Vanus ei tule üksi, skleroos on tasuta kaasaanne

Kekkasin siin just sünnipäevajutus, et vanusega tuleb mõistust ka juurde. Aga mis sellest kasu, kui skleroos kah kimbutab.

Lugu ise lihtne - läksin poest süüa ostma. Tänase toidu sisse oleksid pidanud kuuluma ka porgandid, aga need jäid poodi... Selle peale mul lapsed naersid kõhud kõveras - ega vanus üksi tule. Paduvihmaga ei viitsinud keegi muidugi enam uuesti poodi minna. Sai see toit siis ilma porganditeta tehtud ja söödud ka. Polnud viga midagi!

Ja koogisöömine tuleb veel...

Palju õnne sünnipäevaks!

Mulle endale muidugi, kellele siis veel!

Üks aasta siis jälle läinud.

Iseenesest on sünnipäev ju samasugune päev nagu kõik teisedki. Aga samas põhjus hetkeks peatuda ja tagasi vaadata, teha üks väike inventuur - mida tehtud, mida oleks tahtnud teha ja mis oleks võinud ka tegemata jääda.

Tehtud asjade nimekiri sai päris korralik, polegi aasta tühja läinud.

Mida oleks tahtnud teha - veel pikem nimekiri. Jagasin selle tinglikult kaheks: 1) mis tahaks ja mida veel jõuab; 2) mida oleks tahtnud, aga mida ma tõenäoliselt ikka enam ei tee.

Mida oleks võinud tegemata jätta - on neidki asju, aga õnneks mitte kuigi palju. Ju siis on vanusega ka veidi mõistust pähe tulnud.

Päev ise on vihmane ja jahe, traditsioonilisest aiapeost ei tule seega midagi välja. Ema helistas, soovis õnne ning ütles ka, et tema ei mäletagi, et minu sünnipäeval niimoodi sadanud oleks. Kõige kõrgem ülemus saatis postiga õnnitluskaardi :), pool peret on ilma peal laiali. Aga jäätisetort on külmikus, poja tõi teise tordi veel, veini on - nii et üks väiksemas mõõdus veiniõhtu tuleb ikka.

Ja mida olekski enamat soovida - kõik on ju hästi.

Puuetega inimesed ei seksi!?

Lugesin Tiia viimast postitust ja vihastasin. Projekti teema ju iseenesest eluline, aga HMN-s istuvad vist tõega ainult ranged puritaanid koos.

Imelik tänapäeva oludes. Seksiteema vaatab sulle sisse uksest ja aknast. Pole vist ühtegi naiste-, kodu- ega pereajakirja, kus sellest juttu poleks. Viimases Naistelehe kirjakastis pahandas üks lugeja, et miks vibraatoreid ja muid seksvidinaid reklaamitakse ja veel kasulike nõuannete leheküljel, tema nüüd ei julge ajakirja enam oma teismelise poja silma alla jättagi. Toimetuse vastus oli: Vibraatorid on täiesti normaalne seksuaalelu osa, nagu ka paljud muud asjad /...../ Teadmisi nende kohta ei pea kindlasti häbenema ei teie, teie teismeline poeg ega keegi teine. (Naisteleht nr.30(70) 27.07.2007)

Aga puuetega inimesed ju on meie ametnike arusaamise järgi sootud olendid. Nende vajadused piirduvad kaldteedega, võimalusega natuke arvutit käppida, ehk paar tundi päevas töötada (kui kuskil nii lahke tööandja on).

Tiia on võtnud endale lausa ülejõu käiva ülesande - teadvustada üldsusele, et ka puuetega inimesed on mehed ja naised, ka nemad unistavad perekonnast, lähedusest, mõistmisest.

Seksuaalsus kuulub inimeseksolemise juurde, kas me seda tahame tunnistada või mitte. Ja ka puudega inimene on eelkõige inimene.

What color is your soul painted? Yellow Your soul is painted the color yellow, which embodies the characteristics of joy, happiness, optimism, idealism, gold, hope, liberalism, sociability, friendship, death, courage, intellect, confidence, communication, travel, movement, attraction, persuasion, and charm. Yellow is the color of the element Air, and symbolizes the sun, grain, and the power of thought. usub ka keegi?

Kust tulevad hiigelbeebid?

Rääkisin täna onupojaga pikemalt telefonis. Tema uus lapselaps on ju lausa hiiglane: 4600 g ja 58 cm. Teistel on laps alles 2-3 kuuselt nii suur.

Rahvasuu räägib küll, et kui vanemate kasvuvahe on suur, siis tulevad suured tited, aga seda ma hästi ei usu.

Muidu on pojuga kõik korras ja värske emmega ka. Nime sai laps oma vanavanaisade järgi Karl Hubert. See mulle meeldib - minu armsa onu nimi elab edasi ühes väikeses poisis.

Viimsi kirik pühitsetud

Elu on kui meri, mis mul hirmu teeb,
kui ta laine hari vahutab ja keeb.
Kust ma troosti leian, kui hing rahutu?
Keda appi hüüan, olles õnnetu?

Nii laulsime täna Viimsi Püha Jaakobi kiriku pühitsusteenistusel. Laul oli äärmiselt sobiv, on ju see kirik pühendatud merel hukkunute mälestusele.

Ega Eestis polegi ju pärast sõda uusi kirikuid ehitatud, on ainult vanu taastatud, nagu kirjutab Jaak Juske. Selles mõttes oli tegemist ajaloolise sündmusega. Kahtlane, kas õnnestub veel kunagi millestki niisugusest osa saada.

Teenistus ise oli südamesseminev, kirik oli puupüsti täis. Väikesed sahmerdamised käisid asja juurde ja tegid sellest sündmusest isegi nauditavama. Kui kõik oleks nööri mööda jooksnud, oleks ehk liiga masinavärgi tunne tekkinud. Kahju ainult, et kõik kutsutud tulla ei saanud.Aga piisavalt palju oli meid protsessioonis küll.

Kiriku kõrval on kivi Estonial hukkunud eestlaste nimedega. Seda vaadates mõtlesin oma pinginaabrile ja päris mitmetele tuttavatele, kes ka sinna jäid. Hea, et nüüd on koht, mis pühendatud just neile. Rannavärava mäel olev mälestusmärk kipub noorte graffitimeistrite ja muidu päevavaraste pesapaigaks muutuma.

Järgnenud koosviibimine kujunes tavapäraseks õnnitlus- ja tänukõnede maratoniks. Tänu ja austuse on kõik tegijad loomulikult kuhjaga ära teeninud, aga minul ja mitmel teiselgi jäi kriipima küsimus, miks kogu selle ehituse eestvedajat ja hinge Erkit Teeneteristi vääriliseks ei peetud, tänukiri jääb väheks.

Aga Viimsi kiriku kellad helisevad tõesti ilusti.

Naistekas versus kirjandus?

Huvitav, miks suhtutakse mõnedesse raamatutesse üleolevalt - ah, see ju naistekas, mis sellest ikka tahta? Kas naistekas ei olegi siis kirjandus?

Kirjanduselt oodatakse elamust, oodatakse, et see annab midagi hingele ja vaimule, paneb mõtlema ja kaasa elama. Kas nn. naistekad seda siis ei tee?

Lugesin Maeve Binchy "Viirpuumetsa". Minu meelest on sellel raamatul kõik kirjanduse tunnused - elamus, huvitavad karakterid, mõtlemisaines.

Läbi erinevate inimsaatuste avaneb ühe pühapaiga tähendus. Eks meil kõigil on mingi selline koht ju.

Selleski raamatus vastanduvad pühadus ja äri ning on lõpuni küsimus - kas need kaks välistavad teineteist või on võimalus kooseksisteerimiseks.

Ja kui üks nn mitte kõige teravam nuga sahtlis lahenduse leiab, tekkis minul küll mõte - kas maailma saatust saabki usaldada ainult tarkade, edukate ja asjalike inimeste kätte või tulekski rohkem kuulata neid, kellesse me sageli üleolevalt kipume suhtuma.

See vastus tuleb igaühel enda jaoks leida.

Ei mingit aukartust

Jalgpallist tean ma tänu pojale rohkem kui keskmine Eesti pereema vist.Tema räägib oma mängudest ja trennidest alalõpmata. Eilseks vastaseks oli neil FC Toompea vägagi nimeka koosseisuga - poliitikud, endised jalgpallurid ja muidu tuntud tegelased. Aga seekord ei lugenud nimed midagi, kaljukad loputasid vastaseid korralikult - 3:0 oli lõpptulemus. Nii peabki.

Liivakastiehitus

Liiva tõime naabrinaisega juba paar nädalat tagasi Männiku karjäärist ära, lauad tõin ka pööningult alla ning Tupsu sai sünnipäevaks uhked liivakastimänguasjad. Mida aga polnud, see oli liivakast. Tupsu issi lubas selle küll kokku klopsida, aga kord oli ilm halb, kord liiga palav, kord käsi hell, vaja ravida, muidu ei saa pilli mängima minna.

Võtsime siis täna tütrega kätte, saagisime lauad parajaks, lõime naeltega kokku, panime paika, vedasime käruga liiva sisse ja valmis oligi. Kogu lugu võttis aega umbes pool tundi.

Kui siis oma kätetööd imetlesime, jõudsime järeldusele, et mehed on siia ilma küll vist ainult ilu pärast loodud.

Kiida teenindajat

Tänasel päeval vedas mul teenindajatega üle ootuste.

Algas see lugu juba tükk aega tagasi, kui läpakas tembutama hakkas. Ekraanile tuli mingi triip peale, algul, kui kaant liigutasin, kadus ära ka. Aga iga päevaga hakkas üha rohkem häirima ja ei tahtnudki enam kaduda. Meilisin siis helpdeski, kurtsin muret ja küsisin, kas ikka käib garantii alla. Paar päeva hiljem tuli vastus - jah, garantii all, remont koos varuosade tellimisega 5-6 päeva, küsiti ka paari koodi, mis läpaka all kirjas. Meilisin siis need ka, vastati, et tellisid vajaliku jupi ära, kui kohal, kutsuvad. No ja paar päeva tagasi siis teade, et võib tulla.

Eile aga helistati pangast. Olime ühele juhatuseliikmele kaardi tellinud, eile siis läks ta järgi, aga oh häda - oli unustatud öelda enne, et lepingul peab minu allkiri ka all olema. Tegin siis haledat häält - ma kohe kuidagi ei saa kohe sinna tormata, äkki antakse kaart kätte (inimesel vaja reisile minna ja mitmel muul põhjusel ka ei saa teine kord tulla) ja mina siis tulen kui saan ja panen oma allkirja ka alla. Leppisimegi kokku, et mina lähen täna, tema aga saab kaardi kätte.

Täna siis toppisin läpaka seljakotti, logistasin remonditöökotta, võeti vastu ja öeldi, et kl 17 võib järele tulla :). Mina muidugi meeldivalt üllatunud, et juba samal päeval, olin end vaimus ette valmistanud mõneks läpakavabaks õhtuks. Kappasin siis edasi töö juurde, vaatasin kolleegid üle, rääkisime kiiretest asjadest ja edasi panka. Seal läks ainult 5 minutit, vabandati veel pealegi, et oleks saanud ju kohe lepingu ära teha, kui esimene kord käisime ja ei mingit jooksmist. Mina tänasin vastutulelikkuse eest, et teller julges oma panga ülirangeid reegleid erandkorras rikkuda ja traavisin edasi Kristiine keskusesse. Varraku letist sain sellekuise klubiraamatu kätte ning müüja küsis ootamatult, kas eelmise kuu oma ka käes, nemad saatsid selle juba juuni lõpus postiga ära. Uhh, nüüd tegin küll suured silmad - ma pole postist teadet saanudki! Nooruke müüjatar vaatas arvutisse, ütles, et selle nädala lõpuni saab veel kätte, aga kui ma ei jõua ja tagasi saadetakse, siis pole hullu, saan poest ka.

Ja toiduosakonnas polnud ka järjekorda ning kassapidaja naeratas :).

Ja siis arvuti järele. Jõudsin pool tundi varem, vabandati, et paar minutit läheb veel, äkki ma vaatan niikaua vitriinist uusi mudeleid. Ja tõesti, paari minuti pärast toodigi mu armas läpakas, näidati, et nüüd peaks korras olema (on jah!) ja sooviti head päeva.

Aitäh teile, Priit, Jaana ja teised, kes te tänase üsna halli päeva päikeseliseks muutsite!

Ja homme lähen postkontorisse õiendama....

Kommenteerimisest

Loen Postimehe online versiooni ja tavaliselt vaatan ka kommentaarid üle. Mõnikord saab naerda, aga enamasti tuleb ainult imestada, kui õelad võivad inimesed olla. See puudutab eelkõige lugusid õnnetustest - ikka leidub keegi, kes parastama hakkab. Täna lugesin aga lugu sellest, kuidas turvamees sundis kontserdiväravas suhkruhaiget inimest kaasavõetud võileiba ära viskama. Iseenesest ebameeldiv, kuigi Valmise Meeskonnalt ongi arusaamist ja mõistmist palju oodata. Aga kommentaarides ka nii palju selliseid, et mis mammi siis üldse sinna ronis kui teab et tervis võib alt vedada. No taevas appi! Euroopast oleme siis küll alles valgusaastate kaugusel!

Ei saa pattu salata, kui ikka väga lolli juttu aetakse, nõuan nende kommide kõrvaldamist või viskan ise mõne mürgise killu selliste kommijate pihta. Kas sellest kasu on? Vaevalt, aga mina saan südamelt ära.

Kuidas ma külmunud liha grillisin

Mõtlesin täna söögitegemisega kergelt läbi ajada, kartuleid keeta ja Paatsalust kaasatoodud lamba ära grillida. Olin selle karpi pakkinud ja sügavkülma pistnud.

Algus oli ilus - käisime Tupsuga turul, ostsime kartulid ja salatikraami, siis korjasime metsast mitu kotitäit käbisid (ei raatsi raha süte peale raisata, pealegi on männikäbid üsna valusa leegiga). Siis aga hakkas Tupsu jonnima, ei jäänud päevaunele ega lasknud mul sammugi endast eemale minna. Tupsu issi oli päris pahane.

Ega midagi, kartuliuvesi sai siiski keema. Hakkasin grilli ette valmistama. Kõigepealt ei tahtnud käbid kuidagi põlema minna, süütevedelik paistis asja ainult hullemaks tegevat. Paar ajalehte kulus hakatuseks. Said siis söed valmis, kummutasin liha karbist alusele, sättisin sütele ja läksin salatit lõikuma, Tupsu nagu kutsikas sabas. Loomulikult oli vaja pliidi all ka tuld toita, et kartulid ikka keeksid.Tupsu issi sättis end teleka ette ja ei teinud küsimagi, kas ehk abi vaja (mina naiivselt lootsin, et võtab grilli valvamise enda hooleks). No kui inimene ise ei taipa, ei luba minu uhkus paluma ka minna!

Sütest aga kippus väheks jääma, tuli liha ära tõsta ja uued käbid peale panna. Jälle sama jama - ei lähe põlema, nuta või naera! Sussitasin siis neid ja selleks ajaks kui tööinimesed koju jõudsid, olin juba tige kui herilane. Õnneks võttis tütar grilli ja Tupsu üle ning mina sain salati lõpuni teha. Kartulid said ka ilusti pehmeks, till ja basiilik peale ning pliidiservale sooja liha küpsemist ootama. Tunnike susserdamist veel ja saigi pere sööma.

Aga liha oli njämma!

Vana naine ja kodu

Käisime Aegviidus Hilda juures. Hilda kutsus, et viimast korda armsas kodus kokku saada. Põhjus üsna proosaline - noored, kellega ta koos elab, on otsustanud maja maha müüa ja Otepääle kolida, kuna pereisal sealt lähem tööl käia ja pere noorim laps vajab arenguks soodsamaid tingimusi. Aegviidus pole isegi lasteaiakohta, huvikoolidest rääkimata.

Maja on Hilda ja tema mehe ehitatud, seal on üles kasvatatud kasutütar (kes nüüd siis memme endaga kaasa võtab uude koju). Ega Hilda kurda, noortega on läbisaamine super, nad südamest hoolivad vanainimesest ja on ta elu väga mõnusaks teinud. Aga kodu jätmine on siiski nii vanale inimesele ränk. Samas - ega noored taha ka teda uutele omanikele hooldada jätta, need on ikkagi võõrad, Hilda tervis pole enam kuigi hea ja üksi ta ka hakkama ei saaks. Mingi hooldekodu variant ei tule nende meelest ka kõne allagi. Ausalt öeldes teeb selline suhtumine südame soojaks.

Meie tulekuks oli tõsiselt ettevalmistusi tehtud - grillid-salatid-koogid valmis, laud õues kaetud, noored jooksid ja teenindasid, muretsesid, et kõike ikka küll oleks ja meil mõnus olla.

Kõige lõpuks käisime ka kalmistul Evaldi haual. Hilda kardab, et sinna ta enam niipea ei saa (ja kõigega arvestades on sel kartusel ka alust). Tema kindel soov oli saada ka ise mehe kõrvale maetud. Jätsin tütrele oma visiitkaardi, et kui midagi on, siis võtab ühendust ja mina annan siinpool info edasi. Muidugi lubasin ise igal juhul teda matma tulla, oma koguduse vanimat liiget ei jäta ma ometi niisama.

Aga kokkuvõttes jäi kogu päevast helge tunne.

Aga Mina tahan!

Aga mina tahan! on meie Tupsu lemmiklause, mida päevas mitukümmend korda kuulda saab. Küll nõudlikul, küll haledal, küll lihtsalt kindlal toonil. Ja üpris raske on kolmeaastasele selgitada, et päris kõike ei saa. Tema ju alles õpib ennast kehtestama ja teistega arvestama.

Seega täiesti normaalne nähtus.

Aga mis mulle pähe ei mahu, on mõnede täiskasvanute samasugune käitumine. Mina tahan ja kõik! Ja pole siis nende asi, kas see tahtmine teiste tahtmiste ja vajadustega kokku sobib või mitte. Halvimal juhul ollakse valmis teistest lausa tankiga üle sõitma. Paraku ei pea ma näiteid kaugelt otsima, aga olgu pealegi... Ei taha ennast veel rohkem vihale ajada.

Beebibuum?

Sugulasi tuleb aina juurde, kohe-kohe peaks üks pisike sündima ja sügisepoole loodab mu õde ka vanaemaks saada.

Tutvusringkond ka jalutab puha titevankritega ringi või siis kenade punnkõhukestega. Mis jutt, et Eestis iive madal - tänavapilti vaadates seda küll ei ütleks. Tore ju.

Eks neid lapsi tule kasvatada ka ja küll need noored sellegagi hakkama saavad. Mul hea naerda - omad juba suured ja tundub, et polegi päris aia taha läinud (irw!)

Mõnus nädalalõpp

Paatsalu on üpris tore koht. Ja seal sai peetud TPIK tänavune suvekool.

Seltskond oli vahva, keegi ei virisenud, kellelgi polnud igav ja kõik lõid kõiges kaasa.

Mida tegime?

Sõitsime kajakkidega merel - arendasime koordinatsiooni ja koostööd

Pidasime fotojahti - silmamälu ja tähelepanuvõime

Lasime vibu

Tegime suure mootorpaadiga tiiru lahel - tuuline oli, aga muidu vahva. Isegi Arko ratastool sai meeste ühisjõul paati ja paadist välja.

Suur grillipidu (pool lammast jäi ikka järele ja tuli koju kaasa võtta)

Kuum saun ja külmavõitu veega bassein

Piisavalt palju aega lebotamiseks ja omavaheliseks suhtlemiseks.

Tagasiteel põikasime läbi Kullamaa kirikust. Lihtne, mõjus ja ilus. Oleks ehk heameelega kalmistul ka ringi kolanud, aga Andrease tervis polnud kiita, jätsime ära.

Ja täna kisub vihmale.....

Esmeralda

Jälle poskastis kiri Esmeraldalt. Seekord pakub mingi Nicose pärgamente, mis peaksid aitama mul elus saavutada kõike, mida tahan, esmajoones võita loteriiga suuremat summat. Ja pealegi peaks mul elus muutuma kõik paremuse poole alates 31,08.2007, kui ma ainult telliksin need pärgamendid ja neutraliseeriksin Saturni mõju oma sünnikaardil. Hmmm...

Nicos pidi olema tuntud kuju, kes peab loenguid ja nõustab selle maailm a vägevaid. Googeldasin ja mida pole, seda pole. Aga leidsin, et mitmes foorumis kurdetakse sama pakkumise üle ja kõigil pidi Saturn liiga tegema. No pole ju võimalik, et erinevate sünniaegade ja kohtadega inimesed kõik samade probleemidega maadlevad! Ja ega see lõbu tasuta ka pole muidugi, 499.- soovitakse ja kui siis oma õnnenumbrid kätte saad ja võidad, peaksid südametunnistuse järgi annetuse tegema.

Leidsin ka Esmeralda kohta ühe ingliskeelse tarbijakaitse lingi, selle põhjal elab ta Sveitsis ning pakub ka mujal Euroopas raha eest loto õnnenumbreid. Skeem seega sama.

Minust jäävad need pärgamendid küll tellimata. Saturniga saan ise hakkama.

Huvitav on see, et kuna laupäeval on nn maagiline kuupäev 07.07.07, annab homme Õhtulehele online intervjuu numeroloog Milvi Koplus. Küsimusi oli talle juba üle 300, peamiselt kirjutatakse oma sünnikuupäev ja päritakse, mida tulevik toob. Vahele mõned tõeliselt lahedad kommentaarid, sain tublisti naerda.

Aga tegelikult - selliste asjadega ei tasu mängida, kui ikka ei tea, millega tegemist, võivad tagajärjed üpris kurvad olla.

töökasvatuse äraspidised viljad

Pesin hunniku nõusid ära. See on töö, mida ma kohe üldse ei salli. Aga polnud midagi parata, veiniklaasid ja mõni muugi asi vedelesid köögilaual juba jaanipäevast saadik.

Minu vastumeelsus nõudepesemise ja mõne muugi olmelise töö vastu pärineb lapsepõlvest. Hästi on meeles, kuidas töölt tulnud vanemad restil kuivavaid nõusid kontrollisid - hmmm, see taldrik on rasvasevõitu, kogu virn kaussi ja käsk kõik uuesti pesta. Kiita ei saanud ma kunagi.

Pesutriikimisega oli sama lugu - siin kortsuke sees, triigi kõik uuesti üle!

Eks vanemad tahtsid muidugi, et laps kasvaks tubli ja korralik, ainult meetodid olid vähe valed.

Oma lapsi ma pole sundinud niiviisi - ja ime küll: teevad ära kõik ja korralikult pealegi.

Nojah, riideid ostan ma nüüd peamiselt selliseid, mis triikimist ei vaja, pesu peseb masin, aga nõusid tuleb ikka käsitsi pesta - nõudepesumasinale pole kohta ja elektrisüsteem ei kannata ka kriitikat.

Ehk kunagi siiski....

Südaöine sundjäätisesöömine

Poja laekus poole kaheteistkümne ajal Tartust jalgpallivõistlustelt, läks külmkapi juurde ja siis kostis röögatus - jääkambri uks oli praokile jäänud. Kiirinventuur jäätisevarudes kinnitas kahtlusi - pooled olid juba sulama hakanud. Ei jäänudki muud üle kui pehmemad jäätised kaussidesse jagada ja kõigile lusikad kätte anda. Peasüüdlasel Tupsul oli muidugi lõbu laialt. Aga kui öeldi, et enam ise jäätist võtma minna ei tohi, venis nägu üsna pikaks.Kolmeaastane tundis, et tema vabadust piiratakse, vastutusest ei mõika ta muidugi veel midagi.

Ja mina just mõtlesin, et seekord kastiga jäätist ei osta, Tupsu läheb emmega Soome ja varu on... Noh, homme peab ikkagi jätsiabi ootama.

Rõõm ja mure on kaksikvennad

Reedel käisin Nissis Laine Villenthali 85.sünnipäeval. Sõitsime Ehaga, kiriku juurde jõudsime ilusti, siis aga pidime aleviku vahel ära eksima - ei leidnud palvemaja üles. Kui aru saime, et oleme valele poole läinud, keerasime otsa ringi, läksime kiriku juurde tagasi ja hakkasime kohalikelt teed küsima. Mina üritasin meeleheitlikult moblast seda meili üles leida, kus juhatus sees oli. Kui selle lõpuks lahti sain, oli Eha ka juba õige suuna kätte leidnud. paari minutiga olime kohal :)

Vastuvõtt oli soe, Laine vedas lausa kättpidi kohe kohvilauda. Pindist tuli terve bussitäis rahvast isegi.

Teenistus kirikus oli ääretult südamlik ja armas. Polegi kaua aega vana liturgiat kuulnud, linnas kasutatakse seda harva.

Pärast palvemajas oli tükk tegemist, et Lainet kasvõi korrakski laua taha istuma saada, tema ainult sebis ringi ja hoolitses külaliste eest. Jah, tahaks selles vanuses isegi nii kõbus olla.....

Tagasitee polnud enam nii mõnus - Ehal paluti paar noormeest peale võtta ja loomulikult võtsime, Nissist ju mingit bussi õhtul enam linna ei tule. Aga mind häiris, millise õhinaga meile seletati, kui tublid kirikuinimesed nad on ja kes vaimulikest kõik neil külas käivad. Minule ei pea keegi end sedaviisi tõestama, minu silmis see inimesele plusspunkte ei anna. Kirik on siiski eluviis, mitte uhkeldamise ega praalimise küsimus. Laine on selle kõige ehedam näide.

Laupäeval läks jälle sõiduks, sedapuhku Järva-Madisele ära saatma armast Pillet. Ülekohtuselt vara tuli tal minna, kui just oleks pidanud hakkama kõik hästi minema.

Puupüsti täis kirik (ja sealhulgas ka suur osa eelmise päeva pidulisi, Laine kaasa arvatud), kurb ja helge ühtaegu . Pille kirstus võõras ja samas ka tuttav, Pille ema, vana ja väike, tütred alles täiskasvanuks saanud, tütarde isa kuskil kiriku tagumises otsas... Imelik tundus, et isa vist kogu selle aja jooksul kordagi tütardega ei suhelnud. Elu võib ju mitut pidi keerdus olla, aga surma ees peaks kõik muu kõrvale jääma.

Pille sängitati kirikaeda otse kiriku kõrvale vaid mõnekümne meetri kaugusele kantslist. Ilus ja rahulik koht puhkamiseks.

Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib.....