saab kuulata, saab toetada sooja sõna, käepigistuse või kallistusega.

Aga iseenesest on kena korraldada üks koosviibimine, mil lahkunut ühiselt mälestada, meenutada ilusaid hetki. Kas seda teha 40, 50 või 100 päeva möödumisel, polegi niiväga oluline.

Sõbrakuu blogimäng 11.02

Üleeile jagas kasulikku abi teadagi Larko, kes teine siis veel läbi Ubuntu raadiot kuulab. Ning eile andis internetiturvalisuse koha pealt nõu loomulikult arvutikaitse. Tänaseks aga otsisin välja ühe "grafomaani" tekstijupi.

See peab olema mingi geen, mida kõigil ei ole. Kirjutajageen. Grafomaani, kui soovite. Loen blogisid, lihtsalt ajaviiteks. Mõnda pikemalt, mõne panen koleda kujunduse pärast kohe kinni.

Kes see grafomaan (heas mõttes) siis on?

Jätsiabi rasked päevad

Olin just koju jõudnud ja vahetasin riideid, kui aia tagant tuttav muusika kõrvu kostis. Kähku jope peale ja mööda libedat õuejääd värava poole! Oh üllatust, autoaknast vaatas vastu Vambola, keda paar aastat juba näinud polnud. Kohtumisrõõm oli nii suur, et lausa kallistasime.

Vambola oma paarimehega olid ju need, kes esimestena meie kandis jätsiabi autol sõitma hakkasid. Siis aga pandi liikvele ka teine auto ning nemad läksid uut ringi sisse ajama. Olid need uuedki, kes asemele tulid, toredad, aga ikkagi oli heameel, et vanad tuttavad jälle tagasi.

Jutu sees tuli välja, et põhjus, miks tagasi, pole sugugi nii rõõmustav. Nimelt sõitis jätsiringe viimased paar aastat kaks autot, üks ühes, teine teises linnaservas. Kummagi peal kaks juhti ning iga mees nädal tööl, nädal vaba. Tööaja sisse läksid muidugi kõik nädalalõpud ja riigipühad ka.

Nüüd aga olid ülemused otsustanud ühe mehe koondada ning jätta kahele autole kolm juhti, graafik pidi välja nägema nii, et 8 päeva tööl, 4 vaba. No mida? Pereinimestele jätta heal juhul üks vaba nädalalõpp kuus ei ole vist pere koosolemist soodustav asjaolu? Lisaks tahetavat ka, et mehed ringile varem välja sõidaksid. See on juba täiesti ajuvaba, enamus inimesi on päevasel ajal ikka tööl ning ei torma sugugi koju jäätisevalvesse.

Talvel on müük niigi väiksem ning kavalam oleks just sõita tööpäeva lõpus. Suvel vast teine asi.

Hakka või arvama, et müüki püütakse kunstlikult vähendada, siis mingi aja pärast öelda, et ei tasu üldse ära ning kogu jätsiabi vaikselt hingusele saata. Mina tean hulka inimesi, kes siis väga pettunud oleksid. Mugav on ju, kui maius koju kätte tuleb, eestimaine pealegi. Poest ei osta ma kunagi sellist jäätisekogust nagu otse autolt (ja ega sellestki midagi järele jää).

Sõbrakuu blogimäng 10.02

Eilse tekstikatkendi autorit ma veel ei reeda, panin selle liiga hilja õhtul üles.

Täna peaks kirjade järgi olema turvalise interneti päev. Seega noppisin blogipuust ka ühe äärmiselt päevakajalise postituse, see tõepoolest tasub lugemist.

Tänane turvalise interneti päev on pühendatud laste kaitsmisele internetis varitsevate ohtude eest ning lapsevanemate selleteemalise teadlikkuse tõstmisele. Üldlevinud arvamuse järgi on lapsed arvuti ja interneti koha pealt oma vanematest tehniliselt nutikamad.

Kes tarka nõu jagab?

Sõbrakuu blogimäng 9.02

Eile oli jälle kerge tekst vist, sest Sandraa peiliti kähku välja. Natuke isegi vaieldi tema arvamusele vastu, mis ju ka tore, kuigi ta enda blogis oleks see kindlamalt kohale jõudnud.

Tänases tekstis pakub keegi päris konkreetset abi. Kes ja millist?

Mul pole eriti kombeks otsingutermineid kajastada, millega siia blogisse satutakse. Praegu aga teen seda erandi korras, kuna tegemist on konkreetse küsimusega, millele mul on enda arust vastus pakkuda ehk siis sedapuhku üldsuse huvides.

Sõbrakuu blogimäng 8.02

Eile peiliti välja, et tekstikatkendi autor oli Andrus Norak. Sellelt mehelt tuleb sageli huvitavaid mõtteid, soovitan soojalt.

Aga täna üks päris kategooriline arvamus blogide kohta:

Meeletult nõme kui inimesed panevad blogile taustaks muusika. Samal ajal, kui loen pean kuulama kõrvulukustavat jura, mille kõla minu jaoks on okseleajav. Ei pane eriti edasi lugema, veel vähem kommenteerima, eksole ?

Kas olete nõus? Kes nii otse ütleb?

Tühi kott ei seisa püsti

Söömata ikka kaua vastu ei pea. Seepärast on igati tervitatav, et fotojaht seekord söögile keskendub. Silmadega võib ju kah süüa, eks?

Minul on nagis lausa terve toidupiltide album ning retsepte koos piltidega leiab siit. Aga mõnikord on hoopis meeldivam kuskil väljas söömas käia. Igapäevatoidu paned taldrikule peamiselt selle mõttega, et oleks piisav portsjon, isuäratavalt kena vaadata, aga mingit erilist garneeringut ei hakka ometi sinna alati tekitama. Kui aga välja lähed, siis peenemates söögikohtades on üpris suurt rõhku pandud just toidu väljanägemisele, portsjonid samas võivad päris pisikesed olla. Nii just juhtuski detsembri algul restoranis Da Vinci - äärmiselt nauditavad taldrikutäied, aga meesterahvad arutasid tõsimeeli, et peaks veel kuskile afterpartyle minema ja kõhu korralikult täis sööma.

Fotojahi pildid pärinevadki sealt.

Sõbrakuu blogimäng 7.02

Eilne katkend pärines krafinnalt.

Tänaseks aga midagi hoopis põnevamat, kusjuures kirjutises on sügav mõte peidus.

Oh jee, see pole kerge. Ja miks üldse peaks. Tuleb süüa ja sigida ja elada nonda väärtuste najal mis sa ise enda jaoks väärtustad, ütleks siinkohal eksistentsialist. Loota et Jumal on su maailma sinu eest ära mõtestanud vist väga ei maksa. See peaks ehk isiklikuks ikka saama.Isegi kui on. Mõtestame vett ja maad ja õhku ja lund siis siin vaikselt. Anname neile loo ümber ja positiivselt kaasame. Ja iseennast mõtestame veel peale kauba.

Kes nii arvab?

Noor ja roheline...

Äh, krediiti pole, aga võiks ju võtta?

I am 27
in credit years!

Credit Age Quiz by SpendOnLife.com

Sõbrakuu blogimäng 6.02

Eile jälle pakkumisi ei tulnud. Ärge nüüd öelge, et te toidupilte ei vaata!

Tänaseks üks intrigeerivam tekstilõik.

Ehk Saare maakonna paberlehed kajastavad mehe uppumist (lehed lähevad trükki 6-7 tavaliselt, ok omasaar läheb viimasel ajal poole kaheksast) ja samal õhtul selgus, et polegi laipa. Kallis kadunuke roninud oma jalul veest välja.

Kes nii kirjutab?

Viipekeelt õppima!

Viipekeele kursused

Viipekeele kursused toimuvad 17. veebruarist 30.aprillini Tallinna Puuetega Inimeste Kojas Endla 59. Kursustele registreerimine kuni 16.veebruarini Tallinna Kurtide Majas Nõmme tee 2 või meili teel maret.oun@thky.ee.
Palun märkida, millise rühma valite.
Kursuse läbiviijad on kurdid viipekeele õpetajad Lilli Pärn ja Riina Kuusk.

Algajate rühm :
Aeg: teisipäeviti kell 17.00 – 18.30
Tundide arv: 20 õppetundi
Hind: 500 kr

Edasijõudnute rühm (2008 septembris kursusi läbinud õppuritele ):
Aeg: teisipäeviti kell 16.00 – 17.30
Tundide arv: 20 õppetundi
Hind: 500 kr

Edasijõudnute rühm (2008 veebruaris ja septembris kursusi läbinud õppuritele):
Aeg: teisipäeviti kell 17.45 – 19.15
Tundide arv: 20 õppetundi
Hind: 500 kr

Huvi korral on võimalik osta viipekeele sõnastikku hinnaga 75.- ja CD-d ,,E-viiped: Maailm ja Eesti“ hinnaga 100.-

Sõbrakuu blogimäng 5.02

Eile ei viitsinud keegi blogipuu esilehelt Ulmeguru teksti vaadata, igatahes vastuseid oma küsimusele ma ei saanud. Mugavad olete, kullakesed.

Aga täna:

2 paprikat (minul olid kollased)
2 porgandit
4 väikest porrut (poes müüdavate puhul piisab ühest)
400 g seafileed
1,5 tl soola
musta peenpipart
2,5 dl külmutatud rohelisi herneid
2 dl kohvikoort
400 g makarone

Niisiis -kes sellistest ainetest ja millist sööki pakub?

Vastused kommentaaridesse ning esimene õigesti arvaja saab südamekese edasi saata.